Wednesday, December 26, 2018

Trenninädal 17.- 23. detsember

Jõulud ja jaanipäev on alati see aeg, kus õige trennigraafik saab alati häiritud. Sel nädalal ei olnud otseselt veel jõulud ja selle taha pugeda ei saa, aga ilm lõi rohkem graafikut segamini kui miski muu.

Esmaspäeval alustasin tavapärase 12 km sörgiga. Olud olid tavaliselt talvised, aga kuidagi väga raske oli joosta ja ennast käima saada. Alles umbes poole maa peal hakkas mingi normaalne jooksurütm sisse tulema ja viimased kilomeetrid läksid juba täitsa reipalt alla 6 minuti. Keskmine tempo tuli täpselt 6:00 ja pulss 150 - pole paha.

Teisipäeval olin väga tublilt intervallventtis kohal. Eks see aasta viimane trenn oli selline paras enesepiinamine selles mõttes, et pühade tõttu jäävad nüüd kaks teisipäeva vahele ja järgmine trenn on jälle alles 8. jaanuaril. See tähendab, et misiganes lihased jõuavad selle aja jooksul hapukapsa ja piparkoogisöömise tuules rahulikult lõdvestuda ja 8. jaanuaril on täpselt sama raske kui oktoobris. Ventti on üldse selline trenn kus mingid harjutused löövad kuidagi lihased pingesse ja siis on raske analoogseid asju teha, kuni ühel hetkel olukord normaliseerub. Päris tihti on 20 minuti peal vere maitse suus ja suremise tunne ja kusagil 40. minuti kandis tundub jälle, et täitsa okei on ja võib lahmida küll. Seekord tõmbasin lühikese kõhulihase harjutusega mingi lihase täiesti verd täis ja pärast ei jaksanud tähekest absoluutselt teha. Aga plangud-asjad tulid täitsa okeilt välja ja võib trenni kirja panna.

Neljapäeval pööras ilm külmaks ja pisut lumiseks. Honda käis hoolduses ja sain auto täitsa mõistlikul ajal kella 17 paiku kätte, aga lihtsalt ei viitsinud külma ja lumega metsa alla jooksuharjutusi tegema minna, nii et puudulik selle päeva eest.

Reedel oli tempojooksu päev, aga ilm veel külmem. Startisin kodust võib-olla isegi natuke liiga hilja (varem oleks olnud kraadi võrra soojem) ja pehmevõitu värskes lumes olid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired. Lumes on raske joosta - palju energiat läheb kaduma ja pidamist ei ole. Suutsin tempot poole maa peal hoida, aga kui 7. kilomeetril pulssi vaatasin, oli pisut liiga kõrge ja lasin lõpuosa rahulikumalt. Keskmine tempo tuli 10 km peale täitsa tavapärane 5:14, aga pulss võib-olla pisut liiga intensiivne - 166.

Laupäeval oli veel külmem ilm - tuulekülma näitas isegi -16 ja kui tempojooksu võib sellise ilmaga täitsa teha, siis rahulikuks pikaks sörgiks on -16 liiga külm. Ennustasin, et käed hakkavad Assaku ringi peale kindlasti külmetama ja lükkasin pika jooksu pühapäevale.
Pühapäeval oli temperatuur täitsa inimlik ja lõuna ajal sain startida -3 kraadise külmaga. Ainult see paari päeva jooksul sadanud puder oli loomulikult Peetris totaalselt sahkamata ja jooksmise mõttes kõnniteed veel hullemad kui reedel. Et tuleb raske jooks, oli selge juba esimese 2-3 kilomeetri järel. Õnneks ei olnud eriti tuult. Kindluse teel sain korraks nautida sõiduteel väga mõnusat asfalti, aga siis jõudsin Assakule. Kui Peetri kõnniteed olid hooldamata, siis tundus et Assakul oli keegi ahv mõnuga lund veel rohkem laiali puistanud. Pulss oli laes ja energia otsas. Ainus helge hetk sellel ringil oli kui Grete kaks korda vastu jooksis - tema tegi Assaku tiiru samal ajal teistpidi ja läks Kangru poole tagasi. Viimasel veerandil olid jalad igatahes pehmed ja jaks otsas. Proovisin rahulikult lõdvema sammuga joosta, et mitte lihaseid pidevalt pinges hoida - kilomeetri aegadest ei jõudnud enam väga hoolida. Lõpuks tulin 16.23 km keskmise tempoga 6:05 ja pulss 156 - märksa kõrgem kui oleks tahtnud.

Nädal kokkuvõtteks siiski alla eesmärgi - 38 km + intervallventti.

Sunday, December 16, 2018

Trenninädal 10.-16. detsember

Esmaspäeva õhtu tervitas hea jooksuilmaga. Kuna terve pühapäev ja esmaspäev olid mõnusad plusskraadid ja vahelduva eduga sadas ka vihma, siis olid teed puhtaks sulanud ja piisavalt soe, et joosta põhimõtteliselt nagu sügisel. Tuult ka ei olnud ja kui õhtul oma 12 km tiirule läksin, oli igatpidi mugav joosta. See oli kohe tempos tunda ka - lasin mugavalt madala pulsiga kilomeetri aegu alla 6 minuti ja tulin lõpuni keskmiselt 5:58 tempoga. Pulss 151.

Teisipäev oli natuke feil, sest intervallventtisse ei jõudnud. Mul oli küll kott ilusti pakitud, aga jätsin selle koju teadmisega, et jõuan enne trenni kodust läbi. Läks aga niipidi, et tööl läks kauem ja kui kell oli 18.30 saanud, ei oleks ka enam koju asjadele järgi jõudnud. Töölt sain seekord minema alles pärast 19. Jooksma oleks veel jõudnud, aga selleks polnud erilist tuju.

Teadsin, et neljapäeval on strateegiaüritus ja seetõttu ei jõua õhtul Sparta jooksugrupi trenni ka. Et väga pikka pausi vahele ei jääks, tegin kolmapäeval lühikese 8,4 km ringi Peetris. Ilm oli täpselt sama hea nagu esmaspäeval ja võib-olla sellepärast, et distants oli lühem, aga samm oli kuidagi eriti krapsakas ja jalg kiire. Kilomeetri ajad tulid ilusti alla 5:55 ja keskmine isegi 5:52. Pulss 149. Tundub, et hakkab nagu mingi vormipoeg tagasi tulema.

Neljapäeva öösel sadas mingi lumelaadne asi jälle õhukese kihina maha ja temperatuur läks miinusesse, aga sel päeval mingit trenni ei teinud nagunii. Hoopis õhtul kella kümneni jõime Meritonis veini ja kasvatasime aktsiisilaekumist. Jäised kõnniteed aga ei kadunud kuhugi ja tervitasid mind reedel, kui plaanis oli tempojooks. Enesetunne ega pingutamisvalmidus ei olnud sel nädalal eriti head ja libedavõitu rada ei aidanud sellele eriti omalt poolt kaasa. Lükkasin kilomeetrid kuhugi 5:10-5:15 vahele, aga eriti särtsu ja kiirendusvõimsust ei olnud. Endiselt oli libedusega kehvasti kusagil seal Vibu tänava juures ja Häälinurmes, aga ülejäänud rajal oli ka keeruline head pinnast leida, nii et osa energiat läks kindlasti sellesse kaduma. Business as usual. Lõpuks keskmine tempo 5:12 ja pulss 164 - pingutuse järgi tundus natuke raskem, aga OK.

Laupäeval oli ilm ja olud täpselt samad mis reedel ja eriti ei viitsinud pikale tiirule minna. Lükkasin starti järjest edasi kuni pärast kella 14 enam tagasiteed ei olnud. Õues aga oli tunne üllatavalt hea ja kohe esimestest kilomeetritest tuli kergelt väga kiire jooks. Teise kilomeetri tegin isegi 5:47 ja pidin ennast hakkama tagasi hoidma.  Assaku ring oli teekatte mõttes paremas seisus kui Peetri - Kindluse teelt edasi sai ikkagi omajagu maad asfaldil joosta ja lagedamad kõnniteed olid Assakul ka jääkoorikust puhtad. Siiski läks ringi teisel poolel raskemaks, sest säärelihased väsisid ära (talvise jooksu omapära, kui pead libedal teel võtma veidi lühema sammu ja jalgu kogu aeg pinges hoidma), aga proovisin enam-vähem 6 min/km alla tempot hoida. Ja eriti laupäevast jooksu kolmapäevasega võrreldes tuleb öelda, et see Assaku ringi tõusude ja laskumiste vaheldumine väsitab rohkem kui Peetri vahel sügamine. Kiired kilomeetrid vaheldusid täna aeglasematega ja järsemad nukid mõjusid kindlasti raskemalt kui tasased lõigud.
Lõpuks 16.23 km 5:55 tempoga ja pulss 150. Ei ole paha, eriti võrreldes eelmise nädalaga. Vaikselt hakkab isegi tunduma, et see suvine jooksuvorm hakkab tagasi tulema, kui aeroobsel lävel suutsin 5:50 lähedale pikki jookse teha.

Pühapäeval oli jälle Peetrikatega koss. Viimasel ajal on saal olnud 1,5 tunniks ja seekord oli isegi 5 vs. 5 jagu mehi kohal, nii et sai korralikult mängida ja joosta. Ütleme nii, et umbes tunni jagu jaksasin täiega panna ja viimase lõpu lasin natuke lõdvemalt. Visked läksid enamasti mööda, aga sellest polnud hullu, sest lauast kukkusid jällegi sisse. Järgmisel nädalal kossu ei ole, sest koolivaheaeg on ja saal on kinni, nii et pühade ajal tuleb treeningprogrammi kohendada.

Nädal kokkuvõttes: 47 km jooksu + korvpall. Intervallventti jäi vahele, aga muidu võib rahule jääda.

Sunday, December 9, 2018

Trenninädal 3.-9. detsember

Esmaspäeval olime Padisel strateegiaseminaril, nii et nädala esimene päev läks trenni mõttes kaduma. Aga sel eesmärgil ju oma jooksu pühapäeval ka ette tegin.

Teisipäeval olin jälle linnas ja üle kahe nädala läksin õhtul intervallventtisse... ja surin totaalselt seal. Kaks nädalat pausi teha on ikkagi karm. Esimeste hüpete ajal keskendusin rohkem oma hüppeliigese hoidmisele, aga kuna jalg pidas ilusti vastu, läks trenni käigus üha enam auru sellele, et saaks kõik harjutused enam-vähem tehtud. Selg on nõrgem osa kui kõht - kõik alaselja harjutused tulid nii kuradi raskelt ja mingeid tähekesi ei jõudnud üldse teha. Venttis on harjutustel mingid oma nimed, mida uued tulijad esialgu ei oska lahti hammustada. 'Täheke' tähendab lahtiseletatult küljel plankimist nii, et ülemine käsi ja jalg on samal ajal välja sirutatud ('Erki Nool' tähendab umbes sedasama, aga ühelt küljelt teisele liikumise vahel tuleb kätekõverdus teha).

Neljapäeval jätkasin uuesti Sparta lainel ja läksin jooksugrupi trenni. Maile ütles, et metsa all "väga libe ei ole", mis tähendas muidugi, et on küll kohati päris libe. Jõulinnaku juures oli korralik kiilakas maas ja tegelikult oli ka tänaval ja kõnniteel selline ebameeldiv petlik jääkirme, mis talviti niisketes ja tuulistes oludes null kraadi juures tekib. Minul olid suvised tossud - võib-olla nende tallamuster pole ka libedas kõige parem, aga tuli ennast ikka harjutusi tehes kontrollida ja päris täiskiirusel kiirendust ei olnud ka kerge teha, sest jalg kippus ikka leidma männiokaste vahelt libedama koha üles ja käis all lihtsalt niisama ringi. Kokkuvõttes väga raske trenn ei olnud, aga kilomeetreid kogunes vähem kui tavaliselt.

Reedel tegin peale tööd esimese tempojooksu pärast seda hüppeliigese traumat. Jääolud olid umbes samasugused nagu neljapäevalgi, aga tundus, et joosta kannatab. Ainult tuul oli keskmiselt kõva ja distantsi esimeses pooles sain raiuda Vana-Tartu maanteel seda vastutuult. Kõrgema pulsiga joosta oli raske - ilmselt harjumise asi natuke, sest kui 6 km peal pulssi vaatasin, näitas Garmin, et kõigest 163 ja tagasitee oli ju kergem osa. Tegelikult olidki kõige raskemad 6. ja 10. kilomeeter, aga mitte pulsi pärast, vaid need olid kõige libedamad. Kindluse tee majadevahelised väikesed tänavad eriti. Minu ees sõitsid kaks poissi seal jalgratastega - mõtlesin endamisi, et näe, saab küll Eesti kliimas aastaringselt sõita, kui üks neist külili maha lendas. Nii et targem on ohtlike spordialadega talvel mitte tegeleda. Lõpukilomeetritel sain taganttuules veidi hoogu juurde panna, lõpuks täitsa ootuspärane 5:13 keskmiseks tempoks ja pulss 164.

Laupäeval oli reedesega võrreldes palju parem ilm. See tähendab - tehniliselt võttes küll ilm ei olnud parem, sest tuul oli isegi tugevam kui reedel ja mingit vihmasodi sadas taevast terve päeva, aga see vihm oli tee lahti sulatanud ja kui pikale jooksule läksin, siis olid reedesega võrreldes tänavad juba päris head. Libe praktiliselt ei olnudki. Tegin seekord tavapärase pika 16+ km ringi ja alustasin ilmselt liiga kiiresti, sest teine kilomeeter oli juba 5:53, mis polnud kindlasti plaanis. Tänu kiirele algusele ja sellele, et esimese poole sain jälle vastutuult raiuda, läks pulss liiga üles, aga muidu oli päris hea joosta. Assakult tagasi pöörates sain juba kindad käest ära võtta, sest lihtsalt palav hakkas ja viimased kilomeetrid tulid kõik rahulikult alla 6 minuti. Kokku 16.25 km @5:57. Pulss 157 - veidi liiga kõrge, aga muidu täitsa hea jooks.

Pühapäeval tegin sellele jooksutsüklile veel korvpalli peale. Meid oli seekord 5, nii et tegime ühe korvi all vahetustega 2 vs. 2. Mängida sai palju, sest saal oli seekord 1,5 tunniks. Lõpuks enam kossu ei viitsinudki loopida, vaid tegime väikestega koos üle väljaku jalgpalli. Vahelduse mõttes täitsa tore.


Jooksukilomeetrid tulid sel nädalal pisut tagasihoidlikumad - 33,8 km, aga muud sporti sai täitsa korralikult tehtud.

