Nädala kokkuvõte 23.-29. juuli

Trenninädalat alustasin esmaspäeval Pangodis. Südasuvi jätkus täie hooga ja päike lõõskas 30-kraadist kuuma. Päeval vedelesime rohkem järves kui õues ja mõtlesin, kuidas treeningkavas kirja pandud 16 km kõige lihtsamalt ära teha. Otsustasin, et võiks teha ikkagi KERGE jooksu, nagu plaan ette näeb, aga kerget jooksu Pangodi mäed välja ei mängi, seega läksin õhtul Tartusse. Plaan oli teha Ihaste ring tunde järgi ja siis vaadata, kas/kuidas/kus sellele otsa piisavalt kilomeetreid tuleb. Õhtuks oli õnneks mingid pilved tekkinud ja päikest enam kell 19 ei paistnud, aga auto termomeeter näitas ikkagi 30 kraadi ja õues oli lämbe nagu saunas. Startisin Tiigi tänavalt ja allamäge lõigul sain hea tempo kätte, otsustasin selle peale minnagi 6:07 tempos kuni kannatab ja vaadata, mis saab. Sai päris hästi - Ihaste teel oli tuul natuke vastu, aga see mure kadus tagasi Annelinna poole pöörates ära. Enesetunne oli hea ja pulss mugavalt madal, alla 150. Teadsin, et kõige suurem katsumus sellel ringil on Mõisavahe tänava tõus, kus pidin natuke pingutama, et tempot hoida, aga pärast Annelinna Prismast möödumist allamäge lõigul läks jälle kergemaks ja pulss taastus päris hästi. Tegin selle tagasi jõe äärde jõudes ühe Anne kanali ringi ja kuigi enesetunne oli päris hea, siis natuke andis tunda, et joogipunkti oleks tahtnud, aga kannatasin ära. Lõpus veel ilusti Vanemuise tõus otsa, et pulss üles saada ja lõpetasin Tiigi tänaval. Tempo 6:03 kogu ringi peale ja keskmine pulss 155. Normaalne aeroobne jooks, ühesõnaga. Garmin pakkus selle jooksu reitinguks 4.4, ootuspärane.

Teisipäeval ei viitsinud enam linna sõita ja tegin õhtul ühe Pangodi järve ringi. Päike oli väljas, aga selleks ajaks madalal ja nii on täitsa okei joosta, kui isegi maanteele aeg-ajalt mets varju viskab. Jälle panin hoovi pealt 6:07 tempoga minema ja mõtlesin, et vaatan enesetunde järgi, kuidas Palumäelt üles saan. Kodijärvelt allamäge keerates oli pulss ootamatult madal, vahepeal nägin veel numbreid 132 (kui 3 km oli juba joostud) ja siis hakkas Palumäe tõus. Enne tõusu nägin karjalautade juures midagi, mida poleks elu sees uskunud, et sellel ringil näen - nimelt teist jooksjat vastu tulemas. Sellises kohas sellise ilmaga. Wow. Tütarlaps nägi minust keskendunum välja, klapid peas ja tundus, et on raskem joosta ka. Kaua polnud aega imestada, sest tõus nõudis oma tähelepanu. Jõudsin üles pulsiga alla 170 (piece of cake, ühesõnaga) ja allamäge teekond võis alata. Ketrasin mõnusa tempoga edasi, Otepää maanteele jõudsin jälle pulsiga alla 150. Kalarestorani juures tuli sama tütarlaps uuesti vastu, veel väsinuma näoga. Tee pealt lehvitasid ka möödasõitvad ratturid, kes grupiga trenni tegid. Lõpuks 7,8 km keskmise tempoga 5:59 ja pulsiga 145. Natuke isegi liiga kiiresti, aga see on selle süü, et vaatasin pigem pulssi kui tempot. Eelmise nädala jooksuga võrreldes pole paha. Garminilt sain hindeks 3.1, mis ongi hea lühikese kerge jooksu näitaja ja arvas, et mu Vomaxi võib nüüd 48-ks lugeda. Jään väga rahule.

