Sunday, January 13, 2019

Trenninädal 7.-13. jaanuar

Aasta teist nädalat alustasin esmaspäeval rahuliku 12 km sörgiga. Õues oli kerge sula ja kõnniteid oli justkui sahatud ka enam-vähem, aga pulss läks kuidagi kiiresti üles ja päris "õiget" tempot oli raske hoida. Tagasiteel tegin viimased kilomeetrid 6:00 ringis, aga keskmine tuli 6:06/km ja pulss 148. Tavaliselt märgin oma trennipäevikusse mingi kommentaari teekatte kohta ka ja "sahatud lumi" peaks tähendama sellist kõva teekatet, kus jalg eriti tagasi ei anna, aga see plusskraadide juures sahatud kiht vajus ikkagi iga sammuga natuke sisse ja ei olnud kõige lihtsam joosta.

Teisipäeval oli selle aasta esimene intervallventti. Peale selle, et alaselja harjutused tulevad raskelt, oli täitsa okei trenn. Jaksan korralikult teha hüppeid ja asju. Marius lasi seekord teha kolm seeriat väljaasteid ja ootasin iga kord, et millal nüüd reielihas krampi läheb, aga ei läinudki. Lõpus kosmonaute tehes oli tuju igatahes veel päris hea.

Kolmapäeval oli selle aasta esimene puhkepäev, kus tõesti ühtegi trenni ei teinud. Chill.

Neljapäev on Sparta jooksugrupi päev, aga et tahtsin Ahtoga treeningkavast rääkida, siis läksin seekord hoopis Tallinna spordihalli. Avastasin ootamatult, et töö juurest on sinna palju lihtsam sõita kui Spartasse, sest Järvevanaga võrreldes ummikuid sisuliselt ei ole ja 17:15 olin juba kohal ja auto ära parkinud. See tähendas, et sain vajalikust kõvasti rohkem, isegi 7 km soojendust joosta. Kerisin rahulikult neid umbes 250m ringe oma tavalises tempos, kuni teised ka kogunesid ja Pille eestvedamisel natuke kiiremat käiku ka tegime. Venitamine oli veidi teistmoodi kui õues, sest sai rahulikult mattide peal pikutada. Jooksuharjutustele lisaks saime sirgel 10x lõike teha (esimene lõigutrenn vist pärast eelmise aasta augustit) ja siis veel üle tõkete hüplemisi. Kokku läks isegi kauem kui tavaliselt õues läheb ja kilomeetreid kogunes ka üle 12 km. Väga hea trenn, kuigi teisipäevast venttit oli veel natuke kõhulihastes ja jalgades tunda.

Reedel olin jälle õues ja tegin 10 km tempojooksu. Nädala jooksul oli lund isegi juurde sadanud, teeolud olid kehvemad kui esmaspäeval ja tuul oli ka tugevam. Kui ma distantsi esimeses pooles isegi arvasin, et suudan alla 5:10 tempot hoida, siis tagasiteel vastutuules pidin järele andma. Vana-Tartu maantee ääres olid mingid lõigud, kus tekkis siiras küsimus, et mida hekki see sahamees üldse teinud on, sest tee peal oli konkreetselt kiht lahti lükkamata putru. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et 5:11/km tempo oli nende olude kohta päris hea tulemus. Keskmine pulss tavapärane 166, kuigi jälle olin natuke liiga palju ülemistes pulsitsoonides, et see mulle meeldiks. Aga selline vorm on küll, et alla 52 minuti võiks 10 km iga ilmaga teha.

Laupäevane pikk jooks oli teeolude mõttes reedesega copy-paste ja kulgemise mõttes ka. Nende kehvade teedega jooksin päris heas tempos kuni Uuesaluni, aga siis Assaku hooldamata ja kurvilistel kõnniteedel läks päris raskeks. Viadukti juures oli juba täielik lumes sumpamine ja jalad üsna väsinud. Üks idioodist sahamees oli ülekäiguraja ette meetrise lumevalli lükanud. No... seriously??! Energiat ei olnud ja kaks eelmist trennipäeva olid ka selgelt jalgades. Kokku tuli 16,26 km keskmise tempoga 6:06/km. Pulss 150. Normaalse pulsi, aga väsinud jalgadega aeglane jooks.

Pühapäeval tegin kõige selle peale ka veel poolteist tundi korvpalli. Korralik meeskond oli koos, saime üle väljaku 5 vs. 5 mängida ja üsna normaalsed tasavägised mängud olid ka. Korvpalliga on enesetunne alati selline nagu venttis - poole trenni peal tundub, et eriti ei jaksa enam ja tahaks mõned rünnakud viilida, aga lõpus on jälle energiat rohkem kui teistel. Mingi parabooli laadne kogumine.