Sunday, December 2, 2018

Trenninädal 26.november - 2. detsember

Eelmise nädala treeninguraport jäi siin blogis esitamata ja täiesti põhjusega, sest eelmine nädal möödus üldse mitte joostes ja trennitades, vaid hüppeliigest hoides. Kuigi esimesel hetkel ei tundunud see väike venitus midagi tõsist, siis esmaspäevaks oli selge, et kui ma veidi kõndides lonkan, siis selle jalaga kindlasti ei jookse ja kuna see intervallventti on ka vähemalt pool aega erinevas stiilis hüppamine ja kargamine, siis sai rahulikult nädala esimese poole trennid maha kanda. Kahjuks ka nädala teise poole trennid, sest nii frustreeriv kui see ka ei ole, siis keha ei ole enam 20-aastane, mis kolme päevaga kõiksugu vigastustest ära paraneb. Selle nädala esmaspäevasest jooksust ja teisipäevasest venttist veel loobusin ja lubasin endale, et kolmapäeval proovin lühikese tiiru kergelt joosta.

Kolmapäeval läksin tavapäratult lühikesele 8,4 km ringile, mida eelmistel aastatel ikka sageli jooksin, aga sel aastal oluliselt vähem. Vahelduse mõttes hea. Vahepeal oli talv tulnud ja -5C ilmaga sain soojalt riidesse panna. Võib-olla sellepärast, et õues oli külm, aga samm oli algusest peale selline krapsakas ja läksin umbes 6:00 ringis kilomeetri aegadega. Kõnniteed olid kaetud juba sellise lumise koorikuga, mis ei olnud otseselt libe, aga hoogu võtab juba maha natuke ikka. See-eest ülekäigurajad olid täiesti libedad ja sõiduteed ületades pidi hoolega jala ette vaatama. Peetri talvine tänavahooldus oma tavalisel tasemel. Suutsin kogu ringi head tempot hoida, aga 10 päeva pausi andis muidugi tunda ja pulss oli kõrgemal kui peaks. Kokku 8,4 km ja keskmine tempo 6:01, pulss 156.

Neljapäeval veel Sparta jooksutrenni ei kippunud, sest kuigi jalg kolmapäeval joosta kannatas, siis hüplemisi ja kesklemist tundus mõistlik nädala jagu edasi lükata.

Reedel ka tavapärast tempojooksu ei teinud, vaid selle asemel 12 km rahulikku sörki juba tavapärasel rajal. Ilm oli soojem kui kolmapäeval, aga see-eest erikuradi tuuline. Võtsin algusest peale rahulikma tempo ja tegin kilomeetri ajad kuhugi 6:10-6:20 vahele. Kindluse teelt tagasi pöörates oli küll juba taganttuul ja Vana-Tartu maanteed allamäge joostes tulid viimased kolm kilomeetrit juba 6:00-ga, aga siiski rahulikum jooks kui kolmapäeval. Keskmine tempo 6:11, pulss 152. 

Laupäeval pööras ilm jälle eriliselt külmaks ja kuigi päike paistis, siis oli õues -7C. Tegelikult ma ei oodanud sellist talveilma, mitte enne jaanuari. Tavaliselt on ikkagi jõuludeni saanud plusskraadidega joosta ja suurem mure on see, et jalad saavad lörtsis ja vihmas märjaks kui külm. Pika jooksu tahtsin kindlasti ära teha, kuigi mitte päris 17km, vaid pigem tavalise ringi, mis on veidi üle 15 km. Õnneks ei olnud sellist tuult nagu reedel, aga ikkagi külm oli. Tempo jäi kuhugi sinna 6:10 alla - kiirem kui reedel, aga pulss oli täitsa okei sellise pingutusega. Assakult tagasi sain juba joosta kerge taganttuulega, aga päike vajus madalamale ära ja Järveküla kooli juures tundsin, kuidas parem käsi hakkab ära külmuma veidi. See on nende pikkade sörkide häda - kui oled üle tunni aja õues, siis isegi see talvine spordikinnas ei suuda käsi päris soojas hoida. Külmetav käsi sundis viimased kilomeetrid päris hoogsat tempot arendama ja tulin Vana-Tartu maanteelt umbes 5:50 aegadega viimase jupi. Kodu juurde jõudes ei raisanud aega ja kihutasin tuppa sooja, elutoas siis venitasin pisut järele ja soojendasin valutavat kätt. Kokku 15.12 km ja tempo 6:04. Pulss 153. Täitsa okei pärast sellist trennipausi.

Hüppeliiges kannatas jooksmist küll, aga tõenäoliselt mitte korvpalli. Igatahes ei hakanud riskima ja jätsin sel pühapäeval mängu vahele. Selle asemel tuli uuesti jooksma minna, sest esmaspäevane strateegiaseminar Padisel tähendab, et õhtune jooksuring on parimal juhul komplitseeritud. Suvisel ajal käisime küll Jamesiga paar korda õhtusel sörgil, aga praegu on õues juba nii pime, et maanteele jooksma eriti ei kipu. Seda enam, et James on selline pehmo, kes talvel õues ei jookse. Tegin siis ette esmaspäevase 12 km sörki. Põhimõtteliselt reedese trenni kordus, aga kolmas jooksupäev andis jalgades natuke tunda. Ilm oli üsna sama mis laupäeval ja tee ka - kohati libe, kohati üsna normaalselt joostav. Tempo jäi sinna 6:10 alla, aga pulsist oli tunda, et ikkagi kolmas pikk jooks järjest ja sellist särtsu ei olnud nagu reedel või laupäeval. Kokku külma ilmaga keskmine tempo 6:04 ja pulss 154. Linnuke kirjas, ei enamat.


See hüppeliigese vigastus lõhkus korralikult mu novembrikuu treeningplaani. Jooksukilomeetreid tuli niimoodi ainult 145 ja intervallventtis ei ole jõudnud nüüd ka oktoobrist head pidevat trennirütmi saada. Selle nädala jooksukilomeetrid tulid küll täitsa esinduslikud 47 km, aga seda Sparta trennide arvelt.

Sunday, November 18, 2018

Trenninädal 12.-18. november

Esmaspäeval tavaline 12 km sörk. Pime ja vihmane ja veidi ebameeldiv ilm. Panin kilejaki peale ja paksemad kindad kätte - ainult 4 kraadi sooja ikkagi. Läksin alguses rahulikumalt, aga kui Kindluse teelt tagasi pööates sain distantsi teises pooles taganttuulega joosta, läks samm krapsakamaks kilomeetri ajad juba alla 6 minuti. Kokku tempo 6:02 ja tavapärane 151 ringis pulss.

Teisipäevane intervallventti oli jälle huvitav, sest Mariuse asemel tegi Evelin trenni. Sel sügisel on üldse väike bingo ses osas, et mis treener on. Kõik teevad natuke erinevaid harjutusi erinevas järjekorras. Kuigi see trenn on ainult 1x nädalas, siis vaheldus on ikka parem kui tavaline rutiin. Evelin keskendus rohkem tehnikale ja näitas õigesti ette ja lahmimise asemel jälgisin ise ka rohkem seda, et keha asend oleks õige ja sooritus lõpuni välja.

Ei tea kas sellest ventti saali lahtistest akendest või millestki muust, aga neljapäeva hommikuks oli pool nina jälle tatine. Kaalusin oma optsioone ja mõtisklesin selle üle, kas see on lihtsalt mööduv nähtus või märk saabuvast kõvemast nohust ja jätsin Sparta jooksugrupi trenni minemata. Mind ennast see pisike nohu võib-olla nii väga ei seganukski, aga Toomas ja Maile kindlasti kurjustaks kui keegi tatise ninaga trennis.

Reedel tegin see-eest oma tempojooksu kodus ikkagi ära. Võimalik, et sellest neljapäevasest puhkusest, aga jalad olid värsked ja samm hea. Vana-Tartu maanteel puhus tuul külje pealt ja väga ei seganud jooksu. Vahepeal läksin ise juba liiga hoogu ja hakkasin kilomeetri aegu 5 minuti lähedale pikkima. Nii kiiresti pole ka vaja joosta, aga sellepärast läks pulss viimastel kilomeetritel pisut üles. Lõpuks tempo 5:10 ja pulss 167 - raskem jooks kui eelmisel nädalal, aga minu liigituse järgi ikkagi selline poolkõva. Ilm see-eest on praegu väga nauditav: 8-10 kraadi sooja ja suhteliselt kuiv. Novembrikuu kohta ideaalsed jooksutingimused.

Laupäeval käisime Helenaga vallavanema vastuvõtul hõbelusikat saamas ja jooksuringile sain seetõttu alles pärastlõunal, kui vaikselt hakkas juba hämarduma. Tuul oli reedega võrreldes veidi pööranud ja tugevamaks läinud. Algus oli üsna okei ja hea tempoga, aga Assakul tundsin, et jalad on väsinud ja energiat eriti ei ole. Assakult Peetri poole tagasi oli muidugi 6 km peamiselt vastutuules raiumist ja andsin tempos seal veidi järele. Kogu 16,25 km peale tempo 6:08 ja pulss 151. Veidi pettunud, sest eelmisel nädalal oli hoog palju parem.

Jooksukilomeetreid sai sel nädalal veidi vähem, aga pühapäeval sain see-eest korvpalli mängima minna. Vastu igasuguseid ootusi oli meid seekord lausa 15, nii et sai teha kolm meeskonda ja vahetustega 10 punktini üle väljaku mängida. Esimese mängu ajal õnnestus viskel maandudes kellegi jalale kukkuda ja väänasin paremat hüppeliigest. Ei tundunud esialgu väga tõsine, aga siiski veidi tugevam venitus kui lihtsalt ehmatus. Tegin trenni küll ilusti lõpuni, aga nüüd õhtul kodus on selge, et kui kõndides on valus, siis homne jooks ja ülehomne intervallventti on küll selle jalaga ohus. Vaatame, kuidas nädala teiseks pooleks enesetunne on.

Nädal kokku: 38,26 km + intervallventti + korvpall

Sunday, November 11, 2018

Trenninädal 5.-11. november

Naised olid sel nädalal jätkuvalt Pangodis, mis tähendas, et aega oli endale rohkem ja selle võrra tegin ka tublisti trenni.

Esmaspäeva õhtul juba tavapärane 12 km. Seekord alustasin "õigesti", see tähendab, et tegin kohe ringi algusesse väikese kaare. Esimene kilomeeter on sel juhul veidi ülesmäge - pulss ja tempo petavad ja esimene kilomeeter tuleb väga aeglane. Pärast tempo paranes ja rahuliku pulsiga tulin ilusti lõpuni. Tagasiteel tuli Evelyn Vana-Tartu maantee ääres vastu. Kokku 12 km keskmise tempoga 6:05, pulss 150.

Teisipäeval võitlesin endaga korralikult, et minna venttisse või mitte minna. Lõpuks siiski läksin ja ei kahetse. Eelmise nädala viilimine väga karmilt karistatud ei saanudki. Esimest korda sel sügisel oli tunne, et justkui natukene jaksaks - kolmas trenn ka juba. Kui tavaliselt olen juba 20 minuti järel poolsurnud, siis seekord läks raskeks alles viimased 10 minutit. Väike areng teeb ikka rõõmsaks ja olgu etteruttavalt ka öeldud, et kõhulihased valutasid seekord ainult neljapäevani.

Kolmapäeval olin kella 19-ni tööl ja kuigi kalendris trennipäeva ei olnud, oli tahtmine ikkagi ennast tuulutama minna. Tegin siis Peetris väga rahuliku tempoga oma väikese ringi. Udune ja tuulevaikne õhtu - mõnus oli joosta. Tagasiteel nägin jälle Evelyni (nii juhtub, kui tavapärasest hiljem jooksma minna). Tempo oli seekord rõhutatult aeglane - 6,64 km tuli 6:22 tempoga ja pulss 144.

Neljapäevane Sparta jooksugrupi trenn oli natuke teistsugune, sest Toomas kiirustas kuhugi. Tegime seetõttu soojenduseks lühema 15 min. ringi ja jooksuharjutused ka kiirelt ära. Trenni lõppu jäi iseseisev rütmijooks - üks postivahe kiirendust, üks postivahe sörki, kaks postivahet kiirendust ja kaks postivahet jalutades. Nii neli seeriat. Sai trenni lõpuks korralikult pulsi üles ja sellist päris korralikku lühikest lõigutrenni. Aga kuna tegime lühemalt, siis kokku tuli ainult umbes 6,5 km tavapärase 8-9 asemel.

Reedel pidin tegema tempojooksu ja natuke isegi pelgasin, kas suudan ead tempot hoida, sest viimane puhkepäev oli millalgi eelmisel kolmapäeval. Läksin rahuliku rütmiga minema ja rahulikul tuulevaiksel õhtul oli päris hea ja kerge veel 5-6 km peal. Kiirus tavapärane 5:10-5:20. Pulssi ei vaadanud, ainult tempot ja jälgisin, et samm oleks tihe. Kui lõppu jõudsin, siis keskmine kiirus 5:12, aga pulss ainult 161. Pärast Endomondost vaatasin, et viimased paar kilomeetrit sain pulsi alles korralikult üles, muidu tiksus kusagil seal 160-165 peal. Pole paha. Esimest korda sellel ringil ka 10 km aeg alla 52 minuti (51:57). 

Laupäeval pidin Pangodisse sõitma ja tegin enne seda pika jooksu ära. Õues oli märksa tuulisem kui reedel, aga motivatsioon oli pärast reedest jooksu kõrgel ja väga selle pika jooksu kiirusest ei hoolinud. Esimene kilomeeter tuli väga aeglane (6:26), aga siis tegin sammu tihedamaks. Esimene pool distantsi läks rohkem vastutuules, pärast Assakut sain tulla juba taganttuult ja päris mitmed kilomeetrid läksid alla kuue minuti. Lõpuks 16,2 km ja keskmine tempo 6:01. 

Pühapäev läks Pangodis isadepäeva tähistamisele ja tagasi jõudsime alles õhtul, nii et korvpall jäi seekord ära. Pärast sellist jooksunädalat kulus tegelikult puhkepäev päris ära ja väga ei nurisenud ka. Järgmine pühapäev oleme jälle kodus ja siis saab mängima minna.
Nädal kokku: 51 km + intervallventti.

