Rapla Selveri suurjooks 10 km

Pühapäevane hommik tervitas pilves ilmaga ja keskmiselt kõva tuulega. Sõin hommikuse müsli ära ja käisin enne Rapla poole startimist Selverist läbi - traditsiooniline Snickers kaasa ja võis minna. Jõudsin üsna varakult kohale, ilm oli pigem jahe väljas tšillimiseks. Kuna jõudsin varakult sain oma stardiümbriku kiiresti kätte. Stardinumber 480.

Enamik jooksjaid olid aega parajaks tegemas Rapla Selveris - suur osa poode oli küll kinni, aga vähemalt oli soe ja sai rahulikult numbri rinnale kinnitada. Olin väga veendunud, et lähen pikkade varrukatega pluusiga jooksma, sest tuuli tundus väga külm.

Kui lõpuks teisi spartakaid nägin, haakisin ennast Britile ja Siljale soojenduseks sappa ja selle paari kilomeetrise sörgiga sai juba sooja küll, nii et julgesin ikkagi numbri T-särgi peale ümber tõsta ja jätsin pika dressi maha. Õige otsus tagantjärele.

Tegime veel stardikoridori kõrval spartakatega mingeid võimlemisharjutusi, vaatasime poolmaratoni starti ja siis läksime napilt 5 min enne enda starti stardikoridori. Tundus, et kõik olid juba kohal ja hakkasin ennast rivi lõpu poole sättima kui keegi korraldaja viipas, et ei-ei, numbrid -500 on ees. Põhimõtteliselt lükati meid terve seltskonnaga eliidi stardigruppi, nii et stardikoridoris ei pidanud üldse aega kaotama. Saingi stardist kohe enda tempoga minema minna - samm oli kerge, aga kell näitas 4:04/km. Esimeste tempo kuidagi haaras kaasa ja enamik spartakaid pani ka natuke eespool minema, nii et kuigi proovisin natuke rahulikumalt võtta tuli esimene kilomeeter ikkagi 4:30 peale ja teine 4:44. Liiga kiire - plaan oli ju esimene pool 4:50 tempos joosta. Rapla pidi kiire ja sile rada olema, aga tegelikult pakkusid Rapla tänavad esialgu vastutuules nii langusi kui tõuse. Teadsin, et maanteesirgele jõudes peaks tuul olema tagant - nii oligi ja ka maantee läks pigem laugelt allamäge, aga selleks hetkeks oli 4 km joostud ja üsna raske olla. 5 km peale jõudsin 23:39-ga, aga siis kiirendamisest ei tulnud väga palju välja - pulss oli 180 peal ja mõtlesin et kui nüüd gaasi annan, siis kustun lõpus päris ära. Vajasin paar kilomeetrit 4:50-4:55 tempos taastumiseks, aga ei olnud head punti ka kellega joosta. Vahepeal jõudsid järele #headinimesed Kaire ja Martin, kelle tuules veidi aega jooksin, aga nemad jäid 8 km joogipunktis maha ja proovisin siis natuke gaasi panna. 

Merle nokamütsi nägin kogu aeg natuke maad eespool - vahepeal tundus, et ta hakkab justkui väsima, aga tegelikult eriti lähemale ei tulnud ja see tegi ka natuke tuska. Viimasel kilomeetril polnud enam vaja tagasi hoida midagi ja läksin maksimumiga lõppu tegema. Toomas ergutas veel lõpukurvis ja väga raskelt tuli see finish. Kellal aga numbrid 47:16. Ametlik protkolli aeg 47:19, ametlik netoaeg 47:18.  Koht 212. Keskmine pulss 181, max 192 - ei jäänud väga palju sisse, kuigi Garmin arvas, et pingutus on ainult 4.9 reitingut väärt.

Uus isiklik rekord pooleteise minutiga, aga kripeldama jäi ikkagi. Ei olnud targalt joostud kümnekas ja usun, et rahulikumalt startides ja jõudu paremini jagades oleks võinud tulla ka 47:00 peale aeg. Teiseks jäin Merlest 12 sekundiga maha ja rivaliteet kestab - mina sain punktid eelmise aasta Peetri jooksul ja sel aastal Viljandis, tema skooris nüüd Raplas. Nii et kokkuvõtteks hindele 4+. 