Nädal kokku: 50 km jooksu + intervallventti + korvpall. Hea nädal.

Sunday, January 6, 2019

Trenninädal 1.-6. jaanuar

Head uut (trenni)aastat! Minu nädal algas (ja aasta lõppes) nii halvasti, et sellest pikemalt rääkida isegi ei taha. Ütleme nii, et kossuhooaja lõpetamine Armudus läks ootamatult pikale ja kui mu käest ka viisakalt küsiti, et kui palju jõite, siis aus vastus on - kõik jõime ära. Armudus sai viin nimelt otsa enne kui me lõpetasime. Aasta viimane päev tähendas kodust kudemist pärastlõunani, mil enesetunne muutus lõpuks piisavalt heaks, et Tartusse sõita.

Uue aasta saabudes olin see-eest juba oluliselt tublim ja kolmapäeva õhtul juba tagasi Tallinnas olles tegin selle aasta esimese jooksutiiru. Ilm oli ootamatult soe, teed puhtaks sadanud-sulanud ja +4C juures sai teha natuke vihmase 12 km sörgi üsna sügisestes tingimustes. Üle tüki aja õnnestus nii, et tuli väga rahulik mugava pulsiga jooks tõusvas tempos, nii et pulss jäi kõvasti alla aeroobset läve, aga kilomeetri ajad jõudsid 6 minuti alla. Lõpuks keskmine 6:02/km, aga pulss 143. Pole paha. Garmin muidugi arvas, et see sooritus väärib ainult 2.3 punkti ja upitas mu VoMaxi uuesti 51 peale, kus see pole olnud juba alates sügisest.

Kuna sel nädalal (jälle) intervallventtit ei olnud, siis tegin ka kolmapäeval lühikese sörgi. 8,4 km ei tundu palju, aga aasta esimese tööpäeva lõpuks olid ilmastikuolud kardinaalselt muutunud. Kurjakuulutav torm jõudis Soomest Eestisse ja tervitas vinge tuisuga. Ükski normaalne inimene sellise ilmaga jooksma ei lähe, aga kui trenn on kirjas, siis tuleb minna. Kodust startides oli tuju veel täitsa positiivne (ja tuul tagant). Esimesed üllatused saabusid juba lasteaia juures, kus tuisk oli kõnniteele põlvekõrgused hanged lükanud. Selliselt möödus sisuliselt kogu ring - kohati oli kõnnitee täiesti puhtaks tuisanud ja sai vabalt joosta, kohati sundisid hanged põlvetõstejooksu tegema. Vana-Tartu maanteel tuiskasin neljanda kilomeetri eneselegi ootamatult 5:43-ga. Nii juhtub kui torm tagant lükkab. Tagasitee oli see-eest valdavalt vastutuult raiudes ja üsna väsitav. Lõppu jõudsin keskmise tempoga 6:03/km. Pulss 147 ja Garmini hinnang 3.0.  Ei oleks midagi märkimisväärset, aga ilmaolusid arvestades jään üsna rahule. Treeningpäevikut sirvides jääb silma, et praktiliselt iga aasta jaanuaris on vähemalt üks selline torm ja eelmisel aastal oli see 7. jaanuaril.

Neljapäeval oli aasta esimene Sparta jooksugrupi treening. Järve metsa alune oli mugavalt lumine (mitte märg ja porine) ja temperatuur kergelt miinuses. Rajal nägi isegi suusajälgi, aga jooksuharjutusi oli sellisel rajal päris hea teha. Toomas tegi trenni ja hoidis tempot üleval, et külm ei hakkaks. Tegime siiski natuke lühemalt, sest pärast trenni pakkus Toomas Spartas äsjase juubeli puhul kooki. Trenni mõttes kogunes 7,82 km.

Reedese tempojooksu ajaks oli ilm jälle täiesti muutunud ja pööranud kergele sulale. Kõnniteed olid natuke lumised, aga sulailmaga see õhuke lumekiht isegi ei seganud nii palju. Alustasin natuke liiga kiiresti ja kusagil 5. kilomeetri peal tunnistasin endale, et lumel on ikkagi natuke raskem joosta kui puhtal asfaldil eelmisel nädalal. Tulin sellise enam-vähem normaalse tempoga lõpuni, kokku 10 km peale keskmine tempo 5:11/km ja pulss 167. Numbrid täitsa normaalsed, aga veetsin natuke liiga palju aega ülemistes pulsivahemikes ja Garmin hindas pingutust 4.2 vääriliseks.