Sunday, November 4, 2018

Trenninädal 29.oktoober - 4. november

Esmaspäeval näitas talv ennast korraks. Isegi nii korraks, et õue vaadates loobusin mõttest oma suverehvidega jäistele tänavatele uisutama minna. Leidsin telefonist Taxify äpi ja kuna ma pole eriline taksosõitja, siis ootas seal kasutamata sooduskood, mis tähendas tasuta sõitu tööle  Tehtud-mõeldud, kuigi kohale tulnud Taxify värvides Škoda uisutas samamoodi suverehvidega. Õhtul tagasi koju sain jala - Mariliniga jalutades läks see 2,5 km päris kiiresti, kuigi lennujaama kandis puhus külm tuul. Igatahes see ei sundinud mind õhtusest jooksutiirust loobuma - panin talviselt soojalt riidesse, paksemad kindad kätte ja 12 km ring ootas. Õues oli umbes null kraadi ümber temperatuur, aga kus jää ei olnud jõudnud päeval ära sulada, oli asfalt siiski libe ja sundis veidi pimedas kõnniteel trajektoori valima. Tegin tavapärase tiiru, Käokella teelt kaarega läbi ja koduni jõudes veel ühe Kuldala tiiru peale, et 12 km täis saaks. Tuli pisut rohkem, 12,25 km ja keskmine tempo 6:00. Pulss 149. Täitsa OK.

Teisipäeval, piinlik tunnistada, feilisin ja venttisse ei jõudnud. Tööl läks kauem ja tuju ka ei olnud ummikus passida. Nii tuli kaks puhkepäeva järjest (teisipäev ja kolmapäev).

Neljapäeval siiski passisin ummikus. Järvevanal oli mingi auto ära surnud ja tavapärase ummiku asemel oli hiiglaslik tropp. Ummikus seistes kulus mingi 40 minutit, aga õnneks jõudsin siiski õigel ajal kohale. Sparta jooksugrupiga on mingi naljakas lugu - spordiklubis ei ole nagu palju rahvast enne trenni, aga osad teevad juba metsas sooja ja/või jõuavad hiljem. See tähendab, et võimlemise ajaks on linnakus ikka mingi 40 inimest kohal. Seekord läks nii, et mehed Toomasega ja naised Mailega. Sörkisime tagumisele pikale sirgele ja tegime seal 2 postivahet harjutusi. Seal tagasirgel läheb tõus umbes 1,5 postivahe peal järsemaks ja kõigi harjutuste lõpud olid seetõttu rasked. Aga kuidagi selle tegemisega tuli kilomeetreid vähem, nii et tagasi Spartasse jõudes ei tulnud isegi 9 km kokku.
Hea on nende trennide juures praegu ikkagi see, et ei ole veel külm, tuuline ega libe. Sellise +10 temperatuuriga on väga mõnus metsa all hüpata.

Reedel oli tempojooksu päev ja tegin juba tuttava tiiru Peetri ja Järveküla vahel. Algus oli kuidagi väga kerge ja Garmin näitas ka, et performance index on +9, aga Kindluse teel läks raskemaks ja distantsi teine pool oli ikkagi korralik pingutus. Aeg umbes sama mis eelmisel nädalal, keskmine tempo 5:15 ja pulss 170.

Laupäeval tegin pikema jooksu. Plaan oli veidi pikendada seda tavapärast 15 km ringi. Mõtlesin ükspäev, kuidas seda niimoodi teha, et ei peaks mingit väikest ringi kodu juures peale tegema ja leidsin, et mõistlik on alustada ringi teistmoodi - teha kohe alguses Selveri juurest kaar sisse ja niimoodi distantsi pikendada. Aga millegipärast unustan ma selle plaani alati ära ja panen ikka kodutänavat pidi ajama ja pean siis poolel ringil hakkama nuputama, kuidas see lisakilomeeter või kaks kokku tuleb.
Seekord ei olnud väga head enesetunnet. Ilmselt oli eilne tempojooks veel jalgades ja alustasin rahulikult. Kilomeetri ajad jäid valdavalt sinna 6:00-6:10 vahele. Kindluse teel sain korralikku vastutuult ja see tõmbas hoo samuti maha. Jooksjaid oli laupäeval tegelikult päris palju. Nägin vähemalt viite vastu tulemas. Ega kilomeetrite juurde saamiseks mingit paremat plaani ei olnud kui seesama Kuldala tiir otsa teha mis esmaspäeval. Niimoodi tuli kokku 16,5 km. Keskmine tempo 6:07 ja pulss 150. On olnud kergemaid jookse.

Eelmisel pühapäeval korvpalli mängima ei jõudnud, sel nädalal jõudsin. Veidi kokku kuivanud on see seltskond - eelmisel korral tegime risti üle väljaku 3 vs. 4, täna ühe korvi all 3 vs. 3. See tähendab, et joosta sai vähem, visata rohkem. Lauas võidelda jällegi vähem, sest kõik lahmisid hirmsal kombel kolmeseid sisse, eriti Martin. Tund aega aktiivset liigutamist siiski kirjas.


Nädal kokku: 47,6 km.

Saturday, October 27, 2018

Trenninädal 22.-28. oktoober

Esmaspäevane rahulik jooks oli sündmustevaene. Mõtlesin, kas teen pigem 10 või pigem 12 km. Lõpuks sai Peetri vahel tiirutamisest kopp ette ja tuli kokku 10,88. Tempo 5:57 ja pulss 151. Business as usual. Ilm oli hea, soe ja tuulevaikne.

Teisipäeval oli hooaja teine intervallventti. Mariust ei olnud ja oli teine treener - Reigo, kes alustas hoopis teisiti ja tegi harjutusi ka teistmoodi. Kui Marius teeb sama harjutuse kaks seeriat üle ühe, siis Reigoga tegime järjest, mis tähendas, et kui esimesed seeriad olid veel enam-vähem, siis kaks seeriat järjest raudselt ei jaksanud. Ketta asemel kasutasime hantleid ja üldse oli natuke teistmoodi. Jaksamisega oli endiselt nii, et skaalal "ei jaksanud mitte" kuni "ei jaksanud üldse mitte" on hinnang suutlikkusele "ei jaksanud üldse mitte", väikese nihkega "ei jaksanud mitte" suunal.

Neljapäevane Sparta jooksugrupi trenn oli isegi kergem kui eelmisel nädalal. Väga palju hüppeid ei teinud, aga kokku kogunes 9,33 km. Hakkab nagu vaikselt looma.

Reedel olin terve õhtu Helenaga üksi kodus. Jooksma jõudsin natuke pärast poolt üheksat, kui Heleri koju tagasi jõudis. Ammu oli juba pime, aga õnneks tuulevaikne ja ilus õhtu - seda kuni kolmanda kilomeetrini kui hakkas vihma sadama. Ülejäänud jooksu tegin keskmises ja tugevas vihmas. Jalad olid märjad ja kaks korda pidin peatuma, et tossupaela siduda. Mingit kergust sammudes ei olnud ja kuigi tegin sama kiiresti kui eelmisel reedel, siis pulss oli ikka tõsise pingutuse pulss - 170. Distants ka 10 km (eelmisel nädalal 8,6) ja aeg 52:25. 

Laupäeval pidin tegema pikka jooksu. Hommikust saadik oli tuuline ja lõunast hakksa sadama vihma ja lörtsi. Erinevad ilmaportaalid olid harvaesinevalt üksmeelsed ja ütlesid, et paremaks ei lähe (pigem hullemaks), nii et jooks tuli ära teha sellistes tingimustes nagu oli. Õnneks on mul talveks korralik jooksuvarustus olemas ja seega said uued Nike Shieldi tossud oma esimese testi. Selga läks soe jakk ja peale uus Nike'i kapuutsiga kilekas. Joosta oli algusest peale vastik, mis siis et jalad kuivad ja suhteliselt soe olla. Assaku tõusul oli tuul vastu, aga viimases lõpus õnneks tagant. Kuna ma alustasin suht kiiresti 5:54-5:55 tempoga, siis läks pulss natuke kõrgele. Viimastel kilomeetritel oli sellest märjast ja tuulest nägu külmunud ja loobusin mõttest teha rohkem kui 15 km. Kokku läks kirja 15,1 ja keskmise tempoga 5:58. Pulss 156 - oleks võinud olla madalam, aga rõvedatel vastutuulelõikudel tahtsin sammu lisada, et kiiremini tuulevarju saada.

Nii palju ongi. Kokku 45 km - veidi võiks teha rohkem, aga mitte liiga palju. Korvpalli sel nädalal ei tee, sest homme läheme Helenaga sel ajal teatrisse.

Sunday, October 21, 2018

Trenninädal 15.-21. oktoober ja uus treeningplaan

Uue nädalaga sain oma treeningurutiini natuke tagasi. Ilm oli jätkuvalt ilus, sellepärast läksin esmaspäeval jooksuringile isegi lühikese dressiga. Õues oli mingi 16-18 kraadi sooja. Mõtlesin teha tunde järgi mingi 10-15 km. Tempo oli mugava pulsi järgi kiirem kui reedel-laupäeval ja jäi sinna 6 minuti lähedale pidama. Tegin väikese tiiru Assakult, vaatasin uue lasteaia ja kortermajade ehituse arengud üle ja pöörasin tagasi Peetri suunas. Kui Reti teel oli 8 km tehtud, siis sörkis James vastu ja pöörasime temaga tagasi uuele väikesele tiirule. James muidugi kruvis tempo ka natuke üles ja läksime 5:30-5:40 tempoga kuni Peetrini. Koju jõudes oli peaaegu 12,5 km tehtud ja keskmine tempo 5:51/km. Pulss 151. Back to normal, peaaegu.

Teisipäeval oli tõehetk - esimene ventti sel hooajal. Mõned tuttavad näod ka ukse taga - Agris, Raini, Kata ja Pille, kellel kõigil oli juba mingi põhi all (loe: kaks trenni tehtud), aga mul oli ootuspäraselt erikuradi raske. Kui mingeid hüplemisi ja jooksuharjutusi jaksasin ilusti teha, siis plank oli totaalne null, kõhulihased olid keskmiselt rasked ja väljaastetega sain reie tagalihase krampi. Ühesõnaga - totaalne suremine, aga ventti ongi selline, mingit muud tulemust hooaja esimesest trennist ei olnudki oodata.

Kolmapäeval käisin Tartus. Trenni teha ei jõudnud (ei olnud plaaniski), aga selle asemel valutasin iga liigutusega kõiki lihaseid mis kubeme ja kaela vahel on.

Neljapäeval oli taas üks esimene trenn sel sügisel - Sparta jooksugrupp. Et ma ammu pole käinud, oli näha sellestki, et Järve metsas on käimas mingid kapitaalsed ehitustööd, mis minu jaoks olid täitsa uued. Üle raudtee ehitatakse kergliiklusteed ja viadukti ja tänu sellele oli osa metsaradasid ehitusmasinate poolt ära songitud. Ilm oli vihmane, aga sadu lõppes pärast soojendusjooksu ära ja harjutusi saime teha lihtsalt märjal rajal. Trenn oli tavapäraselt raske - mitte pulsi mõttes, aga harjutusi ikkagi ammu ei ole teinud. Teatud asjad nõuavad tavapärasest enam koordinatsiooni ja tasakaalu ja seda mul nagunii ei ole, rääkimata siis sellest kui ammu ei ole neid teinud.
Neljapäeval sai ka Marioniga natuke nõu peetud ja talvine treeningplaan loksus sellega paika - üks keskmiselt pikk jooks, üks tempojooks ja üks pikk jooks nädalas kuni veebruarini. Ventti ja jooksugrupp sinna juurde. Nii peaks saama mingi 160-180 km igakuiselt kokku.

Reede valisin tempojooksu päevaks. 8-10 km peaks tegema umbes enda poolmaratoni tempoga. Minu puhul siis 5:20-5:30 vahele. Otsustasin esialgu teha tuttava 8,4 km ringi ja järgmistel nädalatel seda pisut pikendada. Juba kodutänavalt startides olid kõhulihased valusad ja jalad rasked. Esimene kilomeeter tuli 5:18 ja mõtlesin hoida tempo alla 5:20. Pulssi ei vaadanud. Keskmiselt raske pingutusega tulid need kilomeetrid ilusti kokku, kõik 5:10-5:20 vahele. Kui kodu juurde jõudsin oli 8,64 km keskmine aeg 5:14 ja pulss täitsa uskumatuna tunduv 157. Wow. Ei oodanud nii madalat numbrit üldse ja tegelikult mingisse olulisse pingutustsooni ennast ei jooksnud ka. Väga hea jooks - Garmin näitas vahepeal pärast poolmaratoni VoMaxit 49, aga nüüd on mind tagasi 51 peale upitanud, nii et pulsivorm hakkab tagasi tulema.

Laupäeval tuli teha pikk jooks. See peaks olema 15-17 km. Mõtlesin küll, et enesetunde järgi võib mõnikord pikemalt teha. Pärastlõunal startides midagi head küll ei tundunud - läksin kergelt ja pulsi järgi, esimesed kilomeetrid tulid veidi üle 6:00, järgmised isegi 5:54, lõpuks jäin kuhugi 6:00 alla pidama. Kõhulihased olid endiselt valusad ja jalad nagu vatist. Energiat ei olnud üldse ja kuigi kusagil Assakul tuli jooksusammu isegi paariks kilomeetriks kergus sisse, siis see vajus pärast 10. kilomeetrit jälle ära ja pidin jalgu vägisi tõstma. Pulsi mõttes kerge jooks, aga väsimuse mõttes mitte. Kokku 15.1 km ja keskmine tempo 5:59. Pulss 150. Pidigi olema kerge jooks, aga ideaalis peaks suutma selle 5:54-ga teha.

Pühapäeval tegime nädala lõpetuseks jälle Peetrikatega kossu. Kuna oli 3 vs. 4, siis risti üle väljaku. Joosta andis kõvasti ja peale visata ka. Ma ei taha korvpalli käekellaga mängida, aga enesemotivatsiooniks oleks päris huvitav teada, kas jooksen piisavalt palju selle tunniga või viilin liialt.


Järgmise nädala treeningplaan on sellega paigas. Loodetavasti on kõhulihased teisipäevaks juba enam-vähem konditsioonis ja venttis suren natuke vähem.

Sunday, October 14, 2018

Feili nädal 8.-14. oktoober


Poolmaraton tehtud, mõtlesin teha esmaspäeval ühe kerge jooksu ja siis alustada Spartas talvist hooaega. Tegelikult läks nii, et terve nädala oli tööl kiire ja stressirohke ja kui koju jõudsin, siis ei olnud mingit huvi trenni ka minna. Tervelt neli päeva ei liigutanud lillegi. 
Reedel läksin lõpuks kergele jooksule, sest sooja ilma ei saanud ju raisku lasta minna. Tegin 9 km oma tavapärase tempoga (5:54). Jalad olid puhanud ja samm kerge, aga pulss ulmeliselt kõrge - keskmine 160! Ei teagi mis juhtus ja miks pool maad pulss üle 160. Võib-olla endiselt vaja laupäevast taastuda, võib-olla see nädalane stress ja magamatus mõjutas.
Laupäeval oli plaan hoida vormi ja teha 15 km ring. Kõigepealt - magasin kella 13-ni ja sellega oligi pool päeva maha magatud. Kell 16 sain lõpuks jooksma ja võtsin kohe meelega madalama tempo. Jäin loksuma kuhugi 6:15 tempo peale ja tegin Assaku ringi sellega ära. Pulss ikkagi liiga kõrge (156 keskmiselt), aga peab ennast kuidagi rütmi saama. Vähemalt ilm oli soe - lühikese püksi jooksuilm, mingi 17-18 kraadi.
Pühapäeval oli veel soojem, aga tegime pühapäevase kossu peetrikatega. Oli normaalne mäng, lihtsalt saal oli ka umbne ja palav ja päike küttis nagu maikuus või septembri alguses.

