Trenninädal 17.- 23. detsember

Jõulud ja jaanipäev on alati see aeg, kus õige trennigraafik saab alati häiritud. Sel nädalal ei olnud otseselt veel jõulud ja selle taha pugeda ei saa, aga ilm lõi rohkem graafikut segamini kui miski muu.

Esmaspäeval alustasin tavapärase 12 km sörgiga. Olud olid tavaliselt talvised, aga kuidagi väga raske oli joosta ja ennast käima saada. Alles umbes poole maa peal hakkas mingi normaalne jooksurütm sisse tulema ja viimased kilomeetrid läksid juba täitsa reipalt alla 6 minuti. Keskmine tempo tuli täpselt 6:00 ja pulss 150 - pole paha.

Teisipäeval olin väga tublilt intervallventtis kohal. Eks see aasta viimane trenn oli selline paras enesepiinamine selles mõttes, et pühade tõttu jäävad nüüd kaks teisipäeva vahele ja järgmine trenn on jälle alles 8. jaanuaril. See tähendab, et misiganes lihased jõuavad selle aja jooksul hapukapsa ja piparkoogisöömise tuules rahulikult lõdvestuda ja 8. jaanuaril on täpselt sama raske kui oktoobris. Ventti on üldse selline trenn kus mingid harjutused löövad kuidagi lihased pingesse ja siis on raske analoogseid asju teha, kuni ühel hetkel olukord normaliseerub. Päris tihti on 20 minuti peal vere maitse suus ja suremise tunne ja kusagil 40. minuti kandis tundub jälle, et täitsa okei on ja võib lahmida küll. Seekord tõmbasin lühikese kõhulihase harjutusega mingi lihase täiesti verd täis ja pärast ei jaksanud tähekest absoluutselt teha. Aga plangud-asjad tulid täitsa okeilt välja ja võib trenni kirja panna.

Neljapäeval pööras ilm külmaks ja pisut lumiseks. Honda käis hoolduses ja sain auto täitsa mõistlikul ajal kella 17 paiku kätte, aga lihtsalt ei viitsinud külma ja lumega metsa alla jooksuharjutusi tegema minna, nii et puudulik selle päeva eest.

Reedel oli tempojooksu päev, aga ilm veel külmem. Startisin kodust võib-olla isegi natuke liiga hilja (varem oleks olnud kraadi võrra soojem) ja pehmevõitu värskes lumes olid esimesed kilomeetrid natuke liiga kiired. Lumes on raske joosta - palju energiat läheb kaduma ja pidamist ei ole. Suutsin tempot poole maa peal hoida, aga kui 7. kilomeetril pulssi vaatasin, oli pisut liiga kõrge ja lasin lõpuosa rahulikumalt. Keskmine tempo tuli 10 km peale täitsa tavapärane 5:14, aga pulss võib-olla pisut liiga intensiivne - 166.

Laupäeval oli veel külmem ilm - tuulekülma näitas isegi -16 ja kui tempojooksu võib sellise ilmaga täitsa teha, siis rahulikuks pikaks sörgiks on -16 liiga külm. Ennustasin, et käed hakkavad Assaku ringi peale kindlasti külmetama ja lükkasin pika jooksu pühapäevale.

Pühapäeval oli temperatuur täitsa inimlik ja lõuna ajal sain startida -3 kraadise külmaga. Ainult see paari päeva jooksul sadanud puder oli loomulikult Peetris totaalselt sahkamata ja jooksmise mõttes kõnniteed veel hullemad kui reedel. Et tuleb raske jooks, oli selge juba esimese 2-3 kilomeetri järel. Õnneks ei olnud eriti tuult. Kindluse teel sain korraks nautida sõiduteel väga mõnusat asfalti, aga siis jõudsin Assakule. Kui Peetri kõnniteed olid hooldamata, siis tundus et Assakul oli keegi ahv mõnuga lund veel rohkem laiali puistanud. Pulss oli laes ja energia otsas. Ainus helge hetk sellel ringil oli kui Grete kaks korda vastu jooksis - tema tegi Assaku tiiru samal ajal teistpidi ja läks Kangru poole tagasi. Viimasel veerandil olid jalad igatahes pehmed ja jaks otsas. Proovisin rahulikult lõdvema sammuga joosta, et mitte lihaseid pidevalt pinges hoida - kilomeetri aegadest ei jõudnud enam väga hoolida. Lõpuks tulin 16.23 km keskmise tempoga 6:05 ja pulss 156 - märksa kõrgem kui oleks tahtnud.