Kui reede oli veel täitsa joostav, siis laupäeval oli hoopis teistsugune päev. Ilm oli paar kraadi miinust ja hommikust peale sadas lumesodi. Peetris tähendab see, et ega keegi enne ülejärgmist hommikut sahka ei viitsi välja ajada ja kõnniteed olid üsna puhastamata. Esialgu ei tundunudki väga hull - siin Peetri vahel ikka rahvast liigub ja kõnniteedel jäljerajad sees - tundus et võib joosta küll ja energiat oli ka täitsa okeilt. Läksin rahuliku pulsiga ja eneselegi üllatuseks sellises pehmes lumesodis väga krapsaka tempoga 6:00 ringis. Kindluse teel sain joosta sõiduteel autojäljes, tuul oli taga ja tegin isegi 5:55 kilomeetri, aga siis hakkas põrgu pihta. Liiva teel oli lume all libedus ja pool energiat läks tühja. Assakule jõudes oli selge, et seal pole päevi sahatud ja pehmes lumesodis ülesmäge lõikudel hakkas energiat kuluma palju. Kui viaduktini jõudsin, oli 10 km joostud ja tundsin, kui väsinud jalad on sellest pidevast sumpamisest. Kiirus oli vajunud kuhugi 6:10 kanti ja ega eriti ei hoolinud ka, tahtsin lihtsalt kuidagi lõpuni tulla. Õnneks oli tagasiteel tuul kusagilt külje pealt ja tagant, nii et ei pidanud vastutuult raiuma, aga kuna kogu aeg sadas lund juurde, siis olid Peetri kõnniteed ka kehvemas seisus kui pool tundi tagasi. 16,24 km tuli keskmise tempoga 6:05/km. Pulss 150 ja Garmini hinne 3.1. Sellel talvel oli vist 23.12 umbes sarnane pehme lumesodiga ilm kui pikka jooksu tegin, aga mitte pooltki nii hull kui nüüd. Kuidagi on uue aasta algusesse sattunud kaks väga ekstreemse ilmaga jooksu, loodetavasti ülejäänud jaanuar tuleb natuke mõnusamates tingimustes.

Pühapäeval tegin selle nädala peale veel korvpalli ka. Kossutrenn algas õnnetult kui soojendusel sain palliga nii valusalt vastu näppe, et sõrmeliiges tegi nõksaka ära. Mängu tegin ilusti lõpuni, aga nüüd kodus on sõrm paistes ja valus. Rumalalt ei taibanud külma ka peale panna - Peetri koolis on kraanid seadistatud kõik sooja vee peale, aga õuest oleks võinud ju kas või lund haarata. Muidu poolteist tundi kossu, nagu tavaliselt ja vise läks ka seekord täitsa ilusti. 4 vs. 5 mängimiseks on 1,5 tundi ikkagi palju - ei jõua nii intensiivselt joosta kogu aeg. Vastastel oli seekord vahetusmees ka, meil mitte.

Uus aasta igatahes on alanud higiselt - kuus päeva ja kuus trenni. Kokku 54 km + korvpall.

Tuesday, January 1, 2019

Trenninädal 24.-30. detsember

Jõulud ja aastavahetus jätavad trennigraafikule oma jälje. Jõulude ajal proovisin jõule pidada. Teisipäevane intervallventti jäi samuti ära ja esimene aktiivne liigutamine pärast jõulusööminguid oli alles kolmapäeval, kui olin Pangodist tagasi linna jõudnud ja läksin oma nädala alguse sörgitiirule. Kuigi ilm oli plussis, siis kõnniteed olid libedad ja vist oli selle talve kõige esimene päris libeda ilma jooksuring. Kuidagi tegin selle 12 km ära, aga midagi väga toredat ei olnud, sest energiat läks palju libeda tõttu kaduma ja tempo polnud midagi erilist. Lõpuks keskmiselt 6:06/km ja pulss 153.

Neljapäeval olin täitsa tublilt kohal Sparta jooksugrupi trennis. Nii palju oli vihmasadu ja sula päästnud, et võrreldes kolmapäevaga olid kõnniteed üsna puhtad, aga metsa all valitses totaalne kiilakas. Tegime oma lühikese soojendussörgi Pärnu maantee äärsel kõnniteel ära ja siis Merko parklas jooksuharjutusi ka. Kuna kõval kattel, siis rohkem harjutusi (yey, põlvetõsted) ja vähem hüppeid. Pärast jooksime mööda Järvevana kergliiklusteed veel kilomeetreid peale. Lõpuks tuli kokku 8,74 km.