Nii ongi kuidagi feil nädal olnud. Ainult kaks jooksu ja natuke kossu. Üks asi mis kindlasti demotiveerib on see, et treeningplaani praegu ei ole. Pole mingit ora mis ütleks, et kindlasti on vaja n kilomeetrit sellise tempoga teha. Proovin Sparta jooksutreeneritelt selle plaani ka uuel nädalal saada ja siis võib jälle veidi energilisemalt peale hakata. Kui septembri lõpp tundus ilma poolest päris kole, siis oktoober on juba väga normaalne jooksusügis ja tuleb võtta, kuni antakse.

Sunday, October 7, 2018

Poolmaratoni nädal 1.-7. oktoober

Enne laupäevast poolmaratoni oli suhteliselt lõdva trenninädal. Kaks lühemat sörki sain teha esmaspäeval ja kolmapäeval. Distantsid polnud pikad, 7-8 km, aga kuna kolmapäeval jäin Hiiumaalt tulles natuke liiga õhtu peale, siis seda 7,4 km sörki tegin üsna vesistes sügisestes tingimustes - poolel maal oli juba pime, jooksin tänavalaternate valgel, jalad märjad ja üha tugevamat külma vihma sadas krae vahele. Väga november. 

Neljapäeval käisin Sportlandi rüüstamas, sain mõned soojemad jooksmiseks sobivad jakid ja uue Nike'i kileka (ärge küsige, mis see kõik maksis). Pegasus 35 Shieldi kahjuks ei saanud. Nike'i poest lubati, et peaks jõudma järgmisel nädalal.
Reedel vaatasin veel ilmaennustust, mis laupäeval oli Tartu kohta endiselt ebamäärane ja pakkisin kogu selle varustuse spordikotti, et laupäeval oleks võimalik otsustada, millega päriselt jooksma minna.

Laupäeval poolmaratoni päeval ei olnud mingit enesetunnet. Kerge puder hommikul sisse, sõit linna ja panin ennast Tiigi tänaval riidesse. Kuna hommikune vihm oli järgi jäänud, aga ilm oli siiski parajalt tuuline, valisin sellesama vana Asicsi jaki, millega 3a tagasi sedasama distantsi jooksin. Hästikulutatud raha oli see neljapäevane poeskäik - sellest ostukotist ei läinud selga midagi. Raekoja platsi jõudsin umbes 10.30, kui lastejooksudega lõpetati ja suundusin registreerimistelki. Seal oli korralik ehmatus kui selgus, et poolmaratoni asemel on mu nimi kirjas hoopis 10 km distantsil. Kirusin mõttes Ailenit, sest tema mu kevadel ju registreeris ja arvutasin kiiresti, et poole tunniga Tiigi tänavale pangakaarti tooma jooksmine läheb vist liiga napikaks, aga õnneks tulid korraldajad vastu ja registreerisid mu õigele distantsile ümber, mis tähendas küll, et rinnanumber oli nimeta, aga see on pisiasi.
Kuna registreerimistelgis läks mingi kümmekond minutit, jäi korraliku soojenduse tegemise aega napiks. Lasin ühe sirge mööda jõe äärt edasi-tagasi ja tegin mõned jooksuharjutused ja oligi starti mineku aeg. Stardikoridoris nägin esimest korda spartakaid - Eveliisi ja Erkit ja teisi. Nendega veidi juttu ajades oli stardi aeg käes ja vahetult enne pauku mõtlesin, et olen vist jäänud seal rivis natuke liiga ette. Sellepärast oli esimene kilomeeter veidi kummaline, sest paljud kiiremad läksid mõlemalt poolt mööda ja läks veidi aega enne kui oma rütmi kätte sain.
Kui kolme aasta tagusest Tartu poolekast on kõige enam meelde jäänud just need lõõtsutavad ja väsinud näod juba teisel kilomeetril, siis 2018 midagi sellist ei olnud - ümberringi nägid kõik välja heas vormis, treenitud ja sihikindlate nägudega. Distantsi esimeses pooles olid tuttavad Ropka tõusud ja vastutuult minek. Kiire järeldus sellest oli, et pärast Eedenit peaks tuul selja taha pöörama. Kusagil 6. kilomeetril jõudis Carolin mulle järele ja edasi läksime koos. 5:30 tempo oli mõlemale sobiv ja jõukohane. mina olin seda rada enne jooksnud, tema mitte. Joogipunkte oli piisava sagedusega ja võtsin igal pool juua, aga joogiulatajaid oli selgelt liiga vähe ja Peetri jooksu teenindusele jäi Tartu maraton kindlasti alla. 
Eedeni juures unustasin kella vaadata, nii et ei teadnud kui kiiresti esimesed 10 km läks (tegelikult oli 54:30) ja pöörasime taganttuult. Selleks ajaks jõudis vihm ka meile järele ja järgmised paar kilomeetrit jõe äärest tagasi joostes saime isegi korralikult märjaks. Paar korda vaatasime pulssi ka, oli seal 170 all. Distantsi viimane veerand meeldib mulle Tartus kõige vähem - kui Atlantise juurde jõudes kuuled võistluste teadustajat ja finiš paistab üle jõe, siis tuleb jälle edasi kaugemale joosta ja seal Tähtvere kandis pole tavaliselt ühtegi kaasaelajat ka. Joosta oli endiselt kerge ja jalad väsisid pigem enne ära kui võhma nappis. Lossi tänava tõus oli seekord palju kergem kui kolm aastat tagasi, kuigi Carolinil oli siis juba selgelt raskem kui mul. Tassisin ta Toomemäel laskumiseni ära ja siis panin natuke kiirema käigu sisse. Päris spurti ei teinud enne finišisirget, kus ühe tütarlapsega sai 50m võidu tehtud (mina võitsin). Lõppaeg 1:54.24, ilusti alla 1:55 mis oligi osalt eesmärk. Võib-olla minuti jagu jäi varu, aga selle püüdmiseks oleks pidanud märksa rohkem pingutama ja viimasel kümnel kilomeetril gaasi andma. Garmin näitas finišis küll täpselt 21 km (ma ei tea, kust ma selle 100m lõikasin, näiteks Krõõt sai 170m rohkem joosta kui mina), aga minu kell ja kiibiga ajavõtt erinesid ainult nelja sekundi võrra. Isiklik rekord paranes peaaegu 9 minutiga.
Finišis ootas Helena ja sai medali kohe enda kaela. Korraldajate kapsaaeda läheb ka see, et pakihoiu järjekorras pidin märgade riietega üsna pikalt ootama ja ime, et osalejad seal ei külmetanud.

Selle poolmaratoniga on ka selle suvine treeningplaan läbi - peab ütlema, et Endomondo oli päris hea treener ja ennustas lõppaega ka üsna täpselt (Endomondo pakkumine oli 1:53.30). Järgmisel nädalal vaja teha üks rahulikum nädal ja siis Spartas Ahtoga nõu pidada, mis edasi. Üksinda pusimine mulle tegelikult sobib, aga selle 4 kuu peale läks natuke nüriks siiski.

Sunday, September 30, 2018

Nädala kokkuvõte 24.-30. september

Nohu seljatatud (või no, enam-vähem, nii et kannataks joosta), läksin esmaspäeval tegema 17 km tiiru. Endomondo oli kaval ja ei lasknud ennast ära lollitada - uue nädala treeningplaanis on Cooper ilusti sees ja selle ümber 52 km muud jooksu. Päeval sadas ja mingit terviserajal nühkimise tuju ei olnud ja tegin sellesama pikendatud Assaku tiiru, mis eelmisel esmaspäevalgi.
Ilm oli vahepeal läinud külmaks, haigust arvestades olin ettevaatlik ja tegin esimese pika dressi trenni sel aastal. 12 kraadi sooja, aga metsik tuul (ja EMHI ei suuda mind panna uskuma, et see oli ainult 4 m/s, nagu teie ilmalehel kirjas, pigem ikka 10 m/s kandis). Algus oli päris chill, nautisin taganttuult ja sörkisin ettenähtud tempoga Assakuni. Peaaegu nädal aega trennipausi andis ka positiivselt tunda ja jalad olid värsked. Raskeks läks viadukti juurest tagasi pöörates - 9-12 kilomeetrid raiusin Vana-Tartu maanteel vastutuules, ja see ei olnud selline poolviltune vastutuul nagu nädal tagasi, vaid ikka korralik headwind. Lõpuni jõudsin ilusti, tempo 5:51/km ja pulss 156 - ootuspärane pärast haigust ja väikest pausi. Garmin andis pingutusele hindeks 3.7.

Teisipäev oli juba natukene lihtsam. Tegin rahulikud 10 km Peetris. Vana-Tartu maanteel raiusin endiselt vastutuult (või õigemini, vastu tormi), aga 10 km peale oli see ikkagi märksa lihtsam. Tempo isegi liiga kiire - 5:49/km ja pulss 152.

Kolmapäeval ei olnud trennipäeva. Kasutasin selle asemel pärast tööd ära sünnipäevaks kingitud spordimassaaži kinkekaardi ja käisin Fysioparkis. Korralik mudimine kulus ära ja andis tunda, et korralikult trenni tehes peab lihaseid veidi paremini hooldama. Säärelihast andis massööril ikka voolida ja selgelt oli astumine pärast kergem. Lootsin, et see tuleb neljapäevasel cooperi testil kasuks.

Neljapäeval tuligi joosta cooperit. Endomondo ei jätnud ikka mind rahule selles suhtes ja lasi ühe testi veel teha. Ega mingit eriti optimistlikku enesetunnet enne seda jooksu ei olnud ja sellel oli päris mitu põhjust.
Esiteks ma ei tunne, et ma oleks viimase 6 nädalaga kiiruslikult kuidagi arenenud. Selleks on liiga vähe lõigutrenni tehtud ja kui üldse, siis ma olen jooksnud ainult pikki 4 km intervalle. Sellist trenni kus oleks pidanud kilomeetri kaupa 4:30 tempot hoidma, pole pärast juulikuud olnud. 
Teiseks see eelmise nädala viirushaigus - kui ka mingit püsivamat jälge poolmaratonile ei jäta, siis kiirusliku puraka peaks ikkagi ära nüristama.
Ja kolmandaks muidugi ilm - terve nädala on olnud korralik tormiilm. Hea, et ei olnud sellist vihmast tormi nagu kolmapäeval, aga neljapäeva õhtu tervitas mind korraliku rajuga. Mingi 10-15 m/sekundis tuul oli lääne poolt. Staadionil cooperit alustades tõmbas kohe esimesel sirgel korralikult seina ette ja kogu jooks oli selline, et üks lühike sirge taganttuul ja teise sirge raiusin vastu. Esimese kilomeetri jaksasin minna 4:14-ga, aga siis tempo langes ja jaks koos sellega. Järgmised tulid juba üle 4:30 ja kokkuvõtteks 2700m. Kui tuulefaktor maha võtta, siis ehk augustikuine tulemus 2780 oleks olnud korratav, aga kiiruslikust vormist jäi ka ikka vajaka.

Reedene jooks oli sellega võrreldes väga rahulik. Läksin Jürile tegema 8,4 km sörki. Umbes poolteist kilomeetrit jooksin terviserada, mis oli ikkagi suhteliselt märg ja tundsin, et ei viitsi seda rada kõmpida poolteist ringi. Keerasin siis hoopis Võsa tänava poole ja tegin Patika suunalisel kergliiklusteel edasi-tagasi. Pulsivöö patarei oli vist juba eelmises trennis lõplikult töölepingu lõpetanud, seetõttu viskas Garmin randmelt pulssi mõõtes aeg-ajalt teibaid. Kokku tuli natuke rohkem kui vaja, peaaegu 9 km ja keskmise tempoga 5:50. Pulss 149 - keskmist pulssi ma enam-vähem usaldan, aga kui selle randmelt mõõtmisega jooksvalt jälgida, siis viskab natuke liiga ebaloogilisi numbreid järjest, et seda uskuda. Garmini hinne nii madal kui 3.1.

Laupäeval ootasin naised lennujaamast koju ja siis läksin tegema viimast tõsist trenni selles treeningplaanis. 15+ kilomeetrit half marathon training. Ilm oli ilus ja tuulevaikne, päike natuke paistis ja tundus, et võiks tulla päris hea jooks. Kiiremat lõiku alustades Uusmaa teel sain korralikult vastutuult, siis hakkas veidi vihma tibama ja koos vihmapilvega tuli ka korralik tuul. Kogu Kindluse tee sain raju vastutuult koos külma vihmaga, mis näkku peksis. Nagu mingi faking detsembrikuu jooksuilm. Nii kui sain Kindluse tee lõpus ära pöörata, hakkas kohe kergem. Vihm jäi ka järgi, päike tuli välja ja tuul vaibus, nii et ülejäänud maa oli jällegi väga ilus sügisene jooksuilm. Kaksteist kilomeetrit tegin keskmiselt 5:19-ga, kogu trenn 15.46 km ja 5:26/km. Pulss 161 ja Garmin hindas pingutust 4.4 vääriliseks. Selle jooksu järgi arvestades on Tartus 5:30-ga alustada täiesti mõistlik taktika.

Pühapäeval konsulteerisin oma katkise roidega ja otsustasin ikkagi korvpalli mängima minna. Kuigi iseenesest ei olnud halb otsus, siis mäng ise ei kukkunud eriti hästi välja. Selline energiast tühi tunne oli kogu tund aega - joosta ei jaksanud, hüpata ei jaksanud, visked ka sisse ei kukkunud. Järgmine nädal jääb vahele ja ehk siis oktoobris paremini. Vähemalt ei saanud uut hoopi ribidesse ja selles suhtes jäin terveks. Kolmapäeval massööri laual vedeledes tuli mulle ehmatusega meelde, et ma pole korvpalli järel kordagi venitanud. Selle jooksusuve taustal ei tundu korvpall lihtsalt piisavalt trenn, mis venitamist nõuaks. Täna olin tublim ja selle vea parandasin ka pärast trenni ära.


