Sunday, February 24, 2019

Trenninädal 18.-24. veebruar

Esmaspäeval läksin oma tavalisele lühikesele sörgile. Optimistlikult ootasin, et nädalavahetuse päikeselised ilmad on Vana-Tartu maantee äärse kõnnitee ära sulatanud ja sõiduteele ronima ei pea. Päris nii hästi ei olnud, natuke tuli seal lennujaama pool otsas tippida, aga muidu oli täitsa normaalselt joostav tee. Üle tüki aja oli esmaspäeval selline sompus ja tuulevaikne ilm - reede ja laupäeva peaaegu-tormidega võrreldes oli väga kerge. 8.22 km tuli keskmiselt 6:01/km tempoga. Pulss 149. On olnud kergemaid esmaspäevi, aga täitsa OK. Õigesti peale hakkas alles pärast jooksu. Käisin duši all ära ja kohe tundsin, et kuidagi külm ja kehvapoolne on olla. Ronisin teki alla külmetama sooja ja kogu õhtu läks sinnasamasse. 
Teisipäev ei olnud grammigi parem - umbes 37 kraadi palavikku ja kuigi nohu ega köha ei olnud siis nahaalune valutas ja enesetunne oli nagu gripiviirusega. Kuidagi käisin päeval poes, aga terve päev kulus vaheldumisi magades ja Viasat Historyt vaadates. Õhtune intervallventti sellise enesetunde pealt oli muidugi nogo. Kolmapäeval oli juba parem, kuigi skippisin oma koolituse ja tegin lihtsalt kodutööd.

Neljapäeval olin juba ilusti rivis ja kontoris tagasi, trennikott autos pakitud, et õhtul Sparta jooksugruppi minna. Optimismi lisas asjaolu, et hingamisteed olid korras - ei mingit nohu, mis muidu pärast viirust veel nädal aega kollitab. Aga teadsin, et see viirus jätab kehasse oma jälje ja lõigutrenn ei ole päris see koht millega taastumist tähistada.
Soojenduse 5-6 km sörki tuli täitsa hästi ja rahuliku pulsiga, aga juba jooksuharjutusi tehes tundsin, et ei jaksa nii nagu tavaliselt ja jalad on veidi pehmed. Kui hakkasime ringe jooksma, siis läks muidugi ainult hullemaks. Alustuseks 5x150m ringi peal ja viiest vist kaks suutsin enam vähem korraliku sammuga ära teha. Jalad olid täiesti pehmed ja mitte mingit minekut ei olnud. Pärast tõkkeharjutusi veel 3x70m lõigud ei olnud mitte grammigi kergemad. Üks korralik kannatamine. Pärast vaatasin, et pulssi üle 180 ei saanudki, aga tundus palju raskem kui tavaliselt. Kokku umbes 10 km jooksu ikkagi tuli ja vähemalt trenn pärast seda haigust kirjas.

Reedesele pikale jooksule läksin neljapäevase enesetunde pealt pisut skeptiliselt, aga sain kohe hea tempo kätte ja läksin umbes 6:00 tempoga Järvevana suunas. Keegi hea inimene oli kergliiklusteele killustikku ka visanud, seetõttu niimoodi tippima ei pidanud nagu esmaspäeval. Jooksin jälle peaaegu Järve Selverini ja siis tagasi. Ebameeldiv oli see, et kõht natuke valutas pool jooksu, aga üldiselt oli ilm päris okei ja väga tuult ka ei olnud, nii et tingimused pika jooksu jaoks täitsa head. Tagasiteel tempo veidike langes. Lõpus tegin taktikalise vea ja pöörasin tagasiteel Häälinurme tänavale, mis oli Pajusaare teega võrreldes korralik jääväli. Tuli jälle paus teha ja natuke jalutada. Koju jõudes tuli kokku 16 km 6:04/km ja pulss 148.

