This Is Spartaaaaaaa!

Täna oli suhteliselt tüüpiline-keskmine Sparta päev. Sõudsin 2330m ja siis põhimõtteliselt sarnaste raskustega nagu eelmisel esmaspäeval. Biitsepsil võtsin raskust vähemaks, aga tegin korraliku tehnikaga ja tõmbasin lihased ikkagi ilusti läbi. Kõhulihaste osas olin tublim ja tegin mõned kordused rohkem. Muidu business as usual. Samas ei tundunud trenni lõpus ülemäära väsinud, taseme näitaja seegi.

Running troubles

Ilus sügis on läbi saanud ja kole sügis alanud. Kaks päeva on sadanud ja eilne oli ikka korralik koerakas. Täna on ilm enam-vähem kuiv, aga suht kõle ja tuuline, 8-9 kraadi sooja. Joostes tegelikult pole häda midagi, kilomeetriga saab soojaks ja siis on juba mõnus. Aga täna lihtsalt ei olnud minu päev. Kõigepealt avastasin jooksu alustades, et Garmini aku on kohe-kohe tühjaks saamas. Kell pidas vastu umbes neli kilomeetrit, siis oli kõik. Õnneks polnud tempojooks kavas, nii et sellest polnud suuremat lugu, lõpuni valisin tunde järgi mugava kiiruse.

Suurem probleem on sellega, et parema jala kubemelihase valu on tagasi. Joosta sai, aga segas tuntavalt ja sellest isegi enam ajas lihtsalt emotsionaalselt vihale - kuidas ei saa rahulikult trennitada ilma et alati vigastustega mingi jama oleks... fakk fakk fakk...

Tagasi Pirital

Kuidagi päris tükk aega ei ole Pirital jooksnud. Täna oli plaanis viga parandada, aga hommikul olid suht koht kõik lihased valusad. Jalad loomulikult neljapäevasest jalapäevast ja eilsest korvpallist, aga ka rinnalihas andis märku, et üleeile sai ikka korralikult tehtud.

Pärast äratusprotseduure otsustasin siiski, et lihasvalu ei ole vabandus, eriti siis kui homme on ilmselt palju koledam ilm kui täna. Nii et Pirita.

Esimesed 3 km panin üsna tavapärases tempos (6:30-6:40/km) aga 3 km lõpuks oli selge, et käiguvahetamiseks jõudu täna enam ei ole. Pirita tõusud sellist pikka trennipausi ei andesta ja raskete jalgadega ei ole neid tõuse üldse mitte kerge võtta. Võtsin siis vahe-eesmärgiks teha kaks tõusudega kilomeetrit alla 7 minuti ja siis rahulikult lõpuni. Nii tegingi - sirgel lasin pulsi 170 alla tagasi ja keskmiselt rahulikus tempos tuli aeg 47:53. Keskmine pulss 168 - iseeneset normaalne, aga annab märku, et alustasin natukene liiga kiiresti.

Pärast jooksu venitasin, tegin kätekõverdusi (et rinnalihastest piimhape välja saada ;)) ja proovisin lõuga tõmmata. Mina, kes ma enda teada ei suuda ühtegi korda lõuga tõmmata, tegin täna 3. Rohkemaks korralikult jaksu ei olnud. Aga areng seegi.

Korvpall

Vaatasin enne tänast kossutamist järele, millal viimati palli patsutasin ja Endomondo väitis, et 27. detsember 2013 oli viimane korvpall minu treeningkavas. Pole siis ime, et tänane nii raskelt tuli - viset polnud ollagi ja kuigi joosta jaksasin, siis valesööte ja -otsuseid ei jõudnud kokku lugeda.

Täna oli üldiselt meeste mäng, saime 4-4 teha ja kolm mängu korraliku pakiga. Not fun, aga vähemalt särk oli pärast 1,5 tunnist mängu läbimärg, nii et mingid trennipunktid saan loodetavasti kirja.

Jalapäev

Üle tüki aja proovisin Spartas täna midagi jalapäeva moodi asja teha. Tegin küll kergemate raskustega ja kärpisin harjutuste lõpust ühe seeria, aga lihastes on ikka tunda, et midagi on tehtud. Ei julge praegu arvatagi, kuidas homne korvpall selle pealt välja tuleb. Järgmisel korral võiks juba natuke säärt ka proovida. Hea on see, et kubemelihast suutsin täna ilusti hoida ja ei teinud liiga.

Üks asi, mis jalapäeval alati hästi mõjub (ja selle peab reegliks tegema) on venituspaus jalaharjutuste ja rinna/õla harjutuste vahel. Annab võimaluse natuke hinge tõmmata ja olulised jalalihased ära venitada seni kuni sellest midagi kasu ka on. Järjest tehes saab otsa nii motivatsioon kui energia, pärast jalgade venitamist on märksa parem suruma hakata.