Nädal kokku - 55 km jooksu + korvpall. Kilomeetreid veidi vähem, aga cooperi nädalal nii ongi.

Sunday, September 23, 2018

Nädala kokkuvõte 17.-23. september

Nädal algas esmaspäeval tavapärase 17 km tiiruga. Ilm oli külm ja kogu päeva kallas sügiseselt vihma ja kuigi tööpäeva lõpus läksid pilved natuke laiali ja isegi päikest piilus välja, siis üldse ei kutsunud Jüri terviserajale sinna märja multši peale tatsuma. Tegin selle asemel Assaku jooksutiiru ja venitasin seda ringi veel pisut väikeste trikkidega pikemaks. Ilm oli ikkagi pilves, õnneks mitte vihmane (liiga hästi oli laupäev veel meeles), aga meeletu tuul oli ja nii Kindluse teel kui Vana-Tartu maanteel tagasi tulles sain seda vastutuule osa raiuda. Korvpall on ikka saatanast - see eilne obadus ribidesse ei andnudki eriti tunda, aga hüppamisest olid tuharalihased kuidagi valusad ja selline kange olek saatis mind kogu selle pika jooksu. Muidu oli sündmustevaene jooks - jälgisin tempot ja hoidsin kilomeetri ajad rahulikult 5:50-5:54 vahel ja tulin ilusti lõpuni. Keskmine tempo 5:51 ja pulss 153. Veidi lihtsamalt tuli ikkagi kui maastikul ja arvestades tuuleolusid ei saa eriti kurta. Garmin pakkus pingutusele hindeks 3.4

Teisipäeval oli kuivem ja läksin jälle Jürile. Tegin seekord teistsuguse suunitlusega trenni ja püüdsin natuke jooksutehnikat parandada. Garmini andmetel mu vertical oscillation ja vertical ratio võiks olla paremad. Head tõlget neile mõistetele kiirelt ei leidnudki, aga põhimõte on selles, et jalg peaks astuma madalamalt, põrutama selle võrra vähem ja suunama energiat pigem ette, mitte üles.
Sellise nobeda sammuga panin üsna kiirelt ajama, pulssi vaadates möödus esimene kilomeeter 5:43-ga, aga pärast seda läks õigesse rütmi. Aeg-ajalt unustasin tehnikat jälgida, aga tegelikult on selline jooksusamm õigem küll. Liikusin edasi kiiremini, põrutasin jalgu vähem ja pulsi hoidsin madalal. Kokku oli vaja teha 10 km ja kaks ringi möödusid keskmise tempoga 5:51, keskmine pulss 152, mis Jüri rada ja distantsi arvestades täitsa okei. Garmini hinnang pingutusele seekord 3.2

Kolmapäeval käisime Helenaga mänguväljakul, sest ilm oli ilus ja nohu oli veidi juba järele andnud. Mingit trenni ei teinud, aga koos selle jalutuskäiguga oli kuidagi aktiivne päev ja Garmini andmetel tuli kokku koguni 9000+ sammu, mis on trennivaba päeva kohta haruldane. Puhkepäevaks sobib ilusti.

Neljapäevaks oli Endomondo mulle planeerinud viimase Cooperi testi. Juba neljapäeva hommik algas mingi imeliku kõhuvaluga mis lõuna paiku kontoris arenes aina räbalamaks enesetundeks. Tulin lõpuks pärastlõunal ära koju, sest olek oli juba üsna gripine. Pugesin voodisse magama ja sinna see jooks jäi. Ei aidanud Heleri rõõmus teade, et viiruse peiteaeg pidigi kolm päeva olema. Nojah, kui üks väike tatipasun Sitsiiliast esmaspäeva õhtul koju jõudis, siis on loogiline, et mina neljapäevaks haigeks jäin. Vahepeal sain korraliku palaviku ka üles ja reedese tööpäeva kandsin samuti maha. Mis endiselt hästi töötab, on mu immuunsüsteemi võimekus sellised külmetused alistada - läheb umbes 24 tundi ja olen enam-vähem jälle inimene. Nii ka seekord - reede õhtuks oli juba täitsa inimlik enesetunne ja laupäeval olin veel ainult kergelt nohune. Aga see tähendas siiski, et kolm jooksupäeva tuli maha kanda. Neljapäevasest cooperist ei olnudki väga kahju - kuna kiirustrenni olen viimasel ajal üsna vähe teinud, siis ma ei usu, et mu cooperi võimekus oleks väga palju erinev sellest, mis juulikuus oli. Väike tagasilöök, aga loodan, et esmaspäeval saan jälle sörgile minna ja siis teha viimase korraliku trenninädala enne poolmaratoni.

Pühapäeval siiski võtsin ennast kokku ja tegin peetrikatega kossutrenni ära. Veidi andis haigus selles mõttes tunda, et lõpus ei jaksanud nii palju joosta kui ootasin, aga vähemalt sai mingi liigutamise nädala lõpuks kirja. Tubane trenn sellises olekus ka veidi parem kui õues vihmase ilmaga joosta.

Kokkuvõttes üsna nadid 27 km jooksu ja üks koss.




Sunday, September 16, 2018

Nädala kokkuvõte 10.-16. september

Esmaspäev algas tavapäraselt 17 km sörgiga. Ilmselt oli asi selles, et nädalavahetusel tegin kaks päeva jooksu ja pühapäeval veel korvpalli. Mingid lihased olid kossust veel igatahes väsinud ja kogu jooks tuli ulmeliselt raskelt. Veidi liiga soe oli ka (22 C) ja kõik see kokku tähendas, et ei liikunud üldse. Pulss oli suht kiiresti liiga kõrge ja teisel ringil juba ootasin, millal see häda ja viletsus läbi saab. Lõpuni tuli küll ilusti, aga üks selle kuu kõige raskemaid jookse vist pulsi ja energia mõttes. Kogu jooks 5:53 tempoga ja pulss 156, aga limiidi all olin juba teisel ringil.

Teisipäeval lootsin natuke kergemat päeva, aga ei midagi. Keha nõudis puhkepäeva (mida ma ei andnud) ja energiat oli täpselt sama vähe kui esmaspäeval. Lohutuseks ainult see, et minna oli vaja ainult 8,5 km. Ilm oli jahedam ja tuulevaikne, aga päeval oli vihma sadanud ja see tegi raja pehmeks ja tõmbas tempo maha. Läksin pulsi järgi ja esimene kilomeeter tuli väga aeglaselt (6:08), siis proovisin seda kompenseerida ja järgmised kiirustasin liialt. Kokku keskmine tempo 5:49 ja pulss154. Lühikesed jooksud peaks rahulikumalt tegema kui see.

Neljapäeva on tempojooksu päev, aga september on juba tapering, nii et pikki lõike enam tegema ei pidanud. Selle asemel oli vaja teha 15 km ja viimasel kolmandikul kaks 5 min kiirendust minutilise pausiga. Otsustasin teha tavalise Assaku ringi, aga väikese kaarega viadukti juurest läbi ja läksin liikvele. Õues oli tohutu tuul ja Kindluse teel pidin kõige rohkem vastutuult raiuma, aga samas oli selliseid lõike ka päris palju, kus sai taganttuult nautida, nii et ühtlase 5:54 tempo hoidmine ei olnud mingi probleem ja pulss oli ka mõnusalt madalal. Kui 10 km joostud, sain teha esimese kiirenduse - tuul oli Vana-Tartu maanteel külje pealt ja väga ei seganud, jalad olid päris mõnusalt lahti ja kuigi eesmärk oli teha 4:55, siis esimene lõik tuli 4:42-ga ilma suurema pingutuseta. Kui teist lõiku alustasin, teatas Garmin pidulikult, et aku on tühi ja temaga on nüüd kõik. Õnneks oli selleks ajaks juba õige tempo sees ja kuna rada teadsin, oskasin umbes 1 km ja natuke peale lõigu ka õigesti ära hinnata ja läksin sama tempoga lõpuni, edasi jäi ainult koju sörkida. Endomondos pidin tänu sellele natuke trenni käsitsi mudima, sest Garmin oli salvestanud ainult  veidi üle 11 km. Üldiselt oli vaatamata tuulisele ilmale asfaldil ikka väga palju lihtsam joosta kui märjal terviserajal.

Reede oli teisipäevase kordus, peaaegu igas mõttes. Jälle oli vaja teha 8,5 km ja läksin Jürile ja jälle oli multšine rada märg ja pehme. Seekord jälgisin kellal tempot, mitte pulssi, ja tulin suht okeilt lõpuni õige kiirusega ja suutsin pulsi ka üsna mõõdukalt madalal hoida. Keskmine tempo 5:50 ja pulss 151. Not bad.

Laupäevane 15 km tundus sellise nädala lõpuks täitsa tehtav. Lisaks trennile oli plaan testida ka mõnda geeli, sellepärast käisin hommikul poes ja ostsin endale mõned prooviks ja taskusse läks õunamaitseline. Ilm oli jahe (mis üldiselt soodustab head enesetunnet ja jooksu) ja rada kuiv, kuigi Jürile jõudes tibas kerget vihma. Esimene pika dressi ilm, vähemalt läksin pikkade varrukatega rajale, aga kilekat ei võtnud. VIGA. Esimese ringi tulin väga ilusti õige tempo ja madala pulsiga, aga teise ringi algusest sain korralikku padukat terve 5 km ringi. Tugev vihm vaheldus väga tugeva vihmaga ja poolel ringil olin täiesti läbimärg. Rada oli samuti loike täis ja see lirtsumine iga sammu juures käis eriliselt närvidele. Tundsin ennast nagu märg kass ja mõtlesin sellele, et erikuradi palju on veel minna enne kui tänaseks lõpetada saab, aga pooleli ei tahtnud ka jätta, kuigi märgade jalgadega oli suht ebameeldiv joosta. Märjal rajal ja lompide vahel keksides hakkas pulss ka kiiresti tõusma. Teise ringi lõpus imesin geeli sisse ja viimast ringi alustades jäi vihm ka järele. Sellisel rajal imendub vesi õnneks suht kiiresti, nii et teisel ringil väga palju lompe enam vältima ei pidanud, aga multš oli endiselt pehme ja astumine raske ja mina täpselt sama märg kui enne. Ainus hea asi oli see, et midagi krae ülevalt juurde ei sadanud. Pulsi järgi joostes jäid kilomeetri ajad pisut eesmärgile alla, sellepärast olin sunnitud 15. kilomeetril veidi reipamaid liigutusi tegema ja tulin selle 5:36-ga. Kokkuvõttes keskmiselt 5:53 ja pulss 154. Vähemalt tehtud. Õunamaitselise geeli võttis kõht ilusti vastu ja veidi energiat andis ka (või mõjus lihtsalt see, et kolmandal ringil enam ei sadanud).

Pühapäeval jätkasin kossuhooaega. Seekord oli mäng Järveküla koolis - polnud seal varem käinudki. Peetris oli samal ajal mingi noorkotkaste kokkutulek vms. Sai jälle normaalselt 4-4 vastu mängida. Seekord jooksin isegi vist vähem kui eelmisel nädalal, aga viimase mängu ajal sain lauavõitluses korraliku obaduse ribidesse, kui Kutti külje pealt põlv ees jalga tuli. Korralikult lõi õhu kopsudest välja. Midagi katki vist ei ole, aga seda obadust tunnen tõenäoliselt veel mõned head päevad. Loodetavasti homset pikka jooksu väga ei sega.


Sunday, September 9, 2018

Nädala kokkuvõte 3. - 9. september

Septembri esimene nädal algas esmaspäeval 17 km sörgiga. Läksin Jüri terviserajale ja tegin selle üsna tuimalt ära - kolm ringi + 1,6 km väike tiir otsa. Ei olnud mingit erilist tunnet, ei olnud ülemäära raske, aga ka mitte kerge. Keskmine tempo 5:51 ja pulss 154 - oleks võinud olla madalam, aga natuke kiirustasin esimesel ringil tempoga.
Teisipäeval oli vaja teha 8,8 km. Pulsikella järgi startides läks esimene ring täiesti rabistamiseks. Üks kilomeeter tuli isegi 5:38 tempoga - way liiga kiire. Õnneks jõudsin teise ringi alguses Raunole järele. Päeval kontoris reklaamisin talle seda Jüri terviserada ja nüüd saimegi rajal kokku. Rauno tempo oli rahulikum ja viimased 3 km sain juttu rääkides tema tempos lõpuni tulla. Keskmine aeg ikkagi 5:55 ja pulss 149. Well done.

Neljapäev lõi mu treeningplaani mõra, sest pärast töist väljasõitu koju jõudes ei jaksanud kuidagi pikki intervalle jooksma minna. Tegin saatusliku vea ja lükkasin selle trenni reedeks, aga kogu nädalalõpp oli stressirohke ja reede öise olematu une tõttu ei olnud minust ka reedel mingit jooksjat. Hoopis magasin kuidagi ennast järele pärast tööpäeva ja intervalltrenn jäigi sel nädalal tegemata. Pole just eriti sage kui mul trenn vahele jääb, aga nii läks.

Laupäeval tegin 15 km rahulikult. Üsna sarnane jooks esmaspäevasega, selle vahega, et õues oli 25 kraadi sooja ja tuntavalt lämbe. Justkui suvi oleks tagasi tulnud ja sellepärast ka pulss veidi kõrgem kui tavaliselt - ei olnud lihtne tiksumine, vaid natuke ikkagi pingutus ka. Aga muidu midagi erilist raporteerida ei olnud. Kolm ringi Jüril, 15,4 km ja keskmine tempo 5:53. Pulss 153.

Pühapäeval olin kahevahel, kas teha järele reedene jooksutrenn või siis minna hoopis Peetrikatega kossu mängima. Reedel nägin Selveris Madist, kes tuletas meelde, et hooaeg on alanud ja kuigi mind eelmisel pühapäeval ei olnud, sest sõitsin alles Pangodist Tallinnasse, siis korvpall tundus ka vahelduseks päris tore. Lõpuks oli lihtne lahendus - teha mõlemad.
Kell 12 läksin Peetris jooksuringile ja tegin 9 km sörki, keskmine tempo 5:51 ja pulss 154 (veidi kõrge Peetri ringi kohta, samas õhk tundus ikka veel pisut lämbevõitu, huvitav kui kerge või raske hommiku poole maratoonaritel oli). Ja tund hiljem korvpalli mängima. Pallitunnetust ja viset muidugi eriti ei olnud, aga ausalt öeldes ise ka üllatusin, kui palju ma joosta jaksasin. See on vist see efekt, mis tulnud suvistest lõigutrennidest - spurtidest taastusin väga kergesti ära ja mingit probleemi ei olnud kõik tund aega ühe korvi alt teise alla joosta. Hüppamine on natuke teine teema - seda peab veel harjutama, aga kordagi ei tundunud pulss väga punases olevat. Nii et kuigi neljapäevane jooks jäi tegemata, siis lõpetasin nädala topelttrenniga.