Kõik see sula ja vihm olid reedeks isegi Peetri kõnniteed jõudnud puhtaks teha, nii et reedene tempojooks toimus üsna ideaalilähedastes tingimustes - ilm oli udune ja tuulevaikne. Läksin kodu juurest minema ja esialgu tundus, et ei saa kuidagi normaalset kiirust üles ja tempot alla 5:20. Siis tänava lõpus teatas Garmin, et leidis nüüd GPSi üles ja esimese kilomeetri tegelik aeg oli 5:13. Teine tuli juba 5:03 ja pidin ennast tagasi hoidma, et liiga kihutama ei hakkaks. Sellest hoolimata tuli üsna kergelt kilomeetri ajad 5:05 ümber ja kuna 7. kilomeetri juures oli pulss veel täiesti mugavustsoonis, siis sain viimasel kilomeetril Häälinurme tänava allamäge lõigul natuke kiirendada ja teha 4:53 kilomeetri aja. Kokku 10 km keskmiselt 5:05/km ja pulss 166. Täitsa respektaabel ja talvehooaja tavalisest tuli kümnekas umbes minuti kiiremini.

Laupäeval käisime Paldiskis ja pidasime ema ja venna perega jõule. Tagasi jõudsime pärastlõunal ja sellepärast ei saanud minna oma tavapärasele pikale jooksutiirule. Pikk jooks tuli niisiis teha Peetris, vanal tuttaval 8,4 km ringil. Lihtsalt kaks korda. Pikk ja tüütu, aga kuna ilm oli sama hea kui reedel ja tee puhas, oli mõnus joosta. Läksin rahuliku sörgiga esimesele ringile, aga tempo oli madala pulsi kohta ootamatult kiire ja kilomeetri ajad tulid järjest alla 6 minuti. Teisel ringil andsin tempos natuke järele. Lõpuks 16.36 km 5:59/km tempoga ja pulss 148. Garmin arvas selle pingutuse 2.8 punkti vääriliseks.

Pühapäeval mängisime jälle peetrikatega kossu - seekord jälle poolteist tundi, aga kuna mängijaid oli 13, sai vahetustega teha ja üle välja 5vs5 pidevalt intensiivest tempot hoida. Teisel poolajal saime korra maa-ala kaitsegi isegi nii hästi toimima, et keerasime teise meeskonna rünnaku täielikult lukku. Omamoodi nauding ongi see, kui saab kaitses pidama ja lauas pallid kätte.


Kokku see nädal 47 km jooksu + korvpall. Detsembrikuus kokku tuli 193 km. Mitte päris 200, nagu tahtsin, aga peaaegu.

Et see on aasta viimane trennipostitus, on paslik 2018. aasta kokku võtta.
Aasta jooksul tuli 198 jooksutrenni, kokku 2164 km
Lisaks jõudsin korvpalli mängima 17 korda ja intervallventtisse 10 korda.

Wednesday, December 26, 2018

Trenninädal 17.- 23. detsember

Jõulud ja jaanipäev on alati see aeg, kus õige trennigraafik saab alati häiritud. Sel nädalal ei olnud otseselt veel jõulud ja selle taha pugeda ei saa, aga ilm lõi rohkem graafikut segamini kui miski muu.

Esmaspäeval alustasin tavapärase 12 km sörgiga. Olud olid tavaliselt talvised, aga kuidagi väga raske oli joosta ja ennast käima saada. Alles umbes poole maa peal hakkas mingi normaalne jooksurütm sisse tulema ja viimased kilomeetrid läksid juba täitsa reipalt alla 6 minuti. Keskmine tempo tuli täpselt 6:00 ja pulss 150 - pole paha.

Teisipäeval olin väga tublilt intervallventtis kohal. Eks see aasta viimane trenn oli selline paras enesepiinamine selles mõttes, et pühade tõttu jäävad nüüd kaks teisipäeva vahele ja järgmine trenn on jälle alles 8. jaanuaril. See tähendab, et misiganes lihased jõuavad selle aja jooksul hapukapsa ja piparkoogisöömise tuules rahulikult lõdvestuda ja 8. jaanuaril on täpselt sama raske kui oktoobris. Ventti on üldse selline trenn kus mingid harjutused löövad kuidagi lihased pingesse ja siis on raske analoogseid asju teha, kuni ühel hetkel olukord normaliseerub. Päris tihti on 20 minuti peal vere maitse suus ja suremise tunne ja kusagil 40. minuti kandis tundub jälle, et täitsa okei on ja võib lahmida küll. Seekord tõmbasin lühikese kõhulihase harjutusega mingi lihase täiesti verd täis ja pärast ei jaksanud tähekest absoluutselt teha. Aga plangud-asjad tulid täitsa okeilt välja ja võib trenni kirja panna.

Neljapäeval pööras ilm külmaks ja pisut lumiseks. Honda käis hoolduses ja sain auto täitsa mõistlikul ajal kella 17 paiku kätte, aga lihtsalt ei viitsinud külma ja lumega metsa alla jooksuharjutusi tegema minna, nii et puudulik selle päeva eest.