Trenninädal 20.-26. mai

Esmaspäeval oli ilm veel endiselt ilus. Peale tööd leppisime Jamesiga kiirelt kokku, et teeme ühise sörgi ja läksime juba tuttavale ringile. Lobisedes läks see 7 km kuidagi eriti kiiresti, tempo oli kusagil 6:13/km ringis ja tagasi Veski juurde jõudes pidin isegi sammu lisama, et pulss alla 130 ei kukuks. Viimase kilomeetri koduni tegin üksi juba anatuke kiiremaid liigutusi ka. Kokku 7,38 km, tempo 6:11/km ja pulss 134. Natuke aeglasem kui tavaliselt, aga pulss ka madalam.

Teisipäevaks oli ilm jälle sama palav kui pühapäeval. Jõudsin pärast tööd ja enne trenni õnneks kodust läbi ja sain pintsaku lühkarite ja plätude vastu vahetada. Ilm ei soosinud fartlekit eriti, aga mis teha. Rahulikult sörkisime Järve metsa - Merle jäi must jälle enne viimast ringi viisakalt maha, nii et läksime Triinu ja Markoga esimesele lõigule peale. Kuumusest hoolimata oli samm üsna reibas ja niimoodi kolmekesi koos tuli esimese kiirenduse tempo isegi 4:24/km. Marko jäi esimese lõigu järel maha, aga Triinuga tõmbasime kahekesi vaheldumisi võiduka lõpuni - ühe kiirenduse vedasin mina, teise tema. Kuigi pulss tõusis iga ringiga, siis tempo tuli üsna täpselt 4:24-4:29 vahele ja kiirusega olen väga rahul - nii kuuma ilmaga teha lõike 5-10 sekundit kiiremini kui eelmisel nädalal, see näitab et vorm on pigem hea.  Isegi nii hea, et Garmin pakkus uueks laktaadiläveks 4:46 @175.
Kokku tuli 8,72 km ja tempo 5:41/km. Pulss 152. Pulsi hea taastumine üllatas ennast ka. Madala tempo süüdlane on see, et tegime soojendust rahulikumalt ja fooride taga läks aega kaotsi.

Trennis oli rahvast nii palju, et pärast ei tahtnud kõik venituse ja ÜKE ajaks saali ära mahtuda. Hea oli see, et saalis konditsioneerid enam vähem töötasid ja trenni oli üsna hea teha. Hea on see ka, et ma terve talve intervallventtis käisin ja seetõttu mingi põhi on all, muidu need Ahto planguseeriad lööksid korralikult pikali. Täna tegime soojenduseks 2 minutit planku käe- ja jalatõstetega ja lõpetuseks 1+1+1+1+1 minutit ehk siis - tavaline+vasak+parem+selili+tavaline plank järjest. Muud harjutused sinna vahele. Aga üldiselt jaksasin täitsa okeilt, kuigi õuest jooksmast tulles oli nii palav ja läbihigistatud olla, et ei olnud üldse tuju veel saali ÜKE-t tegema minna.

See oli tegelikult ainus raske trenn sel nädalal. Veel kaks lühemat jooksu ja siis Rapla 10 km.

Kolmapäeval ei teinud midagi. Ilm oli peaaegu sama palav kui eelmisel päeval. Töö asjus oli vaja Raplasse sõita (just sel nädalal), nii et saan lühikese aja jooksul kaks trippi Tallinn-Rapla-Tallinn teha. Õhtul tegin veidi kodutöid ja koristasin tube, aga ei midagi sportlikku.