Sunday, September 2, 2018

Nädala kokkuvõte 27. august - 2. september

Üks selline ei liha ega kala trenninädal oli. Natuke närviliseks tegi see, et tööl oli kiire ja õhtud olid igasugu tegevusi täis ja see tähendas, et jooksma jõudsin tavapärasest hiljem või väsinuna või siis oli vaja kiiresti oma jooks ära teha, mis üldiselt ei tekita mingit head emotsioone, vaid pigem rabistamist.
Esmaspäeval oli strateegiaseminar ja kõigele lisaks nõudis Endomondo, et teeksin 16 km (kuigi pühapäeval teadsin veel, et vaja on teha 15 km). Jõudsin umbes 18 paiku Jüri terviserajale - ja õnneks võtsin ikka kileka autosse kaasa, sest teel sinna hakkas korralikult vihma sadama. Kui vihm siis vihm - startisin lausvihmas ja umbes 3km sain korralikult märjaks ka. Siis jäi vihm järele ja tuli lihtsalt lõpuni joosta. Kaks lühikest ja üks pikk ring. Suutsin tempot ja pulssi ilusti õiges vahemikus hoida ja tulin lõpuni 5:53 keskmise tempoga. Pulss 150. Esimest korda nägin nii pika jooksu lõpus, et recovery heart rate oli alla 100 (99). Pole paha.

Teisipäeval lubasin kolleegidega keeglit mängima minna ja tegin enne seda kiirelt oma 8,2 km tiiru ära. Jürile jõudes tulin autost välja ja ei saanud paar sekundit aru, mis täpselt valesti on, kuni taipasin - täielik tuulevaikus. Pole vist kordagi sel suvel jooksnud nii, et mingit heli metsas ei ole. Isegi lehed ei sahisenud. Võib-olla sellepärast, aga tuli väga kerge jooks - 5:49 tempoga. Pulss jälle 150, aga lõpetades oli väga kerge. Õhtul tegime peetrikatega veel 2h keeglit otsa ja koju jõudsin peale 22. Keegel muidugi on salakaval - neid väljaasteid tehes juba tundsin, et tagareis saab koormust ja nii oli ka. Kolmapäeval oli juba valus trepist käia ja mõtlesin õudusega homsele.

Neljapäeval oli vaja teha 2X Long Intervals. Juba tuttav jooks, aga valutava reielihasega oli võrdlemisi raske tempot hoida. Võtsin seetõttu rahulikumalt ka. Mõlemad 20min intervallid tulid küll alla 5 minuti, aga mitte päris 4:55/km tempoga. Pulss oli teisel lõigul ka pigem kõrge ja üldiselt tuli raskelt. See pidi olema ka ainus raske jooks sel nädalal.

Reedel oli jälle kiire, et jõuaks enne Pangodi sõitu 8 km tehtud. Jürile ei hakanud sõitma, tegin Peetri 8,4 km ringil oma jooksu ära ja kuigi oli päris soe, siis oli tempo väga hea. Tempo 5:50, pigem reipa hooga läksin, aga keskmine pulss kõigest 146 ja Garmin arvas pingutuse kõigest 2.7 vääriliseks.

Laupäeval oli vaja Tartus teha 20 km rahulikult. Ei midagi erilist. Ilm oli endiselt 20 kraadi ringis, aga õhtu, nii et otsustasin startida Tiigi tänavalt ja mitte autot joogipausina kuhugi tee äärde jätta. See oli strateegiline viga. Tore oli umbes esimesed 5 km Ihasteni - tempo alla 6:00 ja pulss normis. Ihaste veidi künklikul kergliiklusteel läks tempo alla ja energia kadus ka kuhugi ära. Kui olin pärast väikest seiklemist Annelinna suuna ilusti üles leidnud, oli 10 km täis ja tundsin, et kurat, ikkagi jään janusse. Mõisavahe tõus tõmbas maha nii kiiruse kui motivatsiooni ja pärast 15 km otsustasin, et teen lühemalt ja keerasin kesklinna poole tagasi. Reielihas nii väga ei valutanud enam, aga jalad olid väsinud, lihased üldiselt valusad ja energiat ega motivatsiooni ei olnud. Asfaldil tampimine kolmandat päeva järjest ei teinud tuju ka kuidagi toredamaks ja meel oli mõru. Nii et kuigi trenninädal läks laupäevani täitsa hästi, siis pika jooksuga jäin miinusesse.

Augustikuu kilomeetrid tulid 260. Septembris tõmbab treeningplaan juba natuke tagasi ja laupäevased jooksud ei ole üle 15 km. Pärast teisipäeva on ka palju aega rahulikult trenni teha.

Sunday, August 26, 2018

Nädala kokkuvõte 20. august - 26. august

Pärast seda kui mu laupäevane pikk jooks üsna pekki läks, loobusin mõttest Ülemiste järve jooksule minna ja otsustasin trenni edasi teha. Eveliis ässitas küll Tallinna maratonile ennast kirja panema, aga kuna treeningplaan on praegu oktoobrile orienteeritud ja 10km ei viitsi massiga tegema minna, siis jääb see plaan ka katki.

Nädala alguse rahulikud jooksud olid sündmustevaesed. Esmaspäeval sadas terve pärastlõuna ja kuna vihmaga on terviserajal väga niru joosta, tegin Peetris kolm 5 km ringi ja sain oma 15 km tehtud. Kõik kolm ringi sain ka stabiilselt vihma, väikeste pausidega. Vist esimene selline jooks sellel aastal, kus nii korralikult märjaks olen saanud. Eelmistel aastatel on seda ikka tihedamini juhtunud ja eelmisest suvest on üks eriline äikesevihmaga tehtud 14 km ka meeles. Peale minu oli kaks jooksjat veel, keda vähemalt kahel tiirul kohtasin. Eriliselt vastikute ilmadega on jooksjatel selline veidi vandeseltslaslik tunne, ikka tervitatakse või soovitakse jõudu, kui teine trennihunt vastu tuleb. Nii ka seekord. Eriti torkab see silma muidugi talvisel ajal, kui tuleb joosta külma ilmaga samal ajal kui mingit lörtsist läga krae vahele sajab, aga paduvihm on peaaegu sama hea. Halb ilm justkui eraldab tõsised fanaatikud sellistest pühapäevasörkijatest.
Muidu oli lihtne jooks, asfaldil on ikkagi natuke lihtsam ühtlast tempot hoida ja kuna õues oli suht jahe, siis tuli pulss ka madalam. Kokku 15 km 1:28:45-ga (täpselt 5:54/km) ja pulss 151. Eazy-breezy.

Teisipäeval oli lühike jooks. Läksin üle tüki aja Jüri terviserajale ja vaja oli teha poolteist ringi. Panin kohe sellise hooga ajama, et esimese kilomeetri lõpus oli tempo 5:36. Proovisin siis rahulikumalt edasi, aga praktiliselt lõpuni tuli liiga kiire jooks ja tänu sellele pulss ka liiga kõrge. Peale selle, et oli helluva kõva tuul, üle 10 m/s, ei juhtunud muud märkimisväärset. Kokku 7,76 km 45:06-ga ja pulss 152. Keskmine tempo 5:49 - veidi liiga hoogne tuli sörgi kohta, aga lühikest maad mõnikord võib.

Kolmapäeval ei teinud mitte midagi aktiivset. Uskumatu, kui kiiresti võib õhtu mööda minna, kui mitte midagi ei tee. Isegi süüa ei viitsinud teha ja käisime selle asemel Veskis söömas, pärast tagasiteel mänguväljakult ka läbi, et Helena ära väsitada. Mänguväljakul käik läks korda, aga ära väsitamise eesmärk jäi täitmata.
Jalgpalli vaadates jäin õhtul diivani peal magama (õnneks kõik väravad jõudsin enne ära vaadata).

Neljapäeval üllatusin pahasti, kui kontorist välja astusin. Tuuline oli juba hommikul, õhtuks oli lisaks sellele veel soe. Auto termomeeter näitas 25 kraadi ja intervalltrenniks ei ennustanud see midagi head. Kava nägi ette 8x6min tempojooksu, 30 sek taastumispausidega (loe: taastumispausideta). See on väga raske trenn, millega ma juuli lõpus täiega feilisin, kuigi kiirused olid siis madalamad. Praegu arvas Endomondo, et peaksin hoidma üle 1200 meetri 4:54/km kiirust ja nii pidevalt. Tegin Peetris kaks ringi ja tuul oli korralikult vastu just ringi esimesel poolel. Ennustasin, et teise ringi algus (6-7 lõik) saab olema eriliselt raske ja nii oli ka. Esimese ringi tegin enam-vähem hea tempoga ära ja taganttuulega allamäge ringi lõpus oli täitsa hea joosta. Teine pool oli aga korralik kannatamine. 30 sekundilised pausid on korralik narrimine - midagi ei taastu selle ajaga ära, saab ainult nina tühjaks nuusata ja kopsud omale kohale köhida kui tuleb jälle minna. Toore tahtejõuga võtsin ennast igaks lõiguks kokku ja kuigi ma seda ise ütlen, siis olin supertubli. Kõik kaheksa lõiku ettenähtud tempos. Kokku 14,46 km 1:15:08-ga. Keskmine tempo 5:12. Keskmine pulss 168, max 185, nii et päriselt oli raske jooks. Garmin andis pingutusele hindeks 4.8, mis on üsna maksimumi lähedale. Et saada aimu, mida see jooks tähendab, siis Peetri jooksul tegin 10 km 48:48-ga, aga nüüd intervalle joostes oli 10 km aeg 49:38. Teine kord elus alla 50 minuti joosta. Endomondo teatas, et see tegin PB 1 tunni jooksus (11.86 km). Õnneks teist nii hullu trenni enam järgmistel neljapäevadel ei paista.

Reedel oli eesmärk lihtsalt teha nõutud 7,8 km Jüri terviserajal kerge sörgiga ära. Teadvustasin endale, et kahe intensiivse jooksu vahel pole see päev küll õige aeg, et rapsima hakata siis kui treeningplaan ütleb easy run. Seega rõhutatult rahulik pulsi järgi jooks. Olin jõudnud teise ringi algusesse kui mingi putukas mulle suhu lendas ja FATHERMUCKER MIDA PERSET KUI VALUS, herilane rsk, virutas astlaga otse huulde. Tõmbasin korra hinge ja pärast head adrenaliinilaksu tegin järele jäänud kilomeetrid lõpuni. Venitades tundsin, kuidas huul juba mõnusalt üles paistetas ja koju jõudes ei olnudki palju muud teha kui jääd imeda. Ma olen seda varemgi öelnud, aga jooks on ekstreemsport. Õnneks läks paistetus juba enne keskööd natuke väiksemaks ja tekkis täitsa inimese tunne tagasi. Ja hea, et ei olnud vapsik.

Laupäeval oli vaja ära teha half marathon training. 18,4 km, mille sees 12 km 5:13 tempoga. Õnneks oli kell 14 alustades peaaegu ideaalne ilm - pilves, mitte liiga soe ja tuulevaikne. Hakkasin Peetrist minema ja Rauno maja juurde jõudes märkasin tuttavat kuju kusagil 300-500 meetrit eespool - oligi tema. Kuna ma esimesed 3,2 km soojenduseks sörkisin, siis jõudis Rauno esialgu eest ära joosta, aga kui aeg oli 5:13 käik sisse lükata, siis hakkasin teda tasapisi kätte saama. Esimene kilomeeter natuke vastutuules oli selline aeglasevõitu ja rabe, aga Uuesalu poole minnes sain hea rütmi kätte ja püüdsin Rauno kinni veidi pärast Uuesalut. Tema tegi ka Ülemiste järve tiiru, aga veidi aeglasemalt ja jätsin ta enda selja taha. Viljandi maanteel pidin juba omajagu pingutama, aga 12 km selles tempos tundus täiesti tehtav ja pidasin ilusti lõpuni vastu. 12 km sai täis Järve metsa kõrval ja lasin hoo alla. Tuttava kaevu juures tegin joogipausi ja Rauno jõudis ka järele - ta väga kaugele maha must ei jäänudki. Edasi veel paar kilomeetrit sörki ja trenn oligi tehtud. Jalutasin natuke ja taastasin pulsi ära siis, sörkisin ülejäänud tee koju. Kokku tuli umbes 21,2 km, aga 18,4 km "ametlik" trenn tuli ajaga 1:40.21. Tempojooksu osa tegin vist keskmiselt 5:15-ga. Mitte päris 5:13, nagu Endomondo nõudis, aga pärast erinevaid feile samal ringil olen ma päris rahul ja ütleks - close enough. Keskmine pulss 165 - tegelikult varu jäi ja 5:13 võiks olla ka täitsa tehtav, lihtsalt Ülemiste ring tervikuna on nii suur, et ei taha ennast poole peal lõpuni ära küpsetada. Garmin andis sellisele pingutusele hindeks 4.9.

Pühapäeval ei teinud trenni mõttes midagi tarka. Sain oma vajalikud sammud kätte mööda Peetrit kohvikute päeval ringi trööbates ja Helenaga mänguväljakul mütates.

Nädal tervikuna täpselt plaani järgi - selles mõttes jään väga rahule. Kokku 66,2 km. Järgmine nädal peaks tulema natuke lihtsam - intensiivne trenn on ainult neljapäeval ja see on ka leebem. Muu on selline rahulik sörk, lühemad ja pikemad otsad.



Sunday, August 19, 2018

Nädala kokkuvõte 13. august - 19. august

Nädala alguse jooksud läksid nii ja naa ja panid kulmu kortsutama.

Esmaspäeval käisin Jüri terviserajal. Endomondo paks vanamees oli mulle armuline ja käskis joosta ainult 14 km (enne oli graafikus 16 km). Ja hea oligi, sest esmaspäevane trenn oli kuidagi eriliselt raske. Paar esimest kilomeetrit jooksin normaalse tempoga ja suutsin sellest 5:54/km eesmärgist ilusti kinni pidada, aga siis läks jälle lappama.
Kõigepealt - 14 km on selline distants, et ükskõik kuidas ma liitsin, lahutasin, korrutasin või jagasin, ei saanud nendest Jüri ringidest head kombinatsiooni kokku. Lõpuks tuli joosta 2x pikka ringi (koos staadioni osaga) + natuke õgvendatud 2,7 km ring. Teiseks oli tohutu tuul väljas, mis raius vastu kogu selle 3. km lagedal oleva sirge + staadioni osa (mida tavaliselt ju väldin) nii et sassis oli nii rütm kui kiirus, poolelt ringilt hakkasin jälle rapsima alla 5:50 kilomeetri aegu ja pulss läks üles. Teisel ringil juba üle 160. Jalad olid väsinud ja enesetunne halb, kõik need halvad asjad kombineerusid kuidagi kokku ja lisaks tundus rada ka pärast vihmasadusid kuidagi reetlik, pehme ja raske. Korraga sai üha enam selgeks, et pärast Peetri jooksu oleks pidanud pühapäeval tegema hoopis puhkepäeva. Kuidagi kangutasin selle 14 km lõpuni. Keskmine aeg 5:49, pulss 155. 16 km ei oleks tahtnud ka selle enesetundega joosta ja mingit head emotsiooni esmaspäevast ei jäänud.

