Nädala ülevaade vol. 30

Esmaspäev: Spartavaba nädal, proovin eelmise nädala väikest luuserdamist kompenseerida kohusetundlikuma jooksmisega. Esmaspäevaks siis väike soojendus. Mõtlesin enne tükk aega kui palju peaks olema see nö. vahepäeva jooksukoormus. Madala pulsiga, aga kas 10 on liiga palju? Lõpuks otsustasin, et proovin joosta madala pulsiga umbes tund aega. Ehk siis 8-9 km, sõltub sellest kuidas kiirusega on. Aga kuna kogu aeg samu 3  km ringe siin Peetris ei viitsi sügada, siis proovisin kombineerida mingi 4+ kilomeetrise tiiru ja teha seda kaks korda.

Ilm oli tatine kuidagi ja mingit õiget motivatsiooni ka ei olnud. Natuke läks Peetri vahel ekslemiseks ka - katsetasin esimesel ringil siit-sealt, kas majade vahelt saab läbi või ei. Kohati sai tee ootamatult otsa. Pargi teel pidin kuskilt üle muruplatsi lippama. Vägeva teelt ja Salu teed mööda tagasi joostes tuli kokku selline 4.7 km ring. Teine tiir natuke sirgjoonelisem ja kokku ca 9.2 km. Teisel ringil ei suutnud korralikult pulssi ka all hoida ja kiskus üle 150, mis oli mõttes piiriks seatud. Keskmine siiski 148 ja keskmine km aeg 6:50. Ise rahule ei jäänud, aga märk selles mõttes maas, et mingi ring paigas ja aega ka, mille järgi konditsiooni mõõta tulevikus.

Teisipäev: võrreldes esmaspäevase uimamisega oli teisipäev palju aktiivsem ja ilm ka soojem. Lükkasin oma tempojooksu õhtu poole, et veidi vilumaks läheks. Tingimused peaaegu ideaalsed, võib-olla paar kraadi liiga soe (19-20 C), aga peaaegu tuuletu ja nende tormiste ilmadega võrreldes mis siin tavapäraseks on saanud, päris hea jooksuilm.

Panin tavapärase tempoga minema, aga juba esimese kilomeetri lõpus hakkas vastikult pistma ja läks natuke raskeks. Õnneks see läks paar kilomeetrit hiljem juba üle. Teine kilomeeter oli 5:25, kolmas juba 5:15 - liiga kiire esimese ringi kohta. Sellel ringil on nii, et lõpp vist on natuke rohkem allamäge ja algus on jälle raskem joosta, aga esimene ring on liiga vara kiirendada. Ülejäänud jooksu proovisin 5:20 ringis kiirust hoida ja enamvähem õnnestus ka. Viimasel ringil oli pulss punases (st. 180 peal), aga kuna tuult ei olnud, siis jalas jõudu oli ja panin kaks viimast kilomeetrit ikkagi 5:08-ga. Kuna kusagil äravajumist ei tulnud, siis keskmine km aeg tuli 5:20. Üsna PB lähedane tulemus. Pulss keskmiselt 172, kuigi nagu ütlesin, siis ei olnud kõige targemini joostud. Aga jään rahule.

Kolmapäev: Mõtlesin kas teen kolmapäeval puhkepäeva või hoopis reedel. Ilm oli räbalavõitu (jälle) ja tuuline. Ei kutsunud jooksma. Õhtul võtsin selle asemel ratta ja avastasin Järveküla. Esialgu oli plaan minna üle Kurnaoja ja teha Ülemiste järve tiir, aga kuna päris õiget teeotsa vist ei leidnud kohe üles, siis otsustasin sõita Jürile ja uurida kus seal see terviserada on. Leidsin Liiva tee üles ja läbi Assaku jõudsin Jürile ja leidsin ka terviserajad üles. Võrreldes Piritaga ikkagi natuke kunstlikult tekitatud multširada tundus. 5,4 km peaks olema pikkus. Jooksmiseks sobis, aga rattaga polnud seal midagi teha. Samas ka natuke kauge (ca 10 km) et pidevalt jooksmas käia (samas, Pirita oli 8 km ja seal käisin...). Eks näis. Ükskord võib huvi pärast minna ja proovida.

