Sunday, January 6, 2019

Trenninädal 1.-6. jaanuar

Head uut (trenni)aastat! Minu nädal algas (ja aasta lõppes) nii halvasti, et sellest pikemalt rääkida isegi ei taha. Ütleme nii, et kossuhooaja lõpetamine Armudus läks ootamatult pikale ja kui mu käest ka viisakalt küsiti, et kui palju jõite, siis aus vastus on - kõik jõime ära. Armudus sai viin nimelt otsa enne kui me lõpetasime. Aasta viimane päev tähendas kodust kudemist pärastlõunani, mil enesetunne muutus lõpuks piisavalt heaks, et Tartusse sõita.

Uue aasta saabudes olin see-eest juba oluliselt tublim ja kolmapäeva õhtul juba tagasi Tallinnas olles tegin selle aasta esimese jooksutiiru. Ilm oli ootamatult soe, teed puhtaks sadanud-sulanud ja +4C juures sai teha natuke vihmase 12 km sörgi üsna sügisestes tingimustes. Üle tüki aja õnnestus nii, et tuli väga rahulik mugava pulsiga jooks tõusvas tempos, nii et pulss jäi kõvasti alla aeroobset läve, aga kilomeetri ajad jõudsid 6 minuti alla. Lõpuks keskmine 6:02/km, aga pulss 143. Pole paha. Garmin muidugi arvas, et see sooritus väärib ainult 2.3 punkti ja upitas mu VoMaxi uuesti 51 peale, kus see pole olnud juba alates sügisest.

Kuna sel nädalal (jälle) intervallventtit ei olnud, siis tegin ka kolmapäeval lühikese sörgi. 8,4 km ei tundu palju, aga aasta esimese tööpäeva lõpuks olid ilmastikuolud kardinaalselt muutunud. Kurjakuulutav torm jõudis Soomest Eestisse ja tervitas vinge tuisuga. Ükski normaalne inimene sellise ilmaga jooksma ei lähe, aga kui trenn on kirjas, siis tuleb minna. Kodust startides oli tuju veel täitsa positiivne (ja tuul tagant). Esimesed üllatused saabusid juba lasteaia juures, kus tuisk oli kõnniteele põlvekõrgused hanged lükanud. Selliselt möödus sisuliselt kogu ring - kohati oli kõnnitee täiesti puhtaks tuisanud ja sai vabalt joosta, kohati sundisid hanged põlvetõstejooksu tegema. Vana-Tartu maanteel tuiskasin neljanda kilomeetri eneselegi ootamatult 5:43-ga. Nii juhtub kui torm tagant lükkab. Tagasitee oli see-eest valdavalt vastutuult raiudes ja üsna väsitav. Lõppu jõudsin keskmise tempoga 6:03/km. Pulss 147 ja Garmini hinnang 3.0.  Ei oleks midagi märkimisväärset, aga ilmaolusid arvestades jään üsna rahule. Treeningpäevikut sirvides jääb silma, et praktiliselt iga aasta jaanuaris on vähemalt üks selline torm ja eelmisel aastal oli see 7. jaanuaril.

Neljapäeval oli aasta esimene Sparta jooksugrupi treening. Järve metsa alune oli mugavalt lumine (mitte märg ja porine) ja temperatuur kergelt miinuses. Rajal nägi isegi suusajälgi, aga jooksuharjutusi oli sellisel rajal päris hea teha. Toomas tegi trenni ja hoidis tempot üleval, et külm ei hakkaks. Tegime siiski natuke lühemalt, sest pärast trenni pakkus Toomas Spartas äsjase juubeli puhul kooki. Trenni mõttes kogunes 7,82 km.

Reedese tempojooksu ajaks oli ilm jälle täiesti muutunud ja pööranud kergele sulale. Kõnniteed olid natuke lumised, aga sulailmaga see õhuke lumekiht isegi ei seganud nii palju. Alustasin natuke liiga kiiresti ja kusagil 5. kilomeetri peal tunnistasin endale, et lumel on ikkagi natuke raskem joosta kui puhtal asfaldil eelmisel nädalal. Tulin sellise enam-vähem normaalse tempoga lõpuni, kokku 10 km peale keskmine tempo 5:11/km ja pulss 167. Numbrid täitsa normaalsed, aga veetsin natuke liiga palju aega ülemistes pulsivahemikes ja Garmin hindas pingutust 4.2 vääriliseks.

Kui reede oli veel täitsa joostav, siis laupäeval oli hoopis teistsugune päev. Ilm oli paar kraadi miinust ja hommikust peale sadas lumesodi. Peetris tähendab see, et ega keegi enne ülejärgmist hommikut sahka ei viitsi välja ajada ja kõnniteed olid üsna puhastamata. Esialgu ei tundunudki väga hull - siin Peetri vahel ikka rahvast liigub ja kõnniteedel jäljerajad sees - tundus et võib joosta küll ja energiat oli ka täitsa okeilt. Läksin rahuliku pulsiga ja eneselegi üllatuseks sellises pehmes lumesodis väga krapsaka tempoga 6:00 ringis. Kindluse teel sain joosta sõiduteel autojäljes, tuul oli taga ja tegin isegi 5:55 kilomeetri, aga siis hakkas põrgu pihta. Liiva teel oli lume all libedus ja pool energiat läks tühja. Assakule jõudes oli selge, et seal pole päevi sahatud ja pehmes lumesodis ülesmäge lõikudel hakkas energiat kuluma palju. Kui viaduktini jõudsin, oli 10 km joostud ja tundsin, kui väsinud jalad on sellest pidevast sumpamisest. Kiirus oli vajunud kuhugi 6:10 kanti ja ega eriti ei hoolinud ka, tahtsin lihtsalt kuidagi lõpuni tulla. Õnneks oli tagasiteel tuul kusagilt külje pealt ja tagant, nii et ei pidanud vastutuult raiuma, aga kuna kogu aeg sadas lund juurde, siis olid Peetri kõnniteed ka kehvemas seisus kui pool tundi tagasi. 16,24 km tuli keskmise tempoga 6:05/km. Pulss 150 ja Garmini hinne 3.1. Sellel talvel oli vist 23.12 umbes sarnane pehme lumesodiga ilm kui pikka jooksu tegin, aga mitte pooltki nii hull kui nüüd. Kuidagi on uue aasta algusesse sattunud kaks väga ekstreemse ilmaga jooksu, loodetavasti ülejäänud jaanuar tuleb natuke mõnusamates tingimustes.

Pühapäeval tegin selle nädala peale veel korvpalli ka. Kossutrenn algas õnnetult kui soojendusel sain palliga nii valusalt vastu näppe, et sõrmeliiges tegi nõksaka ära. Mängu tegin ilusti lõpuni, aga nüüd kodus on sõrm paistes ja valus. Rumalalt ei taibanud külma ka peale panna - Peetri koolis on kraanid seadistatud kõik sooja vee peale, aga õuest oleks võinud ju kas või lund haarata. Muidu poolteist tundi kossu, nagu tavaliselt ja vise läks ka seekord täitsa ilusti. 4 vs. 5 mängimiseks on 1,5 tundi ikkagi palju - ei jõua nii intensiivselt joosta kogu aeg. Vastastel oli seekord vahetusmees ka, meil mitte.

Uus aasta igatahes on alanud higiselt - kuus päeva ja kuus trenni. Kokku 54 km + korvpall.

No comments:

Post a Comment