Reedel oli tempojooksu päev, aga ilm veel külmem. Startisin kodust võib-olla isegi natuke liiga hilja (varem oleks olnud kraadi võrra soojem) ja pehmevõitu värskes lumes olid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired. Lumes on raske joosta - palju energiat läheb kaduma ja pidamist ei ole. Suutsin tempot poole maa peal hoida, aga kui 7. kilomeetril pulssi vaatasin, oli pisut liiga kõrge ja lasin lõpuosa rahulikumalt. Keskmine tempo tuli 10 km peale täitsa tavapärane 5:14, aga pulss võib-olla pisut liiga intensiivne - 166.

Laupäeval oli veel külmem ilm - tuulekülma näitas isegi -16 ja kui tempojooksu võib sellise ilmaga täitsa teha, siis rahulikuks pikaks sörgiks on -16 liiga külm. Ennustasin, et käed hakkavad Assaku ringi peale kindlasti külmetama ja lükkasin pika jooksu pühapäevale.
Pühapäeval oli temperatuur täitsa inimlik ja lõuna ajal sain startida -3 kraadise külmaga. Ainult see paari päeva jooksul sadanud puder oli loomulikult Peetris totaalselt sahkamata ja jooksmise mõttes kõnniteed veel hullemad kui reedel. Et tuleb raske jooks, oli selge juba esimese 2-3 kilomeetri järel. Õnneks ei olnud eriti tuult. Kindluse teel sain korraks nautida sõiduteel väga mõnusat asfalti, aga siis jõudsin Assakule. Kui Peetri kõnniteed olid hooldamata, siis tundus et Assakul oli keegi ahv mõnuga lund veel rohkem laiali puistanud. Pulss oli laes ja energia otsas. Ainus helge hetk sellel ringil oli kui Grete kaks korda vastu jooksis - tema tegi Assaku tiiru samal ajal teistpidi ja läks Kangru poole tagasi. Viimasel veerandil olid jalad igatahes pehmed ja jaks otsas. Proovisin rahulikult lõdvema sammuga joosta, et mitte lihaseid pidevalt pinges hoida - kilomeetri aegadest ei jõudnud enam väga hoolida. Lõpuks tulin 16.23 km keskmise tempoga 6:05 ja pulss 156 - märksa kõrgem kui oleks tahtnud.

Nädal kokkuvõtteks siiski alla eesmärgi - 38 km + intervallventti.

Sunday, December 16, 2018

Trenninädal 10.-16. detsember

Esmaspäeva õhtu tervitas hea jooksuilmaga. Kuna terve pühapäev ja esmaspäev olid mõnusad plusskraadid ja vahelduva eduga sadas ka vihma, siis olid teed puhtaks sulanud ja piisavalt soe, et joosta põhimõtteliselt nagu sügisel. Tuult ka ei olnud ja kui õhtul oma 12 km tiirule läksin, oli igatpidi mugav joosta. See oli kohe tempos tunda ka - lasin mugavalt madala pulsiga kilomeetri aegu alla 6 minuti ja tulin lõpuni keskmiselt 5:58 tempoga. Pulss 151.

Teisipäev oli natuke feil, sest intervallventtisse ei jõudnud. Mul oli küll kott ilusti pakitud, aga jätsin selle koju teadmisega, et jõuan enne trenni kodust läbi. Läks aga niipidi, et tööl läks kauem ja kui kell oli 18.30 saanud, ei oleks ka enam koju asjadele järgi jõudnud. Töölt sain seekord minema alles pärast 19. Jooksma oleks veel jõudnud, aga selleks polnud erilist tuju.

Teadsin, et neljapäeval on strateegiaüritus ja seetõttu ei jõua õhtul Sparta jooksugrupi trenni ka. Et väga pikka pausi vahele ei jääks, tegin kolmapäeval lühikese 8,4 km ringi Peetris. Ilm oli täpselt sama hea nagu esmaspäeval ja võib-olla sellepärast, et distants oli lühem, aga samm oli kuidagi eriti krapsakas ja jalg kiire. Kilomeetri ajad tulid ilusti alla 5:55 ja keskmine isegi 5:52. Pulss 149. Tundub, et hakkab nagu mingi vormipoeg tagasi tulema.