Laupäeval sai selgeks, et pühapäeval kossu ei toimu, sellepärast logelesin päeva trenni mõttes niisama maha. Õhtul käisin Sofia sünnipäeval ja aitasin mõnede gin-tonicutega vormi taastada.
Pühapäeval tuli see-eest teha tempojooks. Ahto juhtnööride järgi - 3 km soojendust, 8 km 160-170 pulsiga ja siis 2 km sörki lõdvestuseks. Ilm oli soojem kui reedel ja palju tuulisem. Startides oli küll täitsa hea enesetunne ja jalad kerged all, aga teadsin, et pole poolteist kuud sellist pikka pingutust teinud, nii et ei oodanud mingit erilist kiirust. Järvevana poole pöörates panin teise käigu sisse ja sain esimesed 3,5 km rammida vastutuult ja valdavalt ülesmäge. Esimene kilomeeter tuli täitsa reibas 5:18, aga üldiselt jäin pidama sinna 5:20-5:30 vahele. Renniotsa tunneli tõusust ronisin vastutuules üles 5:37-ga. Raudtee poolsel tõusunukil pöörasin tagasi ja siis läks natuke kergemaks, sest tuul lükkas tagant, aga jalad olid juba natuke pehmemad. Üldiselt oli selline mugavalt raske jooks. Kodu juurde jõudes tuli 13 km ajaks 1:13:03. Pulss 162. 8 km tempolõigu tegin keskmiselt 5:25-ga. Varu jäi ja selle esimese soorituse pealt on raske vormi hinnata. Järvevana tee on natuke liiga tõusudega heaks tempojooksuks ja pikalt vastutuult raiumine võtab ka jõudu, aga mõnikord on hea natuke testida ka.


Hoolimata väikesest haigusest sel nädalal ei jäänud ükski jooks tegemata ja pühapäevase tempojooksuga sai 46 km kokku. Täitsa soliidne.

Sunday, February 17, 2019

Trenniblogi 11.-17. veebruar

Esmaspäevase rahuliku jooksu tegin nii nagu laupäevalgi Järvevana kergliiklusteel. Õhtu oli märg, aga udune. Sadas mingit lörtsi, aga see-eest oli tuulevaikne ja hea joosta. Leppisime päeval Marioniga kokku, et alustame mingi kella 18 ajal ja kui veab, siis trehvab.
 Parkisin auto Ülemiste keskuse parklasse ja tegin oma tavapärase edasi-tagasi lõigu. Järvevana oli küllaltki rahvarohke, Filtri tee pool jooksid ka mingid ajateenijad Kaitseväe dressidega. Merko pool otsas viipasin Spartakatele, kes olid jooksugrupi trenni tulnud. Tagasiteel sain Marioniga kokku - lõime patsu ja edasi. Kokku tuli niimoodi kergelt 8.15 km ja tempo 5:56/km. Pulss 147 - võrreldes nädalavahetusega väga kerge, aga ma panen selle suuresti ka tuulevaiksete olude arvele.

Kuna oli Tartu maratoni nädal, siis teisipäeval intervallventtis oli vist üldse esimest korda pooltühi saal. Need, kes tahtsid pühapäeval tippvormi näidata, tegid puhkenädala ja jooksugrupi omasid oli rohkem näha. Trenn oli selline täitsa keskmine. Selg oli natuke kange ja võtsin pärast venttit aega, et korralikult jõusaali pool venitada. Muidu täitsa viisakas trenn.

Neljapäeval oli jooksugrupi trennis rohkem energiat kui tavaliselt. Seda oli juba soojendusjooksul tunda. Ahto tegi trenni ja lõike tegime jälle sirgel, aga seekord teistmoodi - 5x100m kiirendusi, siis hulgaliselt tõkkeharjutusi (endiselt saan vasaku jalaga väga hästi hakkama ja paremaga üldse mitte) ja siis veel 5x100m lõike peale. Kokku tuli mingi 11 km kandis kilomeetreid.

Reedeks oli sulailm Eestis juba terve nädala kestnud ja vaatasin kriitilise pilguga üle Peetri kõnniteed. Hindasin need siiski jooksmatuteks ja suundusin Järvevana poole pikka jooksu tegema. Mööda Pajusaare teed (tegelikult mööda sõiduteed) oli täitsa okei joosta, aga Vana-Tartu maantee ääres pidin ikkagi natuke tippima mööda kiilakat ka. Lennujaama juurest olid juba normaalne asfalt väljas ja hea joosta, kuigi ilm oli tuulisem kui esmaspäeval. Sellepärast ei olnud ka tempo nii hea kui esmaspäevasel jooksul, kuigi samm oli okei ja jalad väga ära ei väsinud. Tegin 15,4 km ja keskmiselt 6:04/km tempoga. Pulss 148 - täitsa hea pika jooksu kohta.