Teisipäeval tegin ära lühikese sörgi - 6,8 km. Jürile ei tahtnud pärast esmaspäeva minna ja tegin Peetris kaks 'vanakooli' ringi. Hea sile maa, mõnus vilu ilm. Jalgades särtsu endiselt ei olnud, aga oli parem kui eile. Algusest peale otsustasin, et täna mingit kiirust ei vaata, lähen pulsi järgi alla 150 ja enam-vähem nii tegin ka. Üllatavalt tulid ajad üsna sinna ettenähtud kiiruse juurde, ringi viimases otsas isegi päris kiirelt, kolmas kilomeeter allamäge 5:45. Eilsega võrreldes oli väga tuulevaikne, võib-olla see aitas kaasa, aga üsna mõnus kerge jooks oli. Kokku tuli isegi 7,2 km ja keskmine tempo 5:52. Pulss 147. Not bad. Garmin puhus selle peale fanfaari ja teadustas, et mu Vomax on nüüd 50 (einojah) ja sörgi eest andis hindeks 2.8 (mis hakkab minema juba sinna klassi, et natuke veel ja seda ei saagi õigeks treeninguks pidada). Garmin on üldse pärast Peetri jooksu natuke ära pööranud, sest seal finišisirgel Usain Bolti mängides sain korraks kellale näidu 196 ja selle peale arvutas Garmin kõik mu pulsitsoonid ringi. Kell näitab, et kuni 154-ni on easy ja alles sealtmaalt algab aeroobne treening. Isiklik enesetunne pigem usaldab eelmist näitu (149) ja laktaadilävel (170) põhinevad kalkulaatorid pakuvad ka, et see piir võiks olla 150 pealt, aga see on ka ilmselt põhjus, miks Garmin nüüd neid koormushindeid on hakanud leebemalt andma.
Pärast jooksu venitust tehes tuli meelde, et sellesama tempoga (umbes 5:50) jooksin kolm aastat tagasi Tartus võistlustel poolmaratoni, nii et 10 km peal oli pulss napilt alla 170 ja pingutus juba üsna tõsine. Täna on sama kiiruse peal vähemalt kolm käiku varuks. 

Kolmapäevane puhkepäev oli kauaoodatud ja väga vajalik. Pärast tööd käisin poes ja tõin ära Helena uue turvatooli, aga õhtul ei teinud midagi aktiivset. Kõige sportlikum tegevus oli diivanil istudes UEFA Superkarika finaali vaatamine.

Neljapäeva hommikul oli enesetunne jalgades juba päris hea. Midagi ei valutanud ja tundus, et võib õhtul jooksma minna küll. Kavas oli 2X Long intervals tempoga 4:55. See tähendab: 2 km sörki + 20 minutit 4:55 tempos + 10 minutit sörki + 20 minutit 4:55 tempos + 2 km sörki. Kuna 4:55 on umbes mu 10K tempo, siis tegelikult on õigem öelda selle kohta tempojooks kui intervalltrenn. Kokku natuke üle 8 km tempot ja lisaks see sörgi osa, mis aitab lihtsalt koormust ja kilomeetreid koguda. Osades treeningkavades ongi sellise trenni tarbeks 6-10 km tempojooksud ühtlase tempoga, mul on Endomondo jaganud selle kahte ossa. Aga kui ma ka vaatan oma järgmiste nädalate treeningplaani, siis sellist klassikalist lühemat intervalli oligi ehk ainult juunis-juulis ja mida poolmaratonile lähemale, seda rohkem keskendub treeningplaan pikematele lõikudele ja kiiruse hoidmisele.
Panin neljapäeval kellale vahemikuks 4:50-5:00 ja aktiivselt kiirust ei jälginud, hoopis pulssi. Intervalltrennide ajal on see sörgi ja soojenduse osa kiiruse mõttes nagunii ebaoluline. Mõlemad lõigud olid alguses veidi aeglased - esimesed 500m kulub selleks, et tempo õigesse vahemikku saada ja jalad rütmi üles leiaks. Lisaks juhtus nii, et need lõikude algused olid suhteliselt nõmedal rajaosal, kus palju pöördeid ja see pidurdas natuke. Pulss oli esimesel lõigul umbes 160 ringis ja teisel lõigul pigem 165-167. Siksakitasin seda rada mööda Peetri ja Järveküla tänavaid, aga lõpuks pidin ikkagi kodust uuesti mööda jooksma ja Selveri/Kuldala ümber sörkides viimase cooldown osa tegema.
Kokku 13,8 km, aeg 1:14.02 ja pulss 159. Lõikude kiirused tulid 4:56 ja 4:58 - natuke aeglasem kui eesmärk, aga sellepärast, et ma pingsalt kiirust ei jälginud. Enesetunne oli hea ja kusagil viimast välja panema ei pidanud, nii et sellise kiirusega trenn on igati jõukohane ja mugav. Garmin sai jälle suurtükki lasta ja teadustas Vomaxiks 51. Whatever floats its boat.

Reedel tegin suhteliselt sooja ilmaga lühikese sörgi. 6,7 km keskmise tempoga 5:52 ja pulss 146. Tuli kergelt ja ilma erilise pingutuseta. Garmin kruttis Vomaxile veel natuke juurde ja näitas numbrit 52.

Laupäevasele pikale jooksule läksin pärast neljapäeva vastu päris optimistlikult. Treeningplaan näitas küll 20 km easy, aga otsustasin ära teha selle half marathon training trenni, mis Peetri jooksu tõttu eelmisel nädalal vahele jäi. See tähendab siis 18.4 km, mille sees 12 km 5:13 tempoga. Tempo väga ei hirmutanud, sest suutsin neljapäeval 4 km lõike ilusti alla 5 minuti hoida. Otsustasin minna mööda Järvevana teed ja teha tiiru Järve metsas ja siis tagasi - umbes peaks see 18 km kokku andma. Pärast reedest sooja päeva pidi laupäev olema jahedam ja vihmasem, aga mida rohkem ma seda ilmaennustust vaatasin, siis vihm nihkus üha enam õhtu poole ja kuna ma pidin Tartusse jõudma, siis läksin ikkagi umbes kella 14 ajal jooksma. Vihmase jaheda ilma asemel läksin täiega küpsetusahju. Järvevana teele jõudes sai 3,2 km soojendust läbi ja panin tempo sisse, aga jaksasin seda hoida umbes 4 km kuni jõudsin Järve metsa. Järvevana kergliiklustee pole iseensestki väga sile, aga ma olin ära unustanud, missugune üles-alla maastik seal Järve metsas on. Tempo kukkus kohe, hea kui suutsin seda alla 5:30 hoida ja pulss läks üle 170. Kaks ringi Järve metsas küpsetas mind korralikult läbi. Tagasiteel tegin Järvevana tee veekaevu juures peatuse, aga päris sellist 5:13 lähedal kiirust ei suutnud ka pärast seda enam hoida. Lõpuosas isegi kõndisin mõned korrad, et energiat koguda, sest jalad olid täiesti tühjad ja kogu see jooksuelamus mingit head emotsiooni ei tekitanud. 12 km sai lõpuks täis kusagil lennujaama juures ja cooldowni tegin ainult Häälinurme tänava jagu. Kokku 18.4 km asemel 15.8 ja suhteliselt pettunud enesetunne. 5:13 ei ole kindlasti mu poolmaratoni tempo, vähemalt mitte sellisel rajal ja sellise ilmaga. 26 soojakraadiga oleks mõistlik olnud võtta juunikuine 5:27 eesmärgiks, aga muidugi pidin endale minema tõestama. Keskmine tempo 5:37 ja pulss 159.
Tänu sellele laupäevasele jooksule oli väga mixed nädal. Esmaspäev ja laupäev läksid üsna pekki, samas neljapäevane pikad lõigud oli väga hea.

Kogu nädal: 57.5 km - kilomeetreid ka natuke vähe tänu sellele laupäevale. Tegelikult oleks pidanud 60 kokku saama.




Monday, August 13, 2018

Mis mu vorm on?

Peetri jooks oli mu esimene jooksuvõistlus üle 3 aasta. Kõik, kes on vähemalt rahvajooksudelgi käinud, teavad, et võistlustel on tavaliselt keerulisem kui trennis - ei saa valida aega, kohta, ilma ega rajaprofiili ja tuleb leppida sellega mis on, kuidagi proovides trennides läbitud kilomeetreid ja kogetud kiirusi vastavalt distantsile paigutada, et tulemus oleks maksimaalne, aga lõpus ei oleks ka päris poolsurnud enesetunnet.

Kõigil jooksuvõistlustel on vähemalt üks osa neid osalejaid, kes on silmaga nähtavalt vales kohas. Mitte, et osavõtt oleks keelatud, aga inimestel lihtsalt puudub arusaam sellest, kui pikk on distants ja mis on nende endi füüsilised võimed. Kolm aastat tagasi Tartu poolmaratonil nägin juba teisel kilomeetril kõndijaid, kelle jaoks algus oli liiast. Peetri jooksul oli samuti palju neid, kes algul ennast üle hindasid ja lõpuni vastu ei pidanud. Aga tegelikult see küsimus - kui kiiresti ma suudan joosta? - on ka neil, kes püsivamalt trenni teevad, aga vähem võistlevad.

Üks variant on proovida trennis. Lühemat maad - 5 või 10 km võib trenni mõttes ka üsna paugutada ja võib-olla polegi väga halb plaan. Poolmaratoni vist trennis päris maksimumiga jooksma ei hakka. Kuna 10 km ei olnud ammu jooksnud ja tegelikult on selle aasta eesmärk hea poolmaratoni aeg, siis enne Peetri 10 km uurisin lähemalt erinevaid jooksukalkulaatoreid.


Endomondo, mis mulle iganädalast treeningplaani ette annab, arvestab eelkõige igakuiste Cooperi testide aega. Augusti tulemus 2780m lubab Endomondo meelest oktoobris poolmaratoni ajaks 1:50 ja ülejäänud treeningplaan (intervallid ja kiirused), lähtub nüüd sellest eesmärgist. Teoreetiliselt hindan reaalseks, praktiliselt möönan, et 1:50 nõuaks korralikku pingutust, eriti Tartu rajal koos Toomemäe tõusuga.

Garmin paneb see-eest täiesti hullu. Garmini kell proovib pulsi ja kiiruse järgi mõõta Vomaxi ja selle järgi ennustab võimalike distantside lõpuaega. Millest täpselt see Vomax sõltub, on raske öelda, igatahes neljapäevase ja pühapäevase trenni Vomaxi sain 49 ja Peetri jooksu eest 47. See on päris suur vahe. Aga Vomax 49 tähendab Garmini meelest 10K aega 44:06 ja poolmaratoni aega 1:37:48. Ma möönan, et mul on ka võistlustel tavaliselt midagi sisse jäänud, aga Peetris ei jäänud üsna siledal rajal üle poole minuti, nii et kui Garmin siin eksib 4 minutiga, siis poolmaratonil kindlasti rohkem. Endomondo aeg tundub usutavam.

Polaril on huvitav running indexi süsteem, mille numbrid on tabelis seotud cooperi, 5K, 10K ja pikemate distantsidega. Polari maailmas peaksin oma hetkevormiga olema kusagil 54-56 vahel (cooper rohkem 56, 10K pigem 54). Polari running index 54 pakub poolmaratoni ajaks 1:47:30. Ka pigem optimistlik.


Siiski, kolmest kalkulaatorist kokku võib mingi hinnangu teha, kuigi on ka ühiseid puudusi. Ükski neist ei võta joostud kilomeetreid ja pulssi hinnates arvesse tõusumeetreid või leitsakut. Endomondo eeliseks on see, et ta ei hindagi tänast olukorda, vaid võtab arvesse enda treeningplaanis ka järgmiseks kaheks kuuks ette nähtud trennid - st. ei olegi vaja kohe homme 1:50 joosta, vaid oktoobris. Seda enam tundub Garmini ja Polari ennustused ebareaalsed. Üks tõlgendus on muidugi see, et race estimator eeldab mingit trennimahtu veel enne võistlust, ehk siis - number on korrektne, kui sinna 2-3 kuud tublit trenni vahele mõelda.
Igal juhul on üsna lollikindel plaan võtta kõige konservatiivsem pakkumine ja lähtuda sellest. Madalat latti on alati toredam ületada kui liiga kõrgelt lennates kõrbeda :)

Sunday, August 12, 2018

Nädala kokkuvõte 6. august - 12. august ja Peetri jooks.

Nädal algas vist kõige raskema esmaspäevaga üldse selles treeningplaanis. Kuna neljapäeval on Cooper, siis ülejäänud kerged jooksud on pikemad ja esmaspäevaks sain tavalise 15-16 kilomeetrise tiiru asemele 21 km. Esimene tööpäev pärast puhkust, nii et aega selleks jooksuks ülemäära palju ei olnud - pärast tööd veepudel autosse ja Jürile sama nelja ringi tegema, mis pühapäeva hommikulgi.
Ilm oli enam-vähem sama, selle vahega, et varjud pikemad ja päike madala. Õhtul jooksmise eelis on selgelt see, et läheb jahedamaks, mitte soojemaks, aga tuul oli see-eest veel tugevam kui eile. Õnneks metsa vahel väga ei seganud, ainult see kolmanda kilomeetri juures lagedal oleval sirgel raius kõvasti vastu.
Esimesel ringil andsid kanged jalad endast pisut märku, aga teise ringi alguses sain ennast korralikult "tsooni", jooksin isegi päris kiireid kilomeetreid samal ajal kui pulss oli rahulikult alla 150. Teise ringi lõpus avastasin isegi ehmatusega, et kilomeeter oli tulnud 5:57. Nii kiiresti polnud üldse plaanis joosta. Kolmas ring oli juba täielik pidu - jalad lahti, enesetunne kerge, pulss madal. Isegi tuul ei puhunud nii kõvasti ja 21 km sörki tundus piece of cake. Kuna ilm oli jahedam, siis joogipausi ei teinud ja jooksin neljanda ringi jutti, aga kusagil 17. kilomeetri peal hakkas natuke järele jõudma see teadmine, et eile sai ju sama palju joostud. Parem säärelihas hakkas veidi kiskuma (õnneks olin jahedama ilmaga täna kompressioonid jalga pannud) ja pärast vastutuulelõiku ja tõusu käis pulss korra kõrgemal ka. Tegin ringi ilusti lõpuni ja kui treeningplaan käsib joosta 21 km, siis kindlasti tuleb veel 100 meetrit otsa teha, nii et tegin selle väikese ringi raja alguses peale, et poolmaraton täis saaks. Kokku väga uhke sörk, poolmaratoni aeg 2:07:03 ja keskmine pulss 152. Hea kerge aeroobne jooks.

