Eelmise nädala treeninguraport jäi siin blogis esitamata ja täiesti põhjusega, sest eelmine nädal möödus üldse mitte joostes ja trennitades, vaid hüppeliigest hoides. Kuigi esimesel hetkel ei tundunud see väike venitus midagi tõsist, siis esmaspäevaks oli selge, et kui ma veidi kõndides lonkan, siis selle jalaga kindlasti ei jookse ja kuna see intervallventti on ka vähemalt pool aega erinevas stiilis hüppamine ja kargamine, siis sai rahulikult nädala esimese poole trennid maha kanda. Kahjuks ka nädala teise poole trennid, sest nii frustreeriv kui see ka ei ole, siis keha ei ole enam 20-aastane, mis kolme päevaga kõiksugu vigastustest ära paraneb. Selle nädala esmaspäevasest jooksust ja teisipäevasest venttist veel loobusin ja lubasin endale, et kolmapäeval proovin lühikese tiiru kergelt joosta.
Kolmapäeval läksin tavapäratult lühikesele 8,4 km ringile, mida eelmistel aastatel ikka sageli jooksin, aga sel aastal oluliselt vähem. Vahelduse mõttes hea. Vahepeal oli talv tulnud ja -5C ilmaga sain soojalt riidesse panna. Võib-olla sellepärast, et õues oli külm, aga samm oli algusest peale selline krapsakas ja läksin umbes 6:00 ringis kilomeetri aegadega. Kõnniteed olid kaetud juba sellise lumise koorikuga, mis ei olnud otseselt libe, aga hoogu võtab juba maha natuke ikka. See-eest ülekäigurajad olid täiesti libedad ja sõiduteed ületades pidi hoolega jala ette vaatama. Peetri talvine tänavahooldus oma tavalisel tasemel. Suutsin kogu ringi head tempot hoida, aga 10 päeva pausi andis muidugi tunda ja pulss oli kõrgemal kui peaks. Kokku 8,4 km ja keskmine tempo 6:01, pulss 156.
Neljapäeval veel Sparta jooksutrenni ei kippunud, sest kuigi jalg kolmapäeval joosta kannatas, siis hüplemisi ja kesklemist tundus mõistlik nädala jagu edasi lükata.
Reedel ka tavapärast tempojooksu ei teinud, vaid selle asemel 12 km rahulikku sörki juba tavapärasel rajal. Ilm oli soojem kui kolmapäeval, aga see-eest erikuradi tuuline. Võtsin algusest peale rahulikma tempo ja tegin kilomeetri ajad kuhugi 6:10-6:20 vahele. Kindluse teelt tagasi pöörates oli küll juba taganttuul ja Vana-Tartu maanteed allamäge joostes tulid viimased kolm kilomeetrit juba 6:00-ga, aga siiski rahulikum jooks kui kolmapäeval. Keskmine tempo 6:11, pulss 152.
Laupäeval pööras ilm jälle eriliselt külmaks ja kuigi päike paistis, siis oli õues -7C. Tegelikult ma ei oodanud sellist talveilma, mitte enne jaanuari. Tavaliselt on ikkagi jõuludeni saanud plusskraadidega joosta ja suurem mure on see, et jalad saavad lörtsis ja vihmas märjaks kui külm. Pika jooksu tahtsin kindlasti ära teha, kuigi mitte päris 17km, vaid pigem tavalise ringi, mis on veidi üle 15 km. Õnneks ei olnud sellist tuult nagu reedel, aga ikkagi külm oli. Tempo jäi kuhugi sinna 6:10 alla - kiirem kui reedel, aga pulss oli täitsa okei sellise pingutusega. Assakult tagasi sain juba joosta kerge taganttuulega, aga päike vajus madalamale ära ja Järveküla kooli juures tundsin, kuidas parem käsi hakkab ära külmuma veidi. See on nende pikkade sörkide häda - kui oled üle tunni aja õues, siis isegi see talvine spordikinnas ei suuda käsi päris soojas hoida. Külmetav käsi sundis viimased kilomeetrid päris hoogsat tempot arendama ja tulin Vana-Tartu maanteelt umbes 5:50 aegadega viimase jupi. Kodu juurde jõudes ei raisanud aega ja kihutasin tuppa sooja, elutoas siis venitasin pisut järele ja soojendasin valutavat kätt. Kokku 15.12 km ja tempo 6:04. Pulss 153. Täitsa okei pärast sellist trennipausi.
Hüppeliiges kannatas jooksmist küll, aga tõenäoliselt mitte korvpalli. Igatahes ei hakanud riskima ja jätsin sel pühapäeval mängu vahele. Selle asemel tuli uuesti jooksma minna, sest esmaspäevane strateegiaseminar Padisel tähendab, et õhtune jooksuring on parimal juhul komplitseeritud. Suvisel ajal käisime küll Jamesiga paar korda õhtusel sörgil, aga praegu on õues juba nii pime, et maanteele jooksma eriti ei kipu. Seda enam, et James on selline pehmo, kes talvel õues ei jookse. Tegin siis ette esmaspäevase 12 km sörki. Põhimõtteliselt reedese trenni kordus, aga kolmas jooksupäev andis jalgades natuke tunda. Ilm oli üsna sama mis laupäeval ja tee ka - kohati libe, kohati üsna normaalselt joostav. Tempo jäi sinna 6:10 alla, aga pulsist oli tunda, et ikkagi kolmas pikk jooks järjest ja sellist särtsu ei olnud nagu reedel või laupäeval. Kokku külma ilmaga keskmine tempo 6:04 ja pulss 154. Linnuke kirjas, ei enamat.
See hüppeliigese vigastus lõhkus korralikult mu novembrikuu treeningplaani. Jooksukilomeetreid tuli niimoodi ainult 145 ja intervallventtis ei ole jõudnud nüüd ka oktoobrist head pidevat trennirütmi saada. Selle nädala jooksukilomeetrid tulid küll täitsa esinduslikud 47 km, aga seda Sparta trennide arvelt.
No comments:
Post a Comment