Neljapäeval oli plaanis 8 km arendav jooks. Arendav jooks tähendab tegelikult aeroobset. Minu jaoks siis umbes 150 pulsiga. Ilm keeras ühe päevaga jahedaks ja sooja oli neljapäeval ainult 14 kraadi ja suhteliselt tugev ja jahe tuul, kuigi päike natuke soojendas. Jooksu mõttes oli selline napilt-lühikeste-riiete-ilm. Mõtlesin, et pühapäeval võiks umbes sarnane ilm olla (miinus tuul) ja läksin oma vanale 8,4 km rajale, mida ma pole tegelikult päris ammu jooksnud.
Panin kellale pulsinäidu ette ja ootasin kilomeetri aegu umbes 5:30 kanti. Natuke üllatusin siis kui esimene kilomeeter tuli 5:16. Algus oli natuke aeglane - võib-olla sellest, et hingamine oli eelmiste päevadega võrreldes vabam, aga kogu aeg pidin kiirendama, et pulssi 150 lähedale saada ja kui teise kilomeetri aeg tuli 5:07, siis olid silmad juba täitsa suured. Sellise kiire sammuga tulingi lõpuni - pulsi mõttes proovisin hoida kusagil 150-155 vahel, tempo tuli ühtlaselt umbes 5:10 lähedale. Kui kodu juurde pöörasin, oli kellal jälle korraks 149 ees, nii et jooksin ikkagi sügaval mugavustsoonis.
Kokku tuli niimoodi 8,4 km keskmise tempoga 5:11/km. Pulss oli 152 ja Garmin teadustas, et uus VoMaxi rekord on 53. Sellist numbrit pole tõesti kunagi näinud.
Et nendele nubmritele natuke perspektiivi anda - 5:11 on minu jaoks terve selle talve olnud selline 10 km distantsi tõsine pingutus, 90-95% lähedane ponnistamine, kus keskmine pulss on ligi 170. Seekord jooksin sama kiiruse välja pulsiga 152. Või siis teistpidi - veebruari lõpus ja märtsi alguses  kui kõnniteed olid juba lumest puhtad jooksin 8-9 km distantsi 150-153 pulsiga tempoga 5:55-6:00/km. Seekord sama pulsiga 5:11/km.
Selline jooks andis enne Raplat kõvasti eneseusku, ambitsiooni ja motivatsiooni pühapäeval kõva tulemus ära realiseerida.

Reedel ei olnud muud trenniplaani kui 30 minutit rahulikku sörki. Ilm lubas peaaegu vihma (tegelikult natuke mingit seenekat sadas ka) ja läksin ringile kilekaga, aga see oli viga, sest pilvealune soe tegi olemise tegelikult palavaks. Esimese kilomeetri tegin endale üllatuslikult 5:45-ga ja kuigi Veski juures väike tõus tõstis pulsi 140 lähedale, siis tulin ikkagi üle ootuste kiire tempoga lõpuni. 5 km sörki tuli keskmiselt 5:51/km tempoga. Pulss 135. Garmin hõiskas seepeale, et VoMax on 54!
Täpselt ei saagi aru kuidas see vormikõver nüüd niimoodi tõusma on hakanud, loodetavasti pühapäeval olen sama kiire ja sama kerge sammuga.


Sellega olidki nädala trennidega kõik. Laupäeval puhkepäev ja pühapäevase Rapla jooksuga kokku tuleb 39 km. Kilomeetrites pigem tagasihoidlik trenninädal, aga intensiivsuse mõttes täitsa korralik. Järgmisest nädalast jälle tavapärane rutiin.

Trenninädal 13.-19. mai

Esmaspäeval tegin tavapärase taastava 45 min sörgi. Maikuu kava järgi on see nädala kõige kergem jooksukord. Õues oli pühapäevaga võrreldes külm ja vihmane ilm, aga nagu vihmaga tihti on - peaaegu täiesti tuulevaikne. Eesmärk oli sammu tihedana hoida ja see õnnestus - läksin algusest peale hea rütmiga ja tempo oli täiesti normaalne kuni 3. kilomeetrini, kus nägin esimest korda kellal kilomeetri aega alla 6 minuti. Järveküla kooli juurest tagasi sörkides oli tempo juba ulme kiire - 7. kilomeeter tuli sama rahulikult 5:55-ga ja lõpuks tegin esimest korda selle ringi alla 45 minuti. Kokku 7,38 km, tempo 6:02/km ja pulss 137. Ei saa ise ka aru, kust see nüüd tuli - pühapäeval oli intervalli joosta nii raske, et jalad täiesti kinni ja nüüd madala pulsiga tegin praktiliselt sama tempoga jooksu kui reedel.

Garmin nihutas VoMaxi tagasi 52 peale. Õnneks läheb nüüd järgmistel päevadel natuke soojemaks ka ja äkki saab jälle lühikeste pükstega joosta.