Tagasiteel hakkas päike juba madalale vajuma. Kokku tegin 28 km ja aega läks umbes 1:35. Mingit tempot taga ei ajanud - taganttuulega allamäge teinekord natuke vajutasin, aga muidu selline kerge kruiis. Jalad olid siiski koju jõudes väsinud.

Neljapäev: Sparta jooksutrenn, pärast nädalast pausi. Tõsine vihmasadu jäi, nagu tavaks, just enne kella 18 järele ja sai kuivas joosta. Lõpuks tuli isegi päike välja. Tagumised reielihased olid üllatavalt valusad - eelmise päeva rattasõidu tagajärg. Pärast jooksutrenni ma alati venitan korralikult aga see rattasõit oli ju nagu niisama kruiis, mitte trenn. Maile õnneks väga rasket trenni seekord ei teinud ja rahvast oli ka vähe - ainult kümmekond. Vähem tegime hüppeid, rohkem kiirendusi. Kokku tuli tavapärane 8.5 km.

Reede: esmaspäevase kerge jooksu kordus. Seekord rada teada ja sellevõrra lihtsam, aga ilm ka korralikult jälle tuuline. Kohe algusest hakkas peale üks valusate jalgadega koperdamine. Üleeilne rattasõit + eilsed väljaasted kahe kiirenduse vahele kumuleerusid täna korralikuks lihasvaluks. Õnneks kiirus polnud primaarne ja nii tegin nende valusate jalgadega 9.1 km lõpuni. Pulssi oli seekord väga lihtne alla 150 hoida ja kiirus oli ka esmaspäevaga võrreldes kõvasti parem. Keskmine kilomeetri aeg 6:44 ja pulss 145.
Nädalavahetusel: laupäevase jooksu jätsin ära, sest jalad ei olnud taastunud ja hommikujooks ei kutsnud kohe mitte kuidagi. Nii et jooksuvaba nädalavahetus ja selle asemel tegin hoopis Pangodis muruniimist, hekipügamist ja puudelappimise trenni. Nädala saldo siiski ca 37 km jooksu, mis on igati tubli.

Nädala ülevaade vol. 29

Kummaline Spartavaba nädal oli. Kuigi jooksukilomeetreid tuli üle 30, siis vahelejäänud jõutrennid jätsid mulje justkui mingit trenni ei teekski. Samas oli selline motivatsioonipuudus ja teatud väsimus ka, et väga ei isutanud. Motivatsioon on nüüd tagasi, sellega on kõik hästi.

Teisipäeval tegin tempojooksu, tavapärased 3 ringi Peetris. Ilm oli vist natuke liiga soe (20-23 kraad) ja alustasin võib-olla natuke liiga kiiresti, aga kolmandal ringil tuli väsimus ja mingit purakat ei jaksanud enam lisada. 5:14 oli vist kõige kiirem kilomeeter. Tempo mõttes ühtlane jooks, kogu aeg 5:20-5:30 vahele, aga pulss kiskus lõpus liiga üles ja natuke raskem kui tavaliselt oli ka, selle panen sooja ilma arvele.

Neljapäevasest Sparta jooksugrupist loobusin ja tegin selle asemel õhtul väikse sörgi. Tiirutasin ümber Peetri ja tulin tagasi mööda Vana-Tartu maanteed. Juba teisel kilomeetril hakkas sadama ja lõpetasin päris paduvihmas, äikesevälgud Tallinna kohal sähvimas. Ei olnud kiire jooks, aga polnud vajagi. 6,5 km sörki selleks korraks piisas küll.