Neljapäeval Tallinnas pidin tegema 8X intervalle, 6 minutit 5:06 tempoga ei olnud nagu midagi väga erilist, aga ainult 30 sekundit taastumiseks tähenda, et Peetri küngastel jõudis piir kiiresti kätte. Õues oli 27 kraadi sooja ja see 30 sekundiline taastumispaus oli praktiliselt sama hea kui mitte midagi. Pulss keris üle 170 ja neljanda lõigu peal murdusin ja tulin veski juurest sörgiga koju tagasi. Poolik trenn, ühesõnaga. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud 5:20-5:30 tempo valima, aga tagantjärele oleme kõik targad.
Kuna reedel olid suvepäevad, mõtlesin, et jõuan oma sörgi hommikul enne sõitma hakkamist ära teha, aga lõin silmad lahti alles kell 8:45 ja ei hakanud kangutama, lükkasin hoopis pühapäeva peale.

Laupäeva õhtuks oli kavas pikk jooks, half marathon training, mis tähendas 3,2 km soojendust ja siis 12 km kütmist 5:25 tempoga. Ilm oli veel soojem kui neljapäeval ja lisaks oli tõusnud tugev idatuul. Mõtlesin teha kõigepealt Assaku ringi ja siis cooldowni Peetri vahel. Mõtlesin hoida tempo 5:30-5:40 vahel, aga see oli samuti kerge ülehinnang ilmale ja enda võimetele. Kiiremat lõiku alustasin Vana-Tartu maanteel vastutuult raiudes ja Assaku tõusu ülesmäge minnes oli pulss üle 170. Pidasin vastu 8 km, siis läksin sörgile üle ja lugesin trenni lõppenuks. Kuigi Assakult tagasi sain valdavalt allamäe joosta, läks kilomeetri aeg juba üle 5:40 ja jaks sai otsa. Kokku tuli 13.2 km. Tagantjärele mõtlen, et oleks pidanud alguses rahulikumalt vastutuult ja ülesmäge pulsi järgi jooksma ja siis tagasiteel vähe kiirendama, aga 18,4 km selle ilmaga oli nagunii päris palju nõuda. Tuul oli tegelikult isegi hullem vaenlane kui ilm, sest tegelikult õhtul päike enam ei kütnud ja taevas oli pilves.

Täna tegin tagantjärele ära oma reedese sörgi. 7,7 km. Ilm oli sama mis eile, st tuuline ja pilves, lihtsalt veel soojem. Kraadiklaas näitas õues 33 kraadi ja Heleri saatis oma ilma-äpi screenshoti, mis ütles Peetri kohta "feels like 36". Sellest julgustust saanud, läksin tiirule üldse tempot vaatamata ja panin kellale ainult pulsinäidu. Rahulikult aeroobsel lävel sörkides tulid mõned kilomeetrid päris reipalt, aga lõpupoole vajus kiirus ära ja keskmiseks tempoks tuli 6:07. Pulss 147, nii et tip-top. Aeroobsel lävel, nagu Marion ütleks. Aga Marion jookseb aeroobsel lävel tunniga 14 km, niiet...
7-8 km tundubki olevat see vahemaa, mida selle kuumusega kannatab joosta, üle 10 km läheb ikka progressiivselt raskeks.

Kokkuvõttes oli selline nadipoolne trenninädal. Kokku veidi üle 50 km. Kilomeetrites peaks järgmisel nädalal kindlasti tublim olema. Tempo osas peaks veidi targemaid valikuid tegema. Mõned siin teistes blogides on nutikamad ja oskavad juba enne rajale minemist õiged valikud teha ja rahulikumalt võtta. Mina pean võimete piire alati katse-eksituse meetodil kompama.