Pärast kahte sellist päeva tundus teisipäevane 10 km juba täielik puhkus. Pikad jooksud terviserajal tüütasid natuke ära ja tegin selle kümneka Peetri jooksu radadel. Algusest peale olid jalad üsna kinni ja eelmiste päevade 20 km oli veel jalgades. Minek oli kange ja tempot ja rütmi valida keeruline. Peetri ei ole ikkagi eriti sile maa - see on selge kas või sellest, kuidas kilomeetrite ajad sama pulsi juures kõikusid. Alguse 6:16 muutus Vana-Tartu maanteel taganttuulega 5:54-ks. Mingi sellise zen-i, et jooksen rahulikult ja pulss on madal ja jalad kerged, sain kätte vist ainult kilomeetriks-pooleteiseks kusagil 8 kilomeetri kandis. Kokku tuli 10,2 km keskmise tempoga 6:01. Pulss 148. Ilm oli suhteliselt soe ja tuuline, selles mõttes täitsa normaalsed näitajad, lihtsalt jalad väsinud ja särtsu ei olnud, sellepärast ei jäänud sellest jooksust ka mingit eriliselt positiivset enesetunnet. Kolmapäeval oli trennivaba päev, puhkasin jalgu ja magasin diivanil teleka ees EM-i vaadates (st. läbi une kuulates).

Neljapäeval oli selle nädala esimene tõe hetk - Cooperi test. Paljud asjad selles neljapäevas mulle ei meeldinud - esiteks oli kuum ilm jälle tagasi ja otsisin õhtul enne päikeseloojangut seda aega, millal staadionile minna. Õnneks ei võta Cooper kaua ja selle saab poole tunniga ka pärast kella 21 ära teha. Teiseks oli väsinud enesetunne - osalt pikkadest jooksudest, aga osalt ka esimesest töönädalast. Puhkuselt ümber häälestumine ei ole alguses läinud väga edukalt ja keha on harjunud pikema unega. Õhtust uneaega aga ei ole veel suutnud varasemaks timmida. Kolmandaks muidugi treeningud - juulikuise kuumalainega ei ole jõudnud väga palju intervalle teha, osad trennid on läinud aia taha ja osades olen sunnitud olnud kiiruses järele andma. Viimased intervallid 4:30 tempoga tegin kolm nädalat tagasi 18.07. Jalad ei ole harjunud lihtsalt nii kiiresti liikuma, isegi kui pulss lubaks. Lubasin endale, et kui suudan juunikuist tulemust korrata, pean isegi rahul olema.
Õhtul kella 8 ajal oligi veel korralik küte õues, 29 kraadi + päike (kuigi madalal). Staadionile sörk erilisi emotsioone ei tekitanud, aga cooperile startides panin sellise lennuga minema, et ise ka ehmatasin. Kell näitas tempoks alla 4 minuti ja korra juba kartsin, et nii lõpuni ei kesta. Veidi tuli järele anda ka selle pealt, et kurvides oli tuul tavaliselt vastu ja ring oli lühike. Esimene kilomeeter tuli siiski 4:11-ga ja järgmised kannatasin 4:25-ga ära. Meeldetuletuseks, et juuni lõpus oli esimene kilomeeter 4:22 ja järgmised juba üle 4:30. Kokkuvõttes tulemuseks 2780 meetrit, keskmine tempo 4:19 ja kuumusest hoolimata 6 nädalaga +100 meetrit tulemusele otsa. Garmin hõiskas uusi isiklikke rekordeid ja teadustas, et mu VoMax on nüüdsest 49.
Hiljem jooksu Endomondosse laadides juba teadsin, mis sealt tuleb - kusagil seal Endomondo peakontoris istub mu ettekujutuses üks väike paks mees, kes krutib treeningplaane raskemaks ja itsitab ise kahjurõõmsalt. Cooperiga on alati nii, et õnnestunud test tähendab seda, et järgmistel nädalatel tuleb lihtsalt joosta veel rohkem ja kiiremini ja intensiivsemalt. Eilne ei olnud mingi erand. 2780 meetrit tähendas, et Endomondo meelest peaksin sörkima 5:54 tempos (enne 6:07) ja pikemad/raskemad intervallid nagu half-marathon training või see, mida eelmine neljapäev Tartus tegin, peaks olema 4:54 tempoga (enne 5:06). Ja kõige tipuks pakub, et oktoobrikuus peaksin poolmaratoni jooksma juba 1:50-ga. Ebareaalne. Samas, mul on treeningplaanist alles 15/23 nädal käimas, ehk 40% aega on veel trenni teha ja eelmise kahe kuuga on areng olnud päris korralik. Garmin see-eest on segaseks läinud ja ennustab poolmaratoniks VoMaxi põhjal juba 1:37, mis on täiesti ebausutav.

Reedel ei teinud midagi - puhkasin jalga ja tegelesin argiste asjadega pärast lühemat tööpäeva. Puhkuselt tööle tagasi tulijatele peaks tõepoolest tegema mingi leebe sissejuhatava programmi, mitte neid kohe üle kallama kõige sellega, mis eelmisel kolmel nädalal tegemata. Õhtune plaan oli lihtsalt korralikult süüa ja magada, et laupäeval energiat oleks.

Pärast neljapäevast cooperit olin täitsa tupikus selle küsimusega, mis tempoga laupäevasele Peetri jooksule peale minna, et 10km teine pool ei oleks liiga julm kannatamine, aga et liiga palju varu ka sisse ei jätaks. Ilm mängis ka parajalt vingerpussi, sest õhtuks lubas veidi üle 20 kraadi sooja (parem kui neljapäev), aga tuul oli läänekaarest ja see tähendas, et Kindluse tee põldude vaheline sirge kusagil 3-4 kilomeetri vahel tuleb rammida vastutuulega. Raja teine pool on aga kiirem, laskumised on nii Vana-Tartu maanteel kui Häälinurme tänaval ja see peaks andma hoogu juurde, kui liiga kiire algusega ennast ära ei küpseta. Juba reedeks oli keegi meie maja ette püstitanud motivatsiooniplakati, mis teatas, et "Lootus sureb viimasena". Kuna sealtsamast algas jooksu viimane kilomeeter, jäi ainult loota, et selleks ajaks veel täitsa surnud ei ole.
Pidasin targematega ka nõu ja Marion (kelle maratoni PB lubab arvata, et ta ikka jooksmisest midagi teab) pakkus mulle tempoks 5:00. Pärast veidikest mõtlemist otsustasin, et lähen stardist peale 5:10-ga ja pärast 4 kilomeetri kruusalõigu lõppu hakkan juurde panema, kui kütust on.

Laupäeval ilm natuke trikitas - kui päev oli päikesepaisteline ja palav, siis õhtu pilves ja temperatuur tundus täitsa mõistlik, umbes 22 kraadi. Tuul natuke keerutas ja pöördus, nii et pigem tuli joosta vastutuules Vana-Tartu maantee lõik tagasiteel. Leidsin stardialalt Sparta telgi üles - Raini, Eveliis, Heli ja Triin olid tuttavamad näod seal. Nägin ka Raunot ja paari naabrit-tuttavat Peetrist. Tegime spartakatega kooli staadionil sooja ja siis oli aeg starti minna. Stardikoridor oli kitsas, pressisime Heliga ennast sinna 50 minutit - 1:00 eeldatava lõpuajaga jooksjate vahele, kus oli üsna vähe õhku ja stardipaugu kõlades tuli väikese jooksu kohta ootamatult kaua oodata enne kui liikuma saime. Esimene kilomeeter ja Veski tõus tulid üsna kergelt ja kellal nägin numbreid 5:00, aga minek oli väga kerge ja läksin samamoodi edasi. Vana-Tartu maanteel oli juba rohkem ruumi ja kogu aeg liikusin jooksjate rivis edasi. Kui esimese kilomeetri tegin 5:02, siis teise 4:58 ja otsustasin hoida sama 5:00 ringis tempot.  Korra vaatasin teisel kilomeetril pulssi - 172 - aga üldse ei olnud raske ja hingamine oli hea, nii et otsustasin seda mitte vaadata vaid minna enesetunde järgi ja sellest 5:00 eesmärgist kinni pidada. Proovisin otsida silmadega mingit head "jänest", kelle tempos ennast hoida. Üks punane pats oli ees, aga jäi Kindluse teel aeglaseks ja üldse tundus, et olin ümberringi jooksjatest oluliselt kergema sammuga. Hästi läksin niimoodi viienda kilomeetrini, kuni sain kruusalõigust üle. Proovisin joosta nii, et enda teekonda liiga palju pikemaks ei teeks ja vastutuulelõikudel otsisin pilguga mingit head selga, kelle taha pugeda. Kuuendal kilomeetril panin pärast viimast tõusunukki juba natuke juurde ja 6 km vaheajapunktis olin uuesti täpselt 30:00-ga, ehk siis 5:00/km plaan pidas ilusti. Nüüd oli aeg hakata juurde panema ja keerasin gaasi natuke peale. Vana-Tartu maanteel olin raskema vastutuule lõigu ühe laia selja taga ja nägin eespool Triinu Sparta särgis, aga tundus, et temal on raske. Sain ta varsti kätte ja ergutasin mööda minnes, aga nüüd läks minu jooks ka juba tõsisemaks - Vana-Tartu maantee allamäge lõigul oli veel energiat fotograafile poseerida ja Helele raja ääres lehvitada, aga siis hakkasin tempot tõstma ja proovisin hoida juba kusagil 4:40 lähedal. Kaheksandal kilomeetril jäid ette mingid naisveteranid, kellele oleks ka olnud piinlik kaotada, aga kes liikusid vanusele vaatamata päris reipa sammuga. Pilt rajal hakkas muutuma selliseks nagu ikka jooksuvõistluste lõpus - üksikud panid sisse kiirema käigu, aga rohkem oli neid, kellel oli silmnähtavalt raske ja samm tönts. Häälinurme tänaval enne joogipunkti pakkusid mingid lapsed topsist vett, lubasin endale seal ühe lonksu ja panin edasi. Kodu juures sattusin kuidagi sellisesse tsooni, kus lõpuni jäi alla kilomeetri, aga minu ees ei olnud 30-40 meetrit kedagi. Üks blond pats lehvis eespool, aga tundus, et teda võib olla raske kätte saada. Siiski - Keegli juures olev pööre tõmbas paljudel tempo maha ja parandasin veel mõned kohad. Viimases kurvis nägin juba Raunot, kes oli vist juba mõnda aega tagasi lõpetanud ja ergutas teisi. Rauno hüüdis, et "kas sa ei näe, kes ees on - Merle ju!", tõepoolest, Merle selg paistis kõigest kümnekonna meetri kauguselt. Lükkasin gaasi põhja ja naeratasin Merlele finišisirgel möödudes - temal ei olnud vist paagis enam midagi. See viimane sirge oli natuke pikem kui ma arvasin ja hetkeks juba tundsin ennast pärast seda spurti nagu Paul Walker "Kiirete ja vihaste" esimeses filmis, kui ta nitro Vin Dieseli vastu liiga vara ära kasutas. Paar kohta jõudsin veel enne lõpujoont võtta, finišikoridoris nägin kuidas punaste numbritega kellal kukkus 49:00 ja olingi lõpus.
Ametlik aeg 49:12 ja koht 296 (kui see kolmanda saja pingerida kedagi huvitab). Garmini järgi oli 10 km aeg 48:48. Eelmisest isiklikust rekordist olin üle 2 minuti kiirem, aga samavõrra hea oli enesetunne - jooksin õige tempoga, targalt ja jaksasin ühtlaselt energiat jaotada. Keskmine pulss oli 177 (max. 196 selle lõpuspurdi ajal), mis annab ka vist märku heast treenitusest, sest kevadel jooksin 10 km tempojookse keskmiselt napilt üle 170 pulsiga, aga täna oli seal 170-180 vahemikus ainult mõõdukalt raske. Kokkuvõttes supertulemused - sain kirja uued rekordid nii 10 km kui 5 km (23:42) ja nüüd ongi vaja veel poolmaratoni rekord ära uuendada, et kõik 2015 aasta tulemused saaks üle joostud.

Pärast selliseid jookse oli pühapäeval vaja ära teha veel üks sörk, mis reedel tegemata jäi, ja see oli selle nädala väiksemat sorti test, nagu alati kui Endomondo tempot treeningplaani juurde keerab. Õnneks oli ilm pilves, vihmane ja jahe - ainult 17 kraadi, mis lubas optimistlikult proovida, kuidas 5:54/km sörk välja võiks näha. Viimane kord juuni lõpus oli õnneks täpselt samamoodi, et peale cooperi testi sai  nädal aega jahedamat ilma ja kiiremad jooksud olid esialgu lihtsamad, hiljem juba keha harjub.
Jürile sõites sain isegi korralikult vihma, aga kui auto ära parkisin, oli lihtsalt kuiv, jahe ja tuuline. Algus ei tulnud lihtsalt - vastutuules tundus, et jalgadel pole energiat ja hingamine oli raske. Esimese kilomeetri isegi kiirustasin (5:47) ja edasipidi ei osanud kuidagi tempot alla lasta, kolmas kilomeeter tuli isegi 5:43. Pulss oli OK, aga enesetunne kuidagi raske. Keegi hea inimene oli vähemalt sel nädalal muru ära niitnud, nii et suuremal osal rajast ei pidanud heinas sumpama. Poolel maal panin kellal ainult pulsinäidu ette, aga päris mõnusalt rütmi jõudsin lõpuks alles 7. kilomeetril, aga siis oli ka lõpp kohe käes. Kokkuvõttes ikkagi kiirustasin - keskmine tempo 5:46, pulss 153. Pikemal sörgil peaks sellest 5:54 eesmärgist paremini kinni pidama.

Kokkuvõttes päris hea trenninädal, kuigi tänu Peetri jooksule tuli kilomeetreid natuke vähem kui plaanis, aga mitu isiklikku rekordit annavad järgmisteks trenninädalateks motivatsiooni.