Laupäeval tegin enda tavalise pika jooksu. Mitte kõige kiirem tempo ja proovisin hoida pulsi ka tõusudel alla 160. Esimesed 12 km õnnestuski, Niinesaare tee juures nägin esimest korda numbrit 161. Aga kuna enesetunne oli hea ja kerge, siis panin veel ühe Peetri tiiru sinna otsa. Hea jooksuilm ja väljapuhanud enesetunne lubas teha 16,7 km. Aeg 1:53 ish. Keskmine pulss 153. Pole halb. Säärelihaseid pidin viimasel kolmel kilomeetril tõsisemalt pingutama, aga üllatavalt hästi taastusid need pühapäevaks ära.

Pühapäeval olin kahevahel - käisime matkaklubiga avatud talude päeval ja hiljem tegime Valgjärve matkarajal 6,5 km rännaku ka (koos mustikasöömisega). Koju jõudsime õhtul 7 ajal ja kuigi ajaliselt oleks jõudnud veel jooksmagi, siis otsustasin selle päeva viilida ja uuel nädalal olla selle võrra tublim.

Uuel nädalal siis rohket jooksu ja neljapäeval Sparta jooksutrenn ka. Vaatame kuidas jõutrenniga peale puhkust edasi läheb.

Nädala ülevaade vol. 28

Keskmiselt kehv nädal on olnud, polegi midagi suurt kokku võtta. Esmaspäev-teisipäev oli okei. Sparta trenn nagu esmaspäevane Sparta ikka. Teisipäeval tulin töölt koju ja vaatasin kuidas õues sajab korralikku suvist vihma. Tund aega vaatasin ja lootsin, et äkki läheb üle, aga kella 7-ks oli selge, et tuleb kilekas selga tõmmata ja minna. Selle nädala tempojooks oli siis algusest lõpuni paduvihmas ja tuules - tuul, nagu ikka, kusagilt läänekaarest, st. Vägeva teel puhus vastu. Natuke võõras oli joosta, sest sellel rajal ei ole varem väga suure vihmaga jooksnud. Nii panin esimesel ringil Vägeva teel vasaku jala lompi ja teisel ringil Suurekivi teel parema jala. Nüüd siis vähemalt tean kus suuremad järved kõnniteel varitsvad.

Aga temperatuur oli mõnus jahe võrreldes laupäevaga ja nii panin suurema vaevata 5.20-5.30 vahele kilomeetri aegu kuni viimase ringini. Viimased 1,5 km jaksasin isegi 4.51! Keskmine pulss 167 ja 10 km aeg sellel ringil 53 minutit täpselt. 

Kolmapäevane Sparta trenn oli jällegi lühike. Kõik tore sinnamaani kuni vaja õlalihase harjutust teha ja no ei saa. Kohe terav valu paremas õlas. Jäi katki ja ilmselt see (koos meeletute ummikutega Tallinnas Sparta suunal sõites) on märguanne, et õige moment on paar nädalat jõusaali trennipausi teha ja lasta kehal välja puhata.

Neljapäeval jooksma siiski läksin. Vihmane ilm kadus õhtul ja täpselt kell 18.00 tuli päike ka välja. Tegime tavapärase suvise trenni ja päris hästi jaksasin enda meelest.

Aga reedel ei olnud motivatsiooni ja energiat. Säär tundus ka kange sellest neljapäevasest hüplemisest. Eile läksin oma pikale ringile. Ilm oli mõnusalt jahe jällegi ja vist esimest korda sellel ringil polnud kusagilt olulist tuult puhumas. Aga jalad olid neljapäevast ikka taastumata ja kui Vana-Tartu maanteelt mäest alla jooksin, siis juba kõik erinevad lihased tuikasid. Tegin ringi (12.8 km) lõpuni ja kõik. Rohkem ei hakanud lõhkuma. Tänase jooksu jätsin samuti selle pärast vahele - õlg on endiselt valus. Vasak reis kange. Parema pöia olen ära põrutanud nende hüplemistega. Selline keskmiselt laatsareti tunne on. Proovin ennast teisipäevaks kuidagi koguda ja mobiliseerida.

Nädala saldo siis umbes 32 km. Mitte halb, aga ka mitte midagi erilist.