Neljapäeva öösel sadas mingi lumelaadne asi jälle õhukese kihina maha ja temperatuur läks miinusesse, aga sel päeval mingit trenni ei teinud nagunii. Hoopis õhtul kella kümneni jõime Meritonis veini ja kasvatasime aktsiisilaekumist. Jäised kõnniteed aga ei kadunud kuhugi ja tervitasid mind reedel, kui plaanis oli tempojooks. Enesetunne ega pingutamisvalmidus ei olnud sel nädalal eriti head ja libedavõitu rada ei aidanud sellele eriti omalt poolt kaasa. Lükkasin kilomeetrid kuhugi 5:10-5:15 vahele, aga eriti särtsu ja kiirendusvõimsust ei olnud. Endiselt oli libedusega kehvasti kusagil seal Vibu tänava juures ja Häälinurmes, aga ülejäänud rajal oli ka keeruline head pinnast leida, nii et osa energiat läks kindlasti sellesse kaduma. Business as usual. Lõpuks keskmine tempo 5:12 ja pulss 164 - pingutuse järgi tundus natuke raskem, aga OK.

Laupäeval oli ilm ja olud täpselt samad mis reedel ja eriti ei viitsinud pikale tiirule minna. Lükkasin starti järjest edasi kuni pärast kella 14 enam tagasiteed ei olnud. Õues aga oli tunne üllatavalt hea ja kohe esimestest kilomeetritest tuli kergelt väga kiire jooks. Teise kilomeetri tegin isegi 5:47 ja pidin ennast hakkama tagasi hoidma.  Assaku ring oli teekatte mõttes paremas seisus kui Peetri - Kindluse teelt edasi sai ikkagi omajagu maad asfaldil joosta ja lagedamad kõnniteed olid Assakul ka jääkoorikust puhtad. Siiski läks ringi teisel poolel raskemaks, sest säärelihased väsisid ära (talvise jooksu omapära, kui pead libedal teel võtma veidi lühema sammu ja jalgu kogu aeg pinges hoidma), aga proovisin enam-vähem 6 min/km alla tempot hoida. Ja eriti laupäevast jooksu kolmapäevasega võrreldes tuleb öelda, et see Assaku ringi tõusude ja laskumiste vaheldumine väsitab rohkem kui Peetri vahel sügamine. Kiired kilomeetrid vaheldusid täna aeglasematega ja järsemad nukid mõjusid kindlasti raskemalt kui tasased lõigud.
Lõpuks 16.23 km 5:55 tempoga ja pulss 150. Ei ole paha, eriti võrreldes eelmise nädalaga. Vaikselt hakkab isegi tunduma, et see suvine jooksuvorm hakkab tagasi tulema, kui aeroobsel lävel suutsin 5:50 lähedale pikki jookse teha.

Pühapäeval oli jälle Peetrikatega koss. Viimasel ajal on saal olnud 1,5 tunniks ja seekord oli isegi 5 vs. 5 jagu mehi kohal, nii et sai korralikult mängida ja joosta. Ütleme nii, et umbes tunni jagu jaksasin täiega panna ja viimase lõpu lasin natuke lõdvemalt. Visked läksid enamasti mööda, aga sellest polnud hullu, sest lauast kukkusid jällegi sisse. Järgmisel nädalal kossu ei ole, sest koolivaheaeg on ja saal on kinni, nii et pühade ajal tuleb treeningprogrammi kohendada.

Nädal kokkuvõttes: 47 km jooksu + korvpall. Intervallventti jäi vahele, aga muidu võib rahule jääda.

Sunday, December 9, 2018

Trenninädal 3.-9. detsember

Esmaspäeval olime Padisel strateegiaseminaril, nii et nädala esimene päev läks trenni mõttes kaduma. Aga sel eesmärgil ju oma jooksu pühapäeval ka ette tegin.

Teisipäeval olin jälle linnas ja üle kahe nädala läksin õhtul intervallventtisse... ja surin totaalselt seal. Kaks nädalat pausi teha on ikkagi karm. Esimeste hüpete ajal keskendusin rohkem oma hüppeliigese hoidmisele, aga kuna jalg pidas ilusti vastu, läks trenni käigus üha enam auru sellele, et saaks kõik harjutused enam-vähem tehtud. Selg on nõrgem osa kui kõht - kõik alaselja harjutused tulid nii kuradi raskelt ja mingeid tähekesi ei jõudnud üldse teha. Venttis on harjutustel mingid oma nimed, mida uued tulijad esialgu ei oska lahti hammustada. 'Täheke' tähendab lahtiseletatult küljel plankimist nii, et ülemine käsi ja jalg on samal ajal välja sirutatud ('Erki Nool' tähendab umbes sedasama, aga ühelt küljelt teisele liikumise vahel tuleb kätekõverdus teha).

