Esmaspäeval olime Padisel strateegiaseminaril, nii et nädala esimene päev läks trenni mõttes kaduma. Aga sel eesmärgil ju oma jooksu pühapäeval ka ette tegin.
Teisipäeval olin jälle linnas ja üle kahe nädala läksin õhtul intervallventtisse... ja surin totaalselt seal. Kaks nädalat pausi teha on ikkagi karm. Esimeste hüpete ajal keskendusin rohkem oma hüppeliigese hoidmisele, aga kuna jalg pidas ilusti vastu, läks trenni käigus üha enam auru sellele, et saaks kõik harjutused enam-vähem tehtud. Selg on nõrgem osa kui kõht - kõik alaselja harjutused tulid nii kuradi raskelt ja mingeid tähekesi ei jõudnud üldse teha. Venttis on harjutustel mingid oma nimed, mida uued tulijad esialgu ei oska lahti hammustada. 'Täheke' tähendab lahtiseletatult küljel plankimist nii, et ülemine käsi ja jalg on samal ajal välja sirutatud ('Erki Nool' tähendab umbes sedasama, aga ühelt küljelt teisele liikumise vahel tuleb kätekõverdus teha).
Neljapäeval jätkasin uuesti Sparta lainel ja läksin jooksugrupi trenni. Maile ütles, et metsa all "väga libe ei ole", mis tähendas muidugi, et on küll kohati päris libe. Jõulinnaku juures oli korralik kiilakas maas ja tegelikult oli ka tänaval ja kõnniteel selline ebameeldiv petlik jääkirme, mis talviti niisketes ja tuulistes oludes null kraadi juures tekib. Minul olid suvised tossud - võib-olla nende tallamuster pole ka libedas kõige parem, aga tuli ennast ikka harjutusi tehes kontrollida ja päris täiskiirusel kiirendust ei olnud ka kerge teha, sest jalg kippus ikka leidma männiokaste vahelt libedama koha üles ja käis all lihtsalt niisama ringi. Kokkuvõttes väga raske trenn ei olnud, aga kilomeetreid kogunes vähem kui tavaliselt.
Reedel tegin peale tööd esimese tempojooksu pärast seda hüppeliigese traumat. Jääolud olid umbes samasugused nagu neljapäevalgi, aga tundus, et joosta kannatab. Ainult tuul oli keskmiselt kõva ja distantsi esimeses pooles sain raiuda Vana-Tartu maanteel seda vastutuult. Kõrgema pulsiga joosta oli raske - ilmselt harjumise asi natuke, sest kui 6 km peal pulssi vaatasin, näitas Garmin, et kõigest 163 ja tagasitee oli ju kergem osa. Tegelikult olidki kõige raskemad 6. ja 10. kilomeeter, aga mitte pulsi pärast, vaid need olid kõige libedamad. Kindluse tee majadevahelised väikesed tänavad eriti. Minu ees sõitsid kaks poissi seal jalgratastega - mõtlesin endamisi, et näe, saab küll Eesti kliimas aastaringselt sõita, kui üks neist külili maha lendas. Nii et targem on ohtlike spordialadega talvel mitte tegeleda. Lõpukilomeetritel sain taganttuules veidi hoogu juurde panna, lõpuks täitsa ootuspärane 5:13 keskmiseks tempoks ja pulss 164.
Laupäeval oli reedesega võrreldes palju parem ilm. See tähendab - tehniliselt võttes küll ilm ei olnud parem, sest tuul oli isegi tugevam kui reedel ja mingit vihmasodi sadas taevast terve päeva, aga see vihm oli tee lahti sulatanud ja kui pikale jooksule läksin, siis olid reedesega võrreldes tänavad juba päris head. Libe praktiliselt ei olnudki. Tegin seekord tavapärase pika 16+ km ringi ja alustasin ilmselt liiga kiiresti, sest teine kilomeeter oli juba 5:53, mis polnud kindlasti plaanis. Tänu kiirele algusele ja sellele, et esimese poole sain jälle vastutuult raiuda, läks pulss liiga üles, aga muidu oli päris hea joosta. Assakult tagasi pöörates sain juba kindad käest ära võtta, sest lihtsalt palav hakkas ja viimased kilomeetrid tulid kõik rahulikult alla 6 minuti. Kokku 16.25 km @5:57. Pulss 157 - veidi liiga kõrge, aga muidu täitsa hea jooks.
Pühapäeval tegin sellele jooksutsüklile veel korvpalli peale. Meid oli seekord 5, nii et tegime ühe korvi all vahetustega 2 vs. 2. Mängida sai palju, sest saal oli seekord 1,5 tunniks. Lõpuks enam kossu ei viitsinudki loopida, vaid tegime väikestega koos üle väljaku jalgpalli. Vahelduse mõttes täitsa tore.
Jooksukilomeetrid tulid sel nädalal pisut tagasihoidlikumad - 33,8 km, aga muud sporti sai täitsa korralikult tehtud.
No comments:
Post a Comment