Laupäev tervitas päikesepaiste ja eriliselt sooja kevadilmaga. Pidin pikalt kalendrisse vaatama, et veenduda - tegelikult on 16. veebruar. Aga sooja oli 8 kraadi ja päikese käes isegi 12. Veed voolasid ja päev oli ilus. Tegin Armudus oma töökohtumise ära ja autoga väikese tiiru ka Peetri vahel, aga selge, et Peetri kõnniteedel veel joosta ei saa. Seega jälle lühike sörk Järvevanal. Tegin natuke riskantse lõigu Vana-Tartu maanteel mööda sõiduteed (sest kõnnitee polnud ikkagi puude varjus lahti sulanud) ja teine kilomeeter tuli võib-olla liiga kiire (5:52), igatahes see üks kilomeeter, mille pidin Järvevanal vastutuules raiuma, oli selgelt raske ja lükkas pulsi liiga üles. Aga jällegi - laupäevased jooksud peavadki olema kahe intensiivse trenni pealt raskemad kui esmaspäevased. Järvevanal nägin ka Evelyni, kes oma kõndi tegi. Koduni jõudes näitas Garmin, et 8.36 km tuli keskmiselt 6:00/km, aga pulss 152 ja indeks 3.4 - veidi liiga intensiivne isegi.

Et pühapäeval olin Tartus, jäi korvpall ära, aga messengeri järgi tundus, et nagunii heas suuruses seltskonda kokku ei tulnud. Seega nädala saldo 43 km jooksu + intervallventti.

Sunday, February 10, 2019

Trenninädal 4.-10. veebruar

Nädal algas kerge sulailmaga ja ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb selline räbal jäine ja libe jooksunädal, kus on võimalikult mõistlik hoopis halli ära kolida.

Esmaspäeval oli esimene selline õhtu kus tuli jooksma minna pärast päevast sula. Läksin kergele ringile ja avastasin enda üllatuseks, et tegelikult oli tee palju parem kui terve eelmise nädala jooksul. Parim sõnapaar selle kirjeldamiseks võiks olla "kare jää", see tähendab - pehme lumesodi oli ära sulanud, alles jäänud kõva jäätunud rajapõhi, mis oli pealt krobeline ja/või värske lumi sinna külge jäätunud. Jala all pidamist kui palju ja ei mingit sumpamist. Läksin väga kiire ja kerge sammuga ja ladusin kilomeetri aegu alla 6:00, lõpuks tuli 8,38 km keskmise tempoga 5:56/km ja pulss 146. Hea jooks.

Teisipäeval oli intervallventti ja see oli muidugi natuke raskem, sest eelmine nädal oli vahele jäänud. Mitte midagi üle mõistuse hullu, aga midagi kerget ka ei olnud. Kosmonautika unustas Marius lõpus tegemata, selle asemel tundus, et hüppeid oli tavalisest rohkem.

Neljapäevasesse hallitrenni jõudsin seekord täpselt õigeks ajaks ja soojendus ei olnud mitte 7 kilomeetrit, nagu tavaliselt kombeks, vaid pigem 4,5 km. Garmin ei kohanenud seekord Tallinna Spordihalli akendega ära ja õiget GPS signaali ei saanudki kätte - märkasin esimesel kilomeetril, et ta pakkus endiselt tempoks 13 min/km ja ringi pikkuseks 100m. Selle tõttu ei maksa Endomondo statistikat väga tõsiselt võtta. Arvestan ise, et koos lõikude ja lõdvestusjooksuga tuli ikkagi umbes 10 km kokku. Trenni tegi seekord Toomas. See tähendas, et lõike jooksime 4x100m üle 100m, siis 4x200m üle 200m ja lõpuks 3x70m üle 130m. Või umbes nii. Kahesajased lõigud on ikka rasked tempot hoida. Proovisin esimesel ringil ennast mitte liiga kinni joosta ja enam-vähem kõik lõigud tulid kusagil 40-42 sekundit, aga kolmandal-neljandal ringil sain pulsi ikka ilusti üle 180. Trenni lõpetuseks tavaliste tõkete asemel topispalliharjutused.