Nädal kokkuvõtteks siiski alla eesmärgi - 38 km + intervallventti.

Trenninädal 10.-16. detsember

Esmaspäeva õhtu tervitas hea jooksuilmaga. Kuna terve pühapäev ja esmaspäev olid mõnusad plusskraadid ja vahelduva eduga sadas ka vihma, siis olid teed puhtaks sulanud ja piisavalt soe, et joosta põhimõtteliselt nagu sügisel. Tuult ka ei olnud ja kui õhtul oma 12 km tiirule läksin, oli igatpidi mugav joosta. See oli kohe tempos tunda ka - lasin mugavalt madala pulsiga kilomeetri aegu alla 6 minuti ja tulin lõpuni keskmiselt 5:58 tempoga. Pulss 151.

Teisipäev oli natuke feil, sest intervallventtisse ei jõudnud. Mul oli küll kott ilusti pakitud, aga jätsin selle koju teadmisega, et jõuan enne trenni kodust läbi. Läks aga niipidi, et tööl läks kauem ja kui kell oli 18.30 saanud, ei oleks ka enam koju asjadele järgi jõudnud. Töölt sain seekord minema alles pärast 19. Jooksma oleks veel jõudnud, aga selleks polnud erilist tuju.

Teadsin, et neljapäeval on strateegiaüritus ja seetõttu ei jõua õhtul Sparta jooksugrupi trenni ka. Et väga pikka pausi vahele ei jääks, tegin kolmapäeval lühikese 8,4 km ringi Peetris. Ilm oli täpselt sama hea nagu esmaspäeval ja võib-olla sellepärast, et distants oli lühem, aga samm oli kuidagi eriti krapsakas ja jalg kiire. Kilomeetri ajad tulid ilusti alla 5:55 ja keskmine isegi 5:52. Pulss 149. Tundub, et hakkab nagu mingi vormipoeg tagasi tulema.

Neljapäeva öösel sadas mingi lumelaadne asi jälle õhukese kihina maha ja temperatuur läks miinusesse, aga sel päeval mingit trenni ei teinud nagunii. Hoopis õhtul kella kümneni jõime Meritonis veini ja kasvatasime aktsiisilaekumist. Jäised kõnniteed aga ei kadunud kuhugi ja tervitasid mind reedel, kui plaanis oli tempojooks. Enesetunne ega pingutamisvalmidus ei olnud sel nädalal eriti head ja libedavõitu rada ei aidanud sellele eriti omalt poolt kaasa. Lükkasin kilomeetrid kuhugi 5:10-5:15 vahele, aga eriti särtsu ja kiirendusvõimsust ei olnud. Endiselt oli libedusega kehvasti kusagil seal Vibu tänava juures ja Häälinurmes, aga ülejäänud rajal oli ka keeruline head pinnast leida, nii et osa energiat läks kindlasti sellesse kaduma. Business as usual. Lõpuks keskmine tempo 5:12 ja pulss 164 - pingutuse järgi tundus natuke raskem, aga OK.

Laupäeval oli ilm ja olud täpselt samad mis reedel ja eriti ei viitsinud pikale tiirule minna. Lükkasin starti järjest edasi kuni pärast kella 14 enam tagasiteed ei olnud. Õues aga oli tunne üllatavalt hea ja kohe esimestest kilomeetritest tuli kergelt väga kiire jooks. Teise kilomeetri tegin isegi 5:47 ja pidin ennast hakkama tagasi hoidma.  Assaku ring oli teekatte mõttes paremas seisus kui Peetri - Kindluse teelt edasi sai ikkagi omajagu maad asfaldil joosta ja lagedamad kõnniteed olid Assakul ka jääkoorikust puhtad. Siiski läks ringi teisel poolel raskemaks, sest säärelihased väsisid ära (talvise jooksu omapära, kui pead libedal teel võtma veidi lühema sammu ja jalgu kogu aeg pinges hoidma), aga proovisin enam-vähem 6 min/km alla tempot hoida. Ja eriti laupäevast jooksu kolmapäevasega võrreldes tuleb öelda, et see Assaku ringi tõusude ja laskumiste vaheldumine väsitab rohkem kui Peetri vahel sügamine. Kiired kilomeetrid vaheldusid täna aeglasematega ja järsemad nukid mõjusid kindlasti raskemalt kui tasased lõigud.