Nädala kokkuvõte 16.-22. juuli

Et pühapäeval sõitsin Pangodisse, tegin nädala esimesed jooksud seal. Keeruline oli kusagilt alustadagi, sest esmaspäeval oli juba lõunaks temperatuur 31 kraadi peal ja treeningplaanis oli selleks päevaks 15 km rahulikku jooksu. Pangodi keeles tähendas 15 km, et tuleb joosta kaks tiiru ümber järve ja Palumäe tõus tähendas, et midagi lihtsat siit ka päris ei tule. Ma olen koos Heleriga seda järve ringi mitu korda jalutanud, aga naljakas kuidas joostes on kõik asjad natuke teistmoodi. Vahemaad mingite maamärkide vahel on kas pikemad või lühemad kui sa enne mäletasid ja tõusud-laskumised samamoodi. Igatahes ma mäletasin, et Kodijärveni on maantee kerge tõusukaldega, aga tegelikult oli pigem vastupidi ja esimesed 2 km läksin pigem allamäge Otepää suunas, kuni Kodijärvelt kruusateele pöörasin. Seekord olin targem ja ei hakanud üldse punnitamagi ja valisin sellise rahuliku 6:20-6:30 tempo. Kodijärvelt läks tee veel kõvasti allamäge ja "augus" nägin pulsikellal numbreid 135, mis temperatuuri arvestades olid üle mõistuse madalad, aga Palumäe tõus parandas selle probleemi kiiresti. Esimene ring läks siiski päris lihtsalt, järve ääres tegid Heleri ja Helena joogipunkti ja läksin teisele ringile. See oli juba korralikum väljakutse ja teist korda Palumäe tõusu võttes läks pulss päris üles. Eriti raske on siis kui pärast suurt tõusu tuleb veel hunnik väiksemaid/lühemaid otsa ja peksab sust välja kogu energia, mis veel varuks jäänud on. Lõppu tulin keskmise tempoga 6:23 (ootuspärane) ja keskmise pulsiga 159 (tõusumeetreid ja temperatuuri arvestades tegelikult täitsa okei). Ma ei ole mingi ujuja loom ja virisen alati, et Eestis on vesi külm, aga pärast seda jooksu kõndisin tuima näoga Pangodi järve, nii et silm ka ei pilkunud. 

Teisipäeval tuli teha sama teekond, aga ainult üks ring. Esmaspäevasega võrreldes tundus see käkitegu ja läks üsna lihtsalt isegi 30 kraadises kuumas, enne ujuma minekut. Sama tempo juures (6:22) oli ühe ringi peale keskmine pulss 150. Normaalne. Üks kord ei murra see Palumäe tõus nii väga midagi. Kui tuleb juba nii palju joosta kui minu treeningkava ette näeb, siis ühed ja samad rajad tüütavad päris kiiresti ära. Teatud eelised on sellel kindla ringi jooksmisel, näiteks konditsioonist on kogu aeg väga hea ülevaade, aga neetult nüri on neid ringe Jüril kogu aeg kerida, sellepärast oli vahelduseks Pangodi päris hea variant.

Neljapäeval oli Pangal G13 ja sellepärast sõitsin juba kolmapäeval Tallinnsase. Et hommikul väga kiireks ja rabistamiseks ei läheks, tundus mõistlik intervallid kolmapäeva õhtul ära joosta. Väikeseks miinuseks oli jõhker temperatuur (no ei kutsu 26-28 kraadi mitte kuidagi intervalli jooksma) ja see, et kui neljapäevase intervalltrenni ette on tavaliselt käinud puhkepäev, siis seekord mitte. Ootasin kuni päike oli peaaegu loojunud ja alles pärast 21 läksin ringile. Seekord olid pikad intervallid (5X 1km üle 5 minuti). Ilm oli endiselt soe ja tuul puhus Allika teel vastu, aga vähemalt päike enam ei kütnud lagipähe. Hilisest kellaajast ja pikast autosõidust hoolimata olid jalad päris kiired, intervallid tulid nii:

1. 4:36

2. 4:29 (!)

3. 4:33

4. 4:35

5. 4:48 (vastutuul)

Neljandal lõigul jalutas Evelyn Vana-Tartu maanteel vastu, ilmselt imestas, mida ma sprindin seal niimoodi puhkides. Viiendaks lõpuks oli seekord jaks otsas, kuigi teise ja kolmanda lõigu paugutasin päris kõvasti. Nägin viimasel lõigul pulsikellal numbreid 188 - pole paha vana mehe kohta. Keskmine pulss oli 165. Jälgisin seekord päris hoolega pulssi ka intervalli vahel ja nägin, et selgelt ei taastunud enne viimast lõiku pulss ära. Esimesed 2-3 läheb väga lihtsalt pulss alla ja saad alustada alla 160, aga siis pressib laktaadiläve lähedale ja läheb juba palju raskemaks. Kokku tuli 11.50 km ja keskmine tempo 5:29. 