Neljapäeval jätkasin uuesti Sparta lainel ja läksin jooksugrupi trenni. Maile ütles, et metsa all "väga libe ei ole", mis tähendas muidugi, et on küll kohati päris libe. Jõulinnaku juures oli korralik kiilakas maas ja tegelikult oli ka tänaval ja kõnniteel selline ebameeldiv petlik jääkirme, mis talviti niisketes ja tuulistes oludes null kraadi juures tekib. Minul olid suvised tossud - võib-olla nende tallamuster pole ka libedas kõige parem, aga tuli ennast ikka harjutusi tehes kontrollida ja päris täiskiirusel kiirendust ei olnud ka kerge teha, sest jalg kippus ikka leidma männiokaste vahelt libedama koha üles ja käis all lihtsalt niisama ringi. Kokkuvõttes väga raske trenn ei olnud, aga kilomeetreid kogunes vähem kui tavaliselt.

Reedel tegin peale tööd esimese tempojooksu pärast seda hüppeliigese traumat. Jääolud olid umbes samasugused nagu neljapäevalgi, aga tundus, et joosta kannatab. Ainult tuul oli keskmiselt kõva ja distantsi esimeses pooles sain raiuda Vana-Tartu maanteel seda vastutuult. Kõrgema pulsiga joosta oli raske - ilmselt harjumise asi natuke, sest kui 6 km peal pulssi vaatasin, näitas Garmin, et kõigest 163 ja tagasitee oli ju kergem osa. Tegelikult olidki kõige raskemad 6. ja 10. kilomeeter, aga mitte pulsi pärast, vaid need olid kõige libedamad. Kindluse tee majadevahelised väikesed tänavad eriti. Minu ees sõitsid kaks poissi seal jalgratastega - mõtlesin endamisi, et näe, saab küll Eesti kliimas aastaringselt sõita, kui üks neist külili maha lendas. Nii et targem on ohtlike spordialadega talvel mitte tegeleda. Lõpukilomeetritel sain taganttuules veidi hoogu juurde panna, lõpuks täitsa ootuspärane 5:13 keskmiseks tempoks ja pulss 164.

Laupäeval oli reedesega võrreldes palju parem ilm. See tähendab - tehniliselt võttes küll ilm ei olnud parem, sest tuul oli isegi tugevam kui reedel ja mingit vihmasodi sadas taevast terve päeva, aga see vihm oli tee lahti sulatanud ja kui pikale jooksule läksin, siis olid reedesega võrreldes tänavad juba päris head. Libe praktiliselt ei olnudki. Tegin seekord tavapärase pika 16+ km ringi ja alustasin ilmselt liiga kiiresti, sest teine kilomeeter oli juba 5:53, mis polnud kindlasti plaanis. Tänu kiirele algusele ja sellele, et esimese poole sain jälle vastutuult raiuda, läks pulss liiga üles, aga muidu oli päris hea joosta. Assakult tagasi pöörates sain juba kindad käest ära võtta, sest lihtsalt palav hakkas ja viimased kilomeetrid tulid kõik rahulikult alla 6 minuti. Kokku 16.25 km @5:57. Pulss 157 - veidi liiga kõrge, aga muidu täitsa hea jooks.

Pühapäeval tegin sellele jooksutsüklile veel korvpalli peale. Meid oli seekord 5, nii et tegime ühe korvi all vahetustega 2 vs. 2. Mängida sai palju, sest saal oli seekord 1,5 tunniks. Lõpuks enam kossu ei viitsinudki loopida, vaid tegime väikestega koos üle väljaku jalgpalli. Vahelduse mõttes täitsa tore.


Jooksukilomeetrid tulid sel nädalal pisut tagasihoidlikumad - 33,8 km, aga muud sporti sai täitsa korralikult tehtud.

Sunday, December 2, 2018

Trenninädal 26.november - 2. detsember

Eelmise nädala treeninguraport jäi siin blogis esitamata ja täiesti põhjusega, sest eelmine nädal möödus üldse mitte joostes ja trennitades, vaid hüppeliigest hoides. Kuigi esimesel hetkel ei tundunud see väike venitus midagi tõsist, siis esmaspäevaks oli selge, et kui ma veidi kõndides lonkan, siis selle jalaga kindlasti ei jookse ja kuna see intervallventti on ka vähemalt pool aega erinevas stiilis hüppamine ja kargamine, siis sai rahulikult nädala esimese poole trennid maha kanda. Kahjuks ka nädala teise poole trennid, sest nii frustreeriv kui see ka ei ole, siis keha ei ole enam 20-aastane, mis kolme päevaga kõiksugu vigastustest ära paraneb. Selle nädala esmaspäevasest jooksust ja teisipäevasest venttist veel loobusin ja lubasin endale, et kolmapäeval proovin lühikese tiiru kergelt joosta.