Lõpuks 16.23 km 5:55 tempoga ja pulss 150. Ei ole paha, eriti võrreldes eelmise nädalaga. Vaikselt hakkab isegi tunduma, et see suvine jooksuvorm hakkab tagasi tulema, kui aeroobsel lävel suutsin 5:50 lähedale pikki jookse teha.

Pühapäeval oli jälle Peetrikatega koss. Viimasel ajal on saal olnud 1,5 tunniks ja seekord oli isegi 5 vs. 5 jagu mehi kohal, nii et sai korralikult mängida ja joosta. Ütleme nii, et umbes tunni jagu jaksasin täiega panna ja viimase lõpu lasin natuke lõdvemalt. Visked läksid enamasti mööda, aga sellest polnud hullu, sest lauast kukkusid jällegi sisse. Järgmisel nädalal kossu ei ole, sest koolivaheaeg on ja saal on kinni, nii et pühade ajal tuleb treeningprogrammi kohendada.

Nädal kokkuvõttes: 47 km jooksu + korvpall. Intervallventti jäi vahele, aga muidu võib rahule jääda.

Trenninädal 3.-9. detsember

Esmaspäeval olime Padisel strateegiaseminaril, nii et nädala esimene päev läks trenni mõttes kaduma. Aga sel eesmärgil ju oma jooksu pühapäeval ka ette tegin.

Teisipäeval olin jälle linnas ja üle kahe nädala läksin õhtul intervallventtisse... ja surin totaalselt seal. Kaks nädalat pausi teha on ikkagi karm. Esimeste hüpete ajal keskendusin rohkem oma hüppeliigese hoidmisele, aga kuna jalg pidas ilusti vastu, läks trenni käigus üha enam auru sellele, et saaks kõik harjutused enam-vähem tehtud. Selg on nõrgem osa kui kõht - kõik alaselja harjutused tulid nii kuradi raskelt ja mingeid tähekesi ei jõudnud üldse teha. Venttis on harjutustel mingid oma nimed, mida uued tulijad esialgu ei oska lahti hammustada. 'Täheke' tähendab lahtiseletatult küljel plankimist nii, et ülemine käsi ja jalg on samal ajal välja sirutatud ('Erki Nool' tähendab umbes sedasama, aga ühelt küljelt teisele liikumise vahel tuleb kätekõverdus teha).

Neljapäeval jätkasin uuesti Sparta lainel ja läksin jooksugrupi trenni. Maile ütles, et metsa all "väga libe ei ole", mis tähendas muidugi, et on küll kohati päris libe. Jõulinnaku juures oli korralik kiilakas maas ja tegelikult oli ka tänaval ja kõnniteel selline ebameeldiv petlik jääkirme, mis talviti niisketes ja tuulistes oludes null kraadi juures tekib. Minul olid suvised tossud - võib-olla nende tallamuster pole ka libedas kõige parem, aga tuli ennast ikka harjutusi tehes kontrollida ja päris täiskiirusel kiirendust ei olnud ka kerge teha, sest jalg kippus ikka leidma männiokaste vahelt libedama koha üles ja käis all lihtsalt niisama ringi. Kokkuvõttes väga raske trenn ei olnud, aga kilomeetreid kogunes vähem kui tavaliselt.