Reedene kalendritäide tuli jälle Jüril. Selleks ajaks jõudsin G13-lt tagasi. Jooksma läksin küll õhtul pärast kella 8, aga sellele eelnes selline hõredavõitu hommik koos pika sõiduga Saaremaalt tagasi. Kuna distants oli lühem, läksin Jüril peale 6:03 tempoga ja tegin 7,8 km ilusti ära. Higi sai lahti, sest õhtu oli väga soe, aga õnneks vilu ja tuul oli ka õhtuks ära vaibunud. Keskmine pulss 151, eilse alkoholi sain välja higistatud, aga see reedene ei lähe enam päris ekstreemse suvena arvesse, sest sooja oli ainult 21 kraadi - nothing special.

Laupäeval pikk jooks. Kuna uued rajad on huvitavamad, siis läksin Jürile, aga alles õhtul kella 19 paiku. Päike oli madalal, aga sooja endiselt mingi 24 kraadi. Plaan oli teha intervallide osa kergliiklusteel ära ja siis 9 km sörki terviserajal. Hullu ei hakanud panema ja võtsin esialgu eesmärgiks juunikuised kiirused, so. 6 minutit 5:20-5:30 vahel x5 ja siis edasi tunde järgi. Aruküla poolne kergliiklustee oli ootamatult künklik, mitte väga erinev Pangodi rajast (kui Palumägi välja arvata). Üks tütarlaps jooksis mulle Pirita jõe juures vastu - tegi vist ka õhtust sörki. Enne olin vaadanud Google streetviewst, et rada peaks minema väga pikalt Jürist välja, aga tegelikult sai tee otsa juba kusagil 5 km peal. Tagasi pöörates hakkas vastutuul, aga ei midagi hullu. Kusagil ABB juures tuli see tütarlaps mulle juba selg ees vastu ja jätsin ta ebaviisakalt sinna üksinda tuulega võitlema. Viienda lõigu tegin juba Jüri gümnaasiumist teisele poole. 5:20 tempo oli igati jõukohane, isegi liiga lihtne ja minutise pausiga taastusin sellest väga lihtsalt ära. Otsustasin sealt edasi minna ja vaadata, kuhu tee teisele poole viib. Kergliiklustee viis Aavikule ja sealt edasi, sest värskelt olid ehitajad saanud asfaldi peale kergliiklusteele, mis viib Jürilt Patikale. Valisin tunde järgi mugava tempo kusagil 6:11 peal. Tee läks põldude vahelt ja ei tahtnudki otsa lõppeda, mõned rulluisutajad nautisid ka õhtust ilma ja siledat asfalti. Kui Garmin näitas, et lõpuni on jäänud 7 km, keerasin Jüri poole tagasi ja autoni jõudes oli veel 1,7 km jäänud teha. Sinna otsa läks siis terviseraja kõige lühem ring. Muidu seal rajal sörkides ei saa sellest aru, et oleks kuidagi raskem joosta, aga siis kui oled juba 18 km teinud, siis tunned iga muhku ja lohku jala all ja muutuv maastik teeb jala astumise palju raskemaks. Patika kergliiklustee oli ka üsnagi künklik, aga tundsin ka seda, et need terviseraja tõusunukid on palju järsemad ja lõhuvad jooksurütmi rohkem. Tagasi auto juurde jõudes oli tehtud 19.3 km tempoga 1:55. Poolmaratoni keeles tähendab see 2:06 aega, aga keskmine pulss oli ainult 152, mis tähendab, et varu oli kõvasti ja tegelikult oleks võinud need intervallid ka natuke kiiremini teha. Garmin pakkus enda indeksiks 3.7, mis on pika jooksu kohta tegelikult liiga lahja. Pingutus peaks olema umbes 4-4.5 vahel, aga eks midagi jääb ka järgmiseks korraks. 

Nädal numbrites: 61.3 km

Nädala kokkuvõte 9.-15. juuli

Vist on olnud selle suve kõige raskem trenninädal. Kui eelmisel nädalal oli ilm mugavalt jahe (kuigi tuuline) ja treeningkavas kiiremaks keeratud tempo ei andnud endast jooksurajal kuidagi märku siis nüüd jõudis kuumus kohale. Esimene märguanne oli juba esmaspäeval 16 km rahulikku jooksu tehes, kui pulss kolmanda ringi ajal ootamatult üles keris ja päris raskeks läks. Jüri terviserajal on sellised lühikesed teravad tõusunõksud, ringi peale 3tk, mis tõstavad pulsi korraks üles ja kui ilm on kuum või vorm halb, siis ei õnnestu seda siledamal lõigul enam madalaks tagasi taastada.