Kerelihaseid (pöörded) ja kõhulihaseid olen viimasel ajal suurema raskusega teinud. See on hea, väljakutseid peab natuke esitama ka.

Jalg terve!

Paar päeva tundsin, et kube (kubemelihas siis) kärab juba päris hästi ja väiksed jooksusammukesed kohapeal ei anna kuidagi tunda. Seega - jooksma. Kahenädalane paus jätab ikka väikese jälje, seega mingeid rekordeid ei lootnud. Plaan oli teha 3 km ja siis Mustakivi tee ristis otsustada, kas pikale 10,2 km ringile või lühikesele 6,6 km tiirule. Alustasin hoogsas tempos ja kuigi pulss oli paar pügalat liiga kõrge, siis enesetunne oli hea. Tuul oli distantsi esimesel poolel ka vastu, kuigi eriti tugevasti ei puhunud, aga see lubas loota, et tagasitee on kergem.

Valik langes pika ringi kasuks ja neljanda kilomeetri suutsin juba alla 6 min/km joosta, üldiselt suutsin lõpuni edukalt energiat jagada ja väga ära ei kukkunud. Kokku siis kümnekas seekord keskmiselt 5:58/km, pulss 174 (viimati sarnase tempoga joostes 172). Hea, et see kiirus ikka veel jala sees on, samas on tempojooksu pärast trennipausi mõnes mõttes hea teha, sest jalgades on värskust.

Selle enesetunde pealt võib homme natuke (rõhk sõnal natuke) kükki proovida teha ja reedel kossutada küll. Nädalavahetusel kindlasti korra Piritale (kuni veel ilusat sügisilma jätkub) ja siis vaatame edasi.

Power Boost

Tänane Sparta päev näitas mida võib teha väljapuhanud ja hea enesetunne. Ilmselt jooksupausist oli totaalne energiaülejääk ja panin mitme harjutuse juures raskust juurde, trenni lõpus jaksasin isegi kõhulihaseid tavapärasest rohkem teha. Ja ikka tundus, et trenn sai kuidagi kiiresti ja lihtsalt otsa. Nii hoida!

Jalapäev ilma jalapäevata

Täna oli Spartas veider neljapäev, kuna jõusaalis veetsin ainult veidi üle tunni. Jalalihaseid suurt teha ei saanud, seega tegin peaasjalikult surumist, rinda/õlga ja pärast natuke kerepöördeid ja kõhtu. Nõrgaks jäi kokkuvõttes ikkagi, sest ega alla 1,5h treening nii korralikult ära ei väsitanudki. Klassikalist surumist pole mingi pool aastat teinud, täna tegin alustuseks neli seeriat (50kg soojenduseks, seejärel 60+65+60 kg). Tuli keskmiselt kergelt, nii et nõrgemaks jäänud ei ole.

Järgmisel nädalal tuleb ikka Spartasse minna kui jooksupäeva vahele jätan, 2x nädalas trenni jääb selgelt väheks.

Start

Ei hakka treenima alles nüüd. Aga alles nüüd on mõte, et lisaks trennikordade, -kilomeetrite ja muude näitajate kirjapanemisele peaks üles kribama ka muud - mis ilm oli, mis enesetunne oli, miks seekord hästi ja mis halvasti. Jõusaal ja jooksmine on mõlemad sellised alad, et ilma sisse vaatamata ei saa teinekord hästi aru, miks tulemused erinevad ja lisaks kuivadele numbritele on ka hea tagantjärele olukordi meenutada - kas vorm halb või hea või kas mõni vigastus ehk oli segamas.

Vigastustest rääkides - kubemelihase valu ei taha joostes järele anda, nii et jooksmisega ongi vähemalt 2 nädalat trennipausi (Marie ettekirjutus), siis vaatame edasi. Aga käisin Spartas ja tegin oma tavapärase esmaspäevase kava.

Sõudeergomeetril soojendust tehes oli kuidagi eriliselt äksi täis fiiling ja paningi kohe tempo peale. Kuigi distantsi teises pooles sain kõvasti higistada selle peale, siis tulemuseks senine parim 2450m kümne minutiga, aga pulsist oli ka see rebimine tunda. Seljalihast jaksasin ilusti tõmmata, isegi paremini kui eelmisel nädalal, aga biitsepsi pingi peal ei jätkunud jõudu - ilmselt seetõttu, et harjutuste vahel jäid pausid natuke väikeseks. Triitsepsiga sama, vaatasin tehnikat ja käte asendit ja selle võrra oli raskem kangi üles lükata. Kõhulihase seeriaid jaksasin jälle grammi võrra pikemalt teha, aga see on koht mis vajab ikkagi järeleaitamist Sparta väliselt ka.

Nüüd on vaja veel välja mõelda, mida jooksuvabadel päevadel ette võtta ja siis kuidas ja mida neljapäevasel jalapäeval Spartas teha (kükki ju loogiliselt võttes ei tee).