Reedel tegin peale tööd esimese tempojooksu pärast seda hüppeliigese traumat. Jääolud olid umbes samasugused nagu neljapäevalgi, aga tundus, et joosta kannatab. Ainult tuul oli keskmiselt kõva ja distantsi esimeses pooles sain raiuda Vana-Tartu maanteel seda vastutuult. Kõrgema pulsiga joosta oli raske - ilmselt harjumise asi natuke, sest kui 6 km peal pulssi vaatasin, näitas Garmin, et kõigest 163 ja tagasitee oli ju kergem osa. Tegelikult olidki kõige raskemad 6. ja 10. kilomeeter, aga mitte pulsi pärast, vaid need olid kõige libedamad. Kindluse tee majadevahelised väikesed tänavad eriti. Minu ees sõitsid kaks poissi seal jalgratastega - mõtlesin endamisi, et näe, saab küll Eesti kliimas aastaringselt sõita, kui üks neist külili maha lendas. Nii et targem on ohtlike spordialadega talvel mitte tegeleda. Lõpukilomeetritel sain taganttuules veidi hoogu juurde panna, lõpuks täitsa ootuspärane 5:13 keskmiseks tempoks ja pulss 164.

Laupäeval oli reedesega võrreldes palju parem ilm. See tähendab - tehniliselt võttes küll ilm ei olnud parem, sest tuul oli isegi tugevam kui reedel ja mingit vihmasodi sadas taevast terve päeva, aga see vihm oli tee lahti sulatanud ja kui pikale jooksule läksin, siis olid reedesega võrreldes tänavad juba päris head. Libe praktiliselt ei olnudki. Tegin seekord tavapärase pika 16+ km ringi ja alustasin ilmselt liiga kiiresti, sest teine kilomeeter oli juba 5:53, mis polnud kindlasti plaanis. Tänu kiirele algusele ja sellele, et esimese poole sain jälle vastutuult raiuda, läks pulss liiga üles, aga muidu oli päris hea joosta. Assakult tagasi pöörates sain juba kindad käest ära võtta, sest lihtsalt palav hakkas ja viimased kilomeetrid tulid kõik rahulikult alla 6 minuti. Kokku 16.25 km @5:57. Pulss 157 - veidi liiga kõrge, aga muidu täitsa hea jooks.

Pühapäeval tegin sellele jooksutsüklile veel korvpalli peale. Meid oli seekord 5, nii et tegime ühe korvi all vahetustega 2 vs. 2. Mängida sai palju, sest saal oli seekord 1,5 tunniks. Lõpuks enam kossu ei viitsinudki loopida, vaid tegime väikestega koos üle väljaku jalgpalli. Vahelduse mõttes täitsa tore.

Jooksukilomeetrid tulid sel nädalal pisut tagasihoidlikumad - 33,8 km, aga muud sporti sai täitsa korralikult tehtud.

Trenninädal 26.november - 2. detsember

Eelmise nädala treeninguraport jäi siin blogis esitamata ja täiesti põhjusega, sest eelmine nädal möödus üldse mitte joostes ja trennitades, vaid hüppeliigest hoides. Kuigi esimesel hetkel ei tundunud see väike venitus midagi tõsist, siis esmaspäevaks oli selge, et kui ma veidi kõndides lonkan, siis selle jalaga kindlasti ei jookse ja kuna see intervallventti on ka vähemalt pool aega erinevas stiilis hüppamine ja kargamine, siis sai rahulikult nädala esimese poole trennid maha kanda. Kahjuks ka nädala teise poole trennid, sest nii frustreeriv kui see ka ei ole, siis keha ei ole enam 20-aastane, mis kolme päevaga kõiksugu vigastustest ära paraneb. Selle nädala esmaspäevasest jooksust ja teisipäevasest venttist veel loobusin ja lubasin endale, et kolmapäeval proovin lühikese tiiru kergelt joosta.

Kolmapäeval läksin tavapäratult lühikesele 8,4 km ringile, mida eelmistel aastatel ikka sageli jooksin, aga sel aastal oluliselt vähem. Vahelduse mõttes hea. Vahepeal oli talv tulnud ja -5C ilmaga sain soojalt riidesse panna. Võib-olla sellepärast, et õues oli külm, aga samm oli algusest peale selline krapsakas ja läksin umbes 6:00 ringis kilomeetri aegadega. Kõnniteed olid kaetud juba sellise lumise koorikuga, mis ei olnud otseselt libe, aga hoogu võtab juba maha natuke ikka. See-eest ülekäigurajad olid täiesti libedad ja sõiduteed ületades pidi hoolega jala ette vaatama. Peetri talvine tänavahooldus oma tavalisel tasemel. Suutsin kogu ringi head tempot hoida, aga 10 päeva pausi andis muidugi tunda ja pulss oli kõrgemal kui peaks. Kokku 8,4 km ja keskmine tempo 6:01, pulss 156.