Kolmapäeval läksin tavapäratult lühikesele 8,4 km ringile, mida eelmistel aastatel ikka sageli jooksin, aga sel aastal oluliselt vähem. Vahelduse mõttes hea. Vahepeal oli talv tulnud ja -5C ilmaga sain soojalt riidesse panna. Võib-olla sellepärast, et õues oli külm, aga samm oli algusest peale selline krapsakas ja läksin umbes 6:00 ringis kilomeetri aegadega. Kõnniteed olid kaetud juba sellise lumise koorikuga, mis ei olnud otseselt libe, aga hoogu võtab juba maha natuke ikka. See-eest ülekäigurajad olid täiesti libedad ja sõiduteed ületades pidi hoolega jala ette vaatama. Peetri talvine tänavahooldus oma tavalisel tasemel. Suutsin kogu ringi head tempot hoida, aga 10 päeva pausi andis muidugi tunda ja pulss oli kõrgemal kui peaks. Kokku 8,4 km ja keskmine tempo 6:01, pulss 156.

Neljapäeval veel Sparta jooksutrenni ei kippunud, sest kuigi jalg kolmapäeval joosta kannatas, siis hüplemisi ja kesklemist tundus mõistlik nädala jagu edasi lükata.

Reedel ka tavapärast tempojooksu ei teinud, vaid selle asemel 12 km rahulikku sörki juba tavapärasel rajal. Ilm oli soojem kui kolmapäeval, aga see-eest erikuradi tuuline. Võtsin algusest peale rahulikma tempo ja tegin kilomeetri ajad kuhugi 6:10-6:20 vahele. Kindluse teelt tagasi pöörates oli küll juba taganttuul ja Vana-Tartu maanteed allamäge joostes tulid viimased kolm kilomeetrit juba 6:00-ga, aga siiski rahulikum jooks kui kolmapäeval. Keskmine tempo 6:11, pulss 152. 

Laupäeval pööras ilm jälle eriliselt külmaks ja kuigi päike paistis, siis oli õues -7C. Tegelikult ma ei oodanud sellist talveilma, mitte enne jaanuari. Tavaliselt on ikkagi jõuludeni saanud plusskraadidega joosta ja suurem mure on see, et jalad saavad lörtsis ja vihmas märjaks kui külm. Pika jooksu tahtsin kindlasti ära teha, kuigi mitte päris 17km, vaid pigem tavalise ringi, mis on veidi üle 15 km. Õnneks ei olnud sellist tuult nagu reedel, aga ikkagi külm oli. Tempo jäi kuhugi sinna 6:10 alla - kiirem kui reedel, aga pulss oli täitsa okei sellise pingutusega. Assakult tagasi sain juba joosta kerge taganttuulega, aga päike vajus madalamale ära ja Järveküla kooli juures tundsin, kuidas parem käsi hakkab ära külmuma veidi. See on nende pikkade sörkide häda - kui oled üle tunni aja õues, siis isegi see talvine spordikinnas ei suuda käsi päris soojas hoida. Külmetav käsi sundis viimased kilomeetrid päris hoogsat tempot arendama ja tulin Vana-Tartu maanteelt umbes 5:50 aegadega viimase jupi. Kodu juurde jõudes ei raisanud aega ja kihutasin tuppa sooja, elutoas siis venitasin pisut järele ja soojendasin valutavat kätt. Kokku 15.12 km ja tempo 6:04. Pulss 153. Täitsa okei pärast sellist trennipausi.

Hüppeliiges kannatas jooksmist küll, aga tõenäoliselt mitte korvpalli. Igatahes ei hakanud riskima ja jätsin sel pühapäeval mängu vahele. Selle asemel tuli uuesti jooksma minna, sest esmaspäevane strateegiaseminar Padisel tähendab, et õhtune jooksuring on parimal juhul komplitseeritud. Suvisel ajal käisime küll Jamesiga paar korda õhtusel sörgil, aga praegu on õues juba nii pime, et maanteele jooksma eriti ei kipu. Seda enam, et James on selline pehmo, kes talvel õues ei jookse. Tegin siis ette esmaspäevase 12 km sörki. Põhimõtteliselt reedese trenni kordus, aga kolmas jooksupäev andis jalgades natuke tunda. Ilm oli üsna sama mis laupäeval ja tee ka - kohati libe, kohati üsna normaalselt joostav. Tempo jäi sinna 6:10 alla, aga pulsist oli tunda, et ikkagi kolmas pikk jooks järjest ja sellist särtsu ei olnud nagu reedel või laupäeval. Kokku külma ilmaga keskmine tempo 6:04 ja pulss 154. Linnuke kirjas, ei enamat.


See hüppeliigese vigastus lõhkus korralikult mu novembrikuu treeningplaani. Jooksukilomeetreid tuli niimoodi ainult 145 ja intervallventtis ei ole jõudnud nüüd ka oktoobrist head pidevat trennirütmi saada. Selle nädala jooksukilomeetrid tulid küll täitsa esinduslikud 47 km, aga seda Sparta trennide arvelt.