Reedel oli pika jooksu päev ja kolme päeva jooksul sulailm õues süvenenud. Peetri kõnniteed nägid kahtlased välja, aga Sparta jooksugrupi luurajad ütlesid, et Järvevana on puhas nagu suvel, nii et seadsin sammud sinnapoole. Kui lennujaama kõrval oli vaja veel lumekihil joosta, siis Järvevana algusest oli tõepoolest puhas asfalt ja jooksusamm läks kohe kiiremaks. Peaaegu Järve Selverini sai enam-vähem normaalsel kõnniteel joosta, siis sai 8 km täis ja pöörasin tagasi. Pärnu maanteel kukkus vastutuules ja ülesmäge rühkides tempo muidugi kõvasti, endalegi üllatuseks oli 8. kilomeeter ainult 6:27. Järvevana tee küngastel läks pulss tavapärasest kõrgemale ja viimased kolm kilomeetrit tuli jälle vastutuules joosta. Kokkuvõtteks 16.08 km keskmise tempoga 6:07/km ja pulss 150.

Laupäeval oli veel libedam ja lisaks kõigele sadas veel vihma. Peetri kõnniteid hindasin mitte joostavateks, istusin autosse ja sõitsin Järvevanale. Tegin seal ühe edasi-tagasi lõigu ja 8 km saigi tehtud. Tempo oli hea, aga küngastel läks pulss üles, seda enam et tagasiteel pidin tulema vastutuules. Eelmise kahe päeva raskemad jooksud olid veel jalgades ka. Keskmine tempo tuli lõpuks korralik 5:59/km, aga pulss koguni 154 ja tõusudel üle 160. 
Kinnitust sai see ka, et jooksuradade profiilid on ikkagi erinevad. Nagu eelmise suve jooksud juba märku andsid, siis mu Peetri lühike 8,4 km ring on suhteliselt lihtne samal ajal kui Assaku tiir on raskem ja Järvevana neist kõigist võib-olla kõige raskem. Osalt sellepärast, et seal on siledat maad väga vähe ja kogu aeg tuleb joosta kas natuke üles või natuke alla. Teiseks sellepärast et osad tõusud nagu Renniotsa tunnel on suht järsud ja pikad ning tuulega on ka 3 km järjest vastutuult raiuda raskem - asula vahel keerutades on need vastutuulelõigud lühemad ja majad pakuvad tuulevarju. Ehk siis Järvevanal joostes võiks rahulikuld 5-10 sekundit tempo madalamaks lasta.

Pühapäeval oli korvpallipäev ja üle tüki aja jälle võimalik 5 vs. 5 mängida. Mäng ise oli pigem kehvapoolne - head meeskonnamängu ei olnud, lihtsaid viskeid panime mööda ja kaitses jäime pidevalt hätta. Selline tunne platsil, et kõigis olukordades jäin sekundi või paar mõtlemise ja reageerimisega hiljaks ja ei jõudnud õigel ajal pöörata või hüpata. Mingi füüsiline koormus selle 1,5 tunniga muidugi tuli.


Kokku suhteliselt täis trenninädal - 42 km jooksu + intervallventti + korvpall.

Sunday, February 3, 2019

Trenninädal 28. jaanuar - 03. veebruar

Talvised jooksutreeningud sellise ilmaga on ikka paras ikaldus. Kogu selle lumes sumpamise peale ei jõua lihtsalt ära oodata kuni kevad tuleb ja saaks jälle kuival asfaldil joosta.

Esmaspäev algas lühikese sörgiga ja viimaste nädalate taustal peab ütlema, et oli täitsa normaalne ilm. Õiemini - normaalne tee. Enam-vähem sahatud ja piisavalt kõva rajapõhjaga, et kannatas hästi joosta. Ilm oli tuulisem kui eelmisel nädalal ja distantsi esimese poole sain minna vastutuules. Kusagil Järveküla põldude vahel sain lühikesel lõigul põlvetõstejooksu harjutada, aga suures pildis polnud vigagi. Taganttuulega lõigud tulid üsna kergelt alla 6 minuti tempoga. Kokku 8.37 km, tempo 6:04/km ja pulss 144. Hea rahulik jooks.