Neljapäeval veel Sparta jooksutrenni ei kippunud, sest kuigi jalg kolmapäeval joosta kannatas, siis hüplemisi ja kesklemist tundus mõistlik nädala jagu edasi lükata.

Reedel ka tavapärast tempojooksu ei teinud, vaid selle asemel 12 km rahulikku sörki juba tavapärasel rajal. Ilm oli soojem kui kolmapäeval, aga see-eest erikuradi tuuline. Võtsin algusest peale rahulikma tempo ja tegin kilomeetri ajad kuhugi 6:10-6:20 vahele. Kindluse teelt tagasi pöörates oli küll juba taganttuul ja Vana-Tartu maanteed allamäge joostes tulid viimased kolm kilomeetrit juba 6:00-ga, aga siiski rahulikum jooks kui kolmapäeval. Keskmine tempo 6:11, pulss 152. 

Laupäeval pööras ilm jälle eriliselt külmaks ja kuigi päike paistis, siis oli õues -7C. Tegelikult ma ei oodanud sellist talveilma, mitte enne jaanuari. Tavaliselt on ikkagi jõuludeni saanud plusskraadidega joosta ja suurem mure on see, et jalad saavad lörtsis ja vihmas märjaks kui külm. Pika jooksu tahtsin kindlasti ära teha, kuigi mitte päris 17km, vaid pigem tavalise ringi, mis on veidi üle 15 km. Õnneks ei olnud sellist tuult nagu reedel, aga ikkagi külm oli. Tempo jäi kuhugi sinna 6:10 alla - kiirem kui reedel, aga pulss oli täitsa okei sellise pingutusega. Assakult tagasi sain juba joosta kerge taganttuulega, aga päike vajus madalamale ära ja Järveküla kooli juures tundsin, kuidas parem käsi hakkab ära külmuma veidi. See on nende pikkade sörkide häda - kui oled üle tunni aja õues, siis isegi see talvine spordikinnas ei suuda käsi päris soojas hoida. Külmetav käsi sundis viimased kilomeetrid päris hoogsat tempot arendama ja tulin Vana-Tartu maanteelt umbes 5:50 aegadega viimase jupi. Kodu juurde jõudes ei raisanud aega ja kihutasin tuppa sooja, elutoas siis venitasin pisut järele ja soojendasin valutavat kätt. Kokku 15.12 km ja tempo 6:04. Pulss 153. Täitsa okei pärast sellist trennipausi.

Hüppeliiges kannatas jooksmist küll, aga tõenäoliselt mitte korvpalli. Igatahes ei hakanud riskima ja jätsin sel pühapäeval mängu vahele. Selle asemel tuli uuesti jooksma minna, sest esmaspäevane strateegiaseminar Padisel tähendab, et õhtune jooksuring on parimal juhul komplitseeritud. Suvisel ajal käisime küll Jamesiga paar korda õhtusel sörgil, aga praegu on õues juba nii pime, et maanteele jooksma eriti ei kipu. Seda enam, et James on selline pehmo, kes talvel õues ei jookse. Tegin siis ette esmaspäevase 12 km sörki. Põhimõtteliselt reedese trenni kordus, aga kolmas jooksupäev andis jalgades natuke tunda. Ilm oli üsna sama mis laupäeval ja tee ka - kohati libe, kohati üsna normaalselt joostav. Tempo jäi sinna 6:10 alla, aga pulsist oli tunda, et ikkagi kolmas pikk jooks järjest ja sellist särtsu ei olnud nagu reedel või laupäeval. Kokku külma ilmaga keskmine tempo 6:04 ja pulss 154. Linnuke kirjas, ei enamat.

See hüppeliigese vigastus lõhkus korralikult mu novembrikuu treeningplaani. Jooksukilomeetreid tuli niimoodi ainult 145 ja intervallventtis ei ole jõudnud nüüd ka oktoobrist head pidevat trennirütmi saada. Selle nädala jooksukilomeetrid tulid küll täitsa esinduslikud 47 km, aga seda Sparta trennide arvelt.