Teisipäevane 8,4 km oli enamvähem ja neljapäevane intervall oli esimene korralik sooja ilma test. Plaan oli 6X 4 minutit üle 3 minuti. Tempo ikka sama, 4:35 (soovitavalt), aga tegelikult tuli välja nii:

1. 4:36
2. 4:36
3. 4:39
4. 4:37
5. 4:44
6. 4:45

Temperatuur oli 23 kraadi, hoolimata sellest, et oli tööpäeva õhtu ja viiendaks intervalliks olid ausalt öeldes mahlad väljas. Kuidagi kukkus nii, et rada mind ka ei soosinud ja näiteks esimese lõigu sain joosta Veski tõusust üles. Teine oli vist osalt allamäge, aga 5. ja 6. lõigul sellest Vana-Tartu maantee laskumisest küll mingit võitu ei saanud. Keskmine pulss 161 ja max. 181 näitas, et tegelikult oli tavapärase intensiivsusega trenn. Kui pikematel lõikudel on taastumiseks 5 minutit, siis 3 minutiline taastumine oli minu jaoks uus ja väsimus sooja ilmaga akumuleerus kiiresti. Aga lugesin trenni täie ette läinuks.

Reedel jälle kalendritäiteks 8,5 km Jüril. Kuuma nädalavahetuse ootuses proovisin testida kunagi ammu mulle kingitud jooksuvööd koos veepudeli hoidjaga. Nike'i vöö oli seljas üsna mugav, kusagilt ei hõõrunud ja startisin sellega päris reipalt, aga 2. kilomeetri peal kui rada läks kitsamaks, tekitas jooksusamm mingi paraja resonantsi ja pudel lihtsalt hüppas selja taga taskust  välja. Selge, et sellise kastmislahenduse peale lootma jääda ei saanud ja tuli appi võtta plaan B - lihtsalt auto juures ringide vahel peatusi teha.

Laupäevane jooks oli sellest hoolimata ränk. Jürile jõudes näitas Honda, et kraade on 28 ja peale minu ei olnud ühtki enesetapjat seal terviserajal sporti tegemas. Lendasin kangelaslikult 20 km otsale oma 6:07 tempoga peale ja kestsin umbes 7 kilomeetrit, enne kui jooksu pooleli jätsin. Pulss oli selleks ajaks üle 160 ja teadsin, et nelja ringi sellise algusega ei tee. Põdesin terve nädalavahetuse, et selline häda olen ja isegi lihtsa pika jooksuga hakkama ei saa, kuni lõpuks tegin oma Exceli tabeli lahti ja avastasin, et oma seni ainsa ja ilusa 20 km sörgi 30. juuni kuupäevaga ja leidsin, et siis oli ainult 15 kraadi sooja. Nüüd aga 28. Õige oleks kohe olnud hakata rahulikult 6:30 tempoga minema ja vaatama, kuidas ja kui hästi kestan, selmet 6:07-ga edasi kangutada. Uuel nädalal see ongi plaan - teen juunikuu kiirustega trenni, kui kraade üle 25. 6:07 võib proovida lühematel otsadel, kui ilm on natuke jahedam. Uus nädal toob mõned Pangodi järve tiirud ka ja see maastik on natuke midagi muud kui Jüri või Peetri.

Nädala kokkuvõte

Juuli esimene jooksunädal alas väga ilusti. Võib-olla oli asi selles, et üle tüki aja oli ilm Eestimaa suvele kohaselt jahe ja pilves, aga nii kerget 16 km sörki pole mul vist kunagi olnud kui esmaspäeval (ja imelik on seda lugedagi - kerge 16 km). Igatahes keskmise tempoga 6:01 tegin kolm ringi Jüril keskmise pulsiga 150. Pole paha.

Neljapäeval oli nädala esimene tõsine katsumus - 5X intervallid 1km üle 5 minuti. Eesmärk oli teha intervallid umbes 4:35-ga, välja kukkus nii:

1. 4:33.0

2. 4:34.2

3. 4:32.6

4. 4:41.2

5. 4.35.9

Neljas intervall ei tulnud eriti hästi välja, mäletan, et Vana-Tartu maanteel oli tuul mõnevõrra vastu, Kaare tee kortermajade juures läks raskeks ja siis tuli see ülekäiguraja jõnks sisse. Intervalle joostes ei ole mitte midagi halvemat kui teravaid nurki võtta. Üleüldse on eelviimane intervall alati kõige raskem, sest viimase pingutad juba selle teadmisega ära, et kohe on kõik, aga eelviimane on kõige keerulisem aeg, kus väsimus on juba lihastes, aga lõpuni on veel tükk aega vaja pingutada ja tahaks midagi veel viimaseks lõiguks varuks jätta.