Teisipäeval sadas terve päeva lund. Endamisi oli isegi hea meel, et sel päeval ei olnud jooksupäeva ja tubane intervallventti tundus palju parem variant kui pehmesse lumme sumpama minna. Hakkasin Ülemistest igaks juhuks kella 18 paiku minema ja sattusin ikkagi totaalsesse ummikusse. Juba Ülemiste City kvartalist välja jõudmine võttis üle 20 minuti aega ja kui kell oli 18:45, siis seisin ikka veel Järvevana teel ummikus. Sinna ummikusse mu intervallventti ka jäi. Sellised asjad teevad meele mõruks, aga keset tihedat lumesadu ei olnud ka mingit motivatsiooni jooksma minna, seda enam, et kell oli juba palju.

Neljapäeval tulin siis sellise pooliku trenninädala pealt Sparta jooksugrupi trenni. Hommikust tundsin, et veerand nina on natuke nohune või siis nohu on algamas, aga kuna hallitrenn, siis vahele ei jätnud.
Kohalejõudmise ajastus hakkab vaikselt paranema, aga siiski jõudsin liiga vara, nii et soojendust tuli üle 6 km. Siseruumides soojaga on mõnikord pulssi raske kontrolli all hoida - kuidagi läheb justkui rahuliku jooksuga ikka üle 150. Sel neljapäeval GPS vist ei võtnud ka väga hästi, nii et Garmin arvestas kuidagi nii hästi-halvasti kui ta oskas. Trenni tegi Ahto ja lõike jooksime jälle 10x100m + 5x100m. Viimased lõigud olid eriliselt rasked - kopsus hakkas pistma ja jätsin viiest ühe vahele. See-eest proovisin rohkem keskenduda tehnikale - et kiirendusel oleks ikkagi õlad natuke jalgadest eespool (jah, tõesti on loomulikum asend ja niimoodi natuke kergem joosta). Kokku tuli selle raske trenniga 11,88 km.

Reedene pikk jooks tuli lumesajusel õhtul - mitte nii hull ilm kui teisipäeval, aga rada oli piisavalt pehme ja kõnniteed hooldamata. Nina nohune, aga motivatsioon suur. Läksin rahuliku tempoga peale ja esimese kolme kilomeetriga oli selge, et seekord tuleb jooks kuhugi 6:10-6:20 vahele tempoga. Kohati ei olnud rada kõige hullem - tugeva rajapõhja peal oli ainult natuke värsket lund - aga teisal jälle konkreetne kartulipõllul sumpamine. Poole maa peal tuli ka häda nr. 2 peale ja kuna viimane lõpp Vana-Tartu maantee ääres oli eriti halvas seisus, pöörasin koe Häälinurme tänavalt tagasi ja tegin lihtsalt lühemalt. Korralik kannatuste jooks 13,58 km ja tempo 6:16/km. Pulss 146

Laupäeva hommikul oli ärgata juba raske, nohuga oli käima saamine juba väike ettevõtmine. Käisime Helenaga õues lumememme ehitamas ja õhtul, juba pimedas läksin tegin oma lühikese sörgi ikkagi ära. Selleks ajaks oli enesetunne juba parem ja kuna päeval lund ei sadanud, siis kõnniteed ka enam-vähem hooldatud. Sõiduteedel oli isegi raskem joosta. Tuli natuke sarnane jooks esmaspäevaga - alguses vastutuules aeglasem, hiljem taganttuules kiirem osa. Kokku 8,38 km ja tempo 6:08/km. Pulss 148

Pühapäevane korvpall seekord toimus, kuigi poolpidusena. Viis mängumeest olid kohal ja tegime kõigepealt visketreeningut ja siis ühe korvi all natuke aega 2 vs. 3 ja 2 vs. 2. Ei saanud päris nii palju joosta kui oleks tahtnud, aga vähemalt ei olnud täielik nulliring ka.


Kokkuvõttes oli selline poolpuudulik trenninädal. Kahjuks ilma mõttes järgmise nädala jooksutingimused midagi paremat ei luba ja üks mõte on lihtsalt teha mingid jooksud sisehallis. Intervallventtis on kindlasti pärast selle nädala puudumist raskem.
Nädal kokku: 42 km + natuke korvpalli.