Nädala ülevaade vol. 27

Väikese viivitusega siis tagantjärele eelmise nädala kokkuvõte. Spartas tegin kaks trenni. Muidu nagu trennid ikka, aga üle tüki aja viitsisin sõudeergomeetril ennast aktiivsemalt liigutada ja tegin 10 minutit 2450-2480m tempos. Annab trennideks hea tuju kohe, kui algus hästi läheb. Aga kolmapäevases trennis oli parem õlg päris teravalt valus, kui proovisin alt üles lendamist teha ja jätsin selle harjutuse kohe alguses katki. Imelik natuke, sest seljale plokil tõmbeid tehes või kangi surudes ei anna kuidagi tunda. Ilmselt olen siiski kuidagi liiga teinud.

Teisipäeval tegin 10 km tempojooksu testi enne Pühajärvet ja 10 km vaheaeg tuli päris korralik 53:26. Selline natuke teistmoodi jooks, kus esimesest viimase kilomeetrini tuli selline ühtlane 5:35-5:15 kiirendamine. Samas mingit purakat lõpus enam jalas ei olnud.

Neljapäevase Sparta jooksutrenni jätsin laupäevale mõeldes vahele ja laupäeval kell 12 olin Pühajärvel stardis. Ilm oli kuum nagu Lõuna-Eesti ilus tütarlaps ja rahvast stardis ligi 800 ringis. Hakkasin kohe hoogsas tempos minema, ja õnneks oli rada ka Viljandiga võrreldes piisavalt lai, et väga kellegi taga koperdama ei pidanud. Asfalttee-rullirada viis esialgu metsa vahel üles-alla ja hea oli joosta. Edasi läks isegi veidramaks: tõus, siis ligi 800m laskumist, siis jälle väike tõus, siis jälle laskumine jne. Kohati kadus värskendav tuuleõhk ära ja hingata polnud midagi. Küljetuul oli igati tervitatav nähtus. Juba teisel-kolmandal kilomeetril pusisid kõik ümberringi ähkides joosta. Mingit kerget jutuvada või sörkimist ei täheldanud. Seda tõusudega rada panin siis 4 km 23 minutiga. 5. kilomeetril sai sellest kuumusest ühel tõusul lihtsalt kopp ja vaim murdus. Ei viitsinud/jaksanud sundida ennast lõpuni pingutama ja edasi lasin rahulikku sörki. Tõusudest isegi jalutasin üles. Niimoodi ebaühtlaselt tulles tulin lõpuni umbestäpselt 1:07 ajaga ja keskmiselt kilomeetri aeg 6:15. Tõusude tõttu oli keskmine pulss kella järgi 172, aga tegelikult mingit maksimumi endast välja ei pannud. Tagantjärele olen muidugi enda peale pahane, et lõpuni ei pingutanud. Õigesti kiirust valides oleks 1:00 olnud igati reaalne tulemus. Aga ilmselt seegi tegi asja raskemaks, et nii kuuma ilma pole sel suvel lihtsalt olnud ja see lämbe ilmaga jooks oli väga harjumatu ja mõjus raskemalt kui muidu. Kusagil 9. kilomeetri kandis oli üks naisterahvas ennast täitsa pildituks jooksnud ja vajas ka kiirabi abi, nii et midagi kerget ilmselt ei olnud. Jooksuinimesed ütlesid hiljem, et ka tõusude poolest peaks rada olema isegi Viljandist raskem, kuigi asfaldil oli minu jaoks mugav joosta ja minu meelest oli normaalne rada Viljandiga võrreldes.

Hiljem autosse jõudes näitas termomeeter 29 kraadi.

Pärast sellist fiaskot oli muidugi meel mõru ja igasugune jooksutuju kadunud. Pühapäeval ei kutsunud kohe kuidagi rajale, kuigi õhtul oleks aega isegi olnud. Nädala saldoks seega kõigest 21 kilomeetrit koos võistlusega. Edaspidiseks proovin sellest motivatsiooni ammutada. Võistlemine iseenesest ja endast maksimumi andmine natuke teises olukorras nõuab veel harjutamist.