Aga tegelikult oli see kõige esimene intervalltreening pärast eelmist neljapäeva, kus kiirused 4:35 peal. Enne seda jooksin samu lõike 4:50-5:00 vahele ja olgem ausad, ikka tundus raske, nii et olen sellega päris rahul, et uuel kiirusel kõik need lõigud püsisin.

Laupäeval oli aga tõehetk - pikk jooks koos intervallidega. Tartu põrumine oli veel selgelt meeles, aga nüüd arvas Endomondo, et peaksin 18,6 km asemel tegema 19,8 ja kilomeetrised lõigud 5:06-ga. Otsustasin, et kui juba, siis juba ja läksin tegema Ülemiste järve tiiru, mis on küll natuke pikem, aga millal siis veel. Halb oli see, et ilm oli nädala lõpu poole keeranud soojemaks ja laupäeva keskpäev ootas mind oma 22 kraadise päiksepaistelise ilmaga. Jooksueelset venitust tehes ütles aga hindav pilk, et tuul on vist pigem soodne ja intervallide ajal vähemalt väga vastu ei tohiks puhuda. Umbes nii oligi, aga esimese kiire lõigu Kindluse teel sain ikkagi natuke vastutuult raiuda, Uuesalu poole joostes läks jällegi lihtsamaks. Kaardilt mõõtsin, et intervallid peaksid läbi saama 9 km markeri juures täpselt Viljandi maanteele jõudes, tegelikult sain veel tükk aega sealt edasi joosta. Intervallid tulid nii: 

1. 5:09.2

2. 5:09.4

3. 5:04.2

4. 5:11.0

5. 5:12.5

Neljandal lõigul oli vist jälle see eelviimase intervalli sündroom, aga viimasel tõmbas kiirust maha see, et Viljandi maanteel oli tuul juba korralikult vastu.

Edasi läksin täitsa okei sammul veel paar kilomeetrit, aga pilt väga palju Tartust ei erinenud - ei tea kas viga oli liiga soojas ilmas, Viljandi maanteel puhunud vastutuules või selles, et tempo oli veel kiirem kui Tartus, aga kuidagi ei taastunud pulss nendest tempolõikudest ära ja üle 165-se pulsiga tiksudes väsisid jalad ruttu. Umbes Valdeku ristmikuni jooksin vapralt, aga siis vaim murdus ja hakkasin sisse tegema kõndimispause. Kui lõpuks Järvevana teele jõudsin, siis puhus tuul õnneks jälle tagant. Keegi hea inimene Tallinna Vees on kunagi mõelnud, et sinna kergliiklustee äärde peaks joogiveekaevu panema. Jõin, nagu oleks kõrbes, ja jaksasin jälle natuke joosta. Aga üldiselt olin vaimselt pettunud ja midagi väga head sellest trennist ei tulnud. Hea, et jaksasin lõigud ära joosta, aga kui Endomondo ütleb, et see treening peaks just vaimselt ette valmistama pikemat maad kõrgema pulsiga jooksmiseks, siis tunnen, et eesmärk jäi täitmata ja ei suutnud ennast vaimselt piisavalt sundida. Õppetund on see ka, et selliste pikkade trennide juures on ilmselt tagumine aeg võtta oma jooksuvöö kasutusele. Proovin seda teisipäeval lühema jooksuga, et ega ei hõõru liialt, aga tundub, et sooja ilmaga üle 15 km kiiremaid trenne ei ole muidu väga võimalik teha.

Järgmise nädala kava on sarnane, aga neljapäeval on 6X intervallid (lühemad, 4 min.) ja laupäeval rahulik 20 km tiksumine. Selle teen jälle Jüril.

Juunikuu kokkuvõte

Juunikuu treeningplaan sai täidetud peaaegu sajaprotsendiliselt. Tegin praktiliselt kõik ära, mis Endomondo mult nõudis, ühtegi trenni vahele ei jäänud. See tähendas kuu lõpuks, et juuni oli minu jaoks esimene 200+ km kuu. Päris sürreaalne, kui lihtsalt selliste koormuste kasvatamine on tegelikult läinud. Just rahulike jooksude suur osakaal treeningkavas lubab lisada rohkem kilomeetreid.

Olen ka lugenud ja uurinud soovituslikke treeningkavasid ja tuleb tõdeda, et Endomondo teeb oma programmi peaaegu ideaalselt õigesti, by the book. Nädalas on maksimaalselt kaks rasket trenni (intervallid või tempojooks), ülejäänu on kõik easy run või puhkepäevad ja nii ei tundu 10 km sörki enam üldse trennina, vaid lihtsalt õue minekuna. Sel esmaspäeval jooksin näiteks elu kergeimad 16 km, keskmise pulsiga 150.

Juunikuus alustasin ka intervalltreeningutega. Esialgu 7X 4 minutit üle 5 ja siis 6X 1km üle 5 (4:50-5:00 tempos). Täpselt õige kiirus, kusagil seal 90% ringis suutlikkusest tundus ja Garmini jaoks sellised 4,5-5,0 vahemiku intensiivsusega trennid. Täiesti sobib.

Kõige keerulisem oli 23. juuni pikk jooks (18 km), kus sees pidin tegema ka viis kilomeetrist lõiku 5:27 tempoga. Olin jaanipäeval Pangodis ja läksin seda trenni tegema Tartusse. Tiigi tänavalt startides jõudsin kiirema osa alguseks Anne kanali juurde ja kuigi kergliiklusteel oleks pidanud olema lihtne segajateta joosta, siis lühikesed, ainult minutilised lõigud kiiremate etappide vahel ei andnud üldse taastumiseaega. Võimalik, et süüdi oli ka tuul, mis esimesel kahel lõigul vastu puhus, aga neljandaks olin täiesti kott ja viies kilomeeter, mis läks ka Annelinnas ülesmäge, ei mahtunud enam ettenähtud ajaraamide sisse. Pulsikellal nägin numbreid, mida alla 5:00 intervallide puhul Peetris polnud kunagi näinud ja Annelinna Prisma juurde jõudes olin täiesti läbi. Jooksu tagumise osa 9 km sörk jäigi suuremas osas tegemata.

Pettumust leevendas 28. juuni Cooperi test. Endomondo laseb iga 4-6 nädala tagant joosta ühe Cooperi, et tegelikku vormi ja kiirust hinnata, ning kohendab selle järgi treeningkava. Ei tea ka täpselt, kas see on viimase 6 nädala trenn või hammustas mingi kärbes mind tagumikust, aga maikuu tulemusele (2520m) lisasin juunis +160m ja uus benchmark on 2680m. Kui mais tundus raske joosta alla 4:40, siis nüüd oli esimene kilomeeter 4:22.

Endomondo arvas selle kõige peale, et nüüd on aeg viilimine lõpetada ja keeras mu treeningplaani kohe kaks kraadi kangemaks. Juba juuni viimasel päeval sain joosta 18 km asemel 20 km pika jooksu ja sörgitempo on endise 6:33/km asemel 6:07/km, mis on siiski ootamatult mugav ja kerge. Intervallide lõigud aga peaksnin nüüd jooksma 4:34/km. Ilmselt olen ka oma vormi eelnevalt alahinnanud. Poolmaratoni eesmärgiks on nüüd treeningplaani järgi 1:55. Ambitsioonikas, kuid reaalne - 30. juunil jooksin 20 km rahulikult 2:07 tempos, nii et tõele au andes ei tohiks 2:00 mingeid probleeme valmistada. Ja tegelikult on oktoobrini ju veel 3 kuud minna.

Nii et meelsus on positiivne ja motivatsioon kõrge. Head meelt teeb see ka, et olen kehakaalu saanud 86 kg peale, mis tähendab, et joosta on kergem ja jalad võiksid ka selle võrra paremini vastu pidada.

Juuni numbrites:

Distants: 237 km

Aeg: 1 päev ja 1h

Kulutatud kaloreid: 20 209

Kõige kiirem kilomeeter: 4:21 (28. juuni)

Kõige kiirem 10K: 54:36 (21. juuni)

Kõige pikem jooks: 20 km (30. juuni)