Teisipäeval oli teist korda Sparta jooksugrupi fartleki trenn. Tegime soojendusel Merlega kokkuleppe, et seekord jookseme koos, aga teise ringi lõpus lõi ta põnnama ja lasi mind eest ära, nii et põhimõtteliselt jooksin neli lõiku üksi. Seekord oskasin jõudu palju paremini jagada - esimese lõigu tegin 4:36-ga. Teisel ringil sattus nii et raudtee ääres hakkasid kiiremad tagant lähenema ja jalgade müdin motiveeris natuke veel kiiremini liigutama, nii et see 700m tuli 4:27 tempoga. Viimased kaks jälle 4:36-4:37. Lõpus ei olnud üldse täiesti tühi tunne, paar ringi oleks võinud veel teha. Seda enam ma ei saa aru, kuidas ma pühapäeval üldse ei jaksanud 3min lõike teha. Kokku tuli 8,75 km, keskmine tempo jälle 5:30/km ja pulss 158. Täiesti normaalne lõigutrenn. Pärast venitasime ja tavaline ventti (sh. topelt plank nii esimese kui viimase harjutusena).

Neljapäeval oli jälle Sparta trenn. Ilmad on ilusaks läinud, seega hea lühikeste riietega trennis käia - eriti Spartas, sest kott on pooltühi ja palju vähem riideid ka pärast pessu panna. Neljapäevane trenn oli üsna sündmustevaene ja tavapärane - need, kellel nädalavahetusel võistlust ei olnud, läksid Mailega ja saime natuke tugevama trenni. Muidu ei olnud midagi hullu, aga lõppu tegime kaks seeriat kägarhüppeid ja see tõmbas reielihased korralikult järgmisteks päevadeks kinni. Numbriline statistika: 8,78 km ja pulss 148. 

Reedel oli pika jooksu päev. Veidi morni näoga vaatasin, et tuuliseks on läinud, aga muidu oli hea ilm - mitte liiga jahe ega liiga palav. Algus oli võib-olla isegi natuke liiga kiire - esimene kilomeeter 5:45-ga, aga jooksin pulsi järgi ja tegelikult üle ei pingutanud. Vana-Tartu maanteel sain esimese vastutuule kilomeetri ja Assaku tõusul teise. Assakul jooksin ka ainsad kilomeetrid (vastutuult, ülesmäge) 6:00-ga, aga muidu tuli väga kergelt tempo alla 6 minuti ja viimases allamäge lõigus jällegi 5:50 või isegi 5:43. Kusagil 13. kilomeetri juures tundsin jalgades kerget väsimust ja et lõpp oli nii kiire, siis tegin kodu juures veel 300m jooksu peale. Kokku 15,5 km, tempo 5:52/km ja pulss 147. Tegelikult täpselt selline pikk jooks nagu ma tahakski teha - rahulik algus, pulss õiges tsoonis, jalad kiired ja samm tihe. Pärast jooksu venitades muidugi tundsin kui kanged reielihased neljapäevastest hüpetest olid. Selge, et väga lahtiste jalgadega see jooks ei tulnud, aga seda enam head näitajad. Valusaid reielihaseid tundsin veel laupäevalgi trepist üles kõndides.

Laupäeval mingit olulist trenni ei teinud. Sõitsin Lõuna-Eestisse, võtsin Heleri Pangodist peale, jätsime Helena vanaema juurde ja sõitsime Kubija Spa-sse. Triin ja Tarvi olid ka juba seal, nii et õhtu möödus basseinis vedeledes ja massaažilaual lebades. Nädalavahetuse ilm oli muidugi superilus ja muudki soojemaks läks. Pühapäeval tagasi Tallinnasse jõudes oli juba 27 kraadi, nii et lükkasin enda fartleki heaga kaugemale õhtu poole, aga nii sooja ilmaga nagu sel nädalavahetusel vist ei olegi sel aastal jooksutrenni teinud kui Vietnam välja arvata.

Soojenduse tegin hästi rahulikult 6:13/km tempoga. Päike paistis ja ilm oli ikka palav küll. Lõigud tuli teha jälle 8x3min üle 3 minuti. Proovisin kiirendused mõistlikult teha - esimene 4:58, umbes nagu eelmisel nädalal, aga edasi läks palju lihtsamaks. Alla 5:00 tempot oli raske selles pulsivahemikus hoida, aga alla 5:10 tuli üsna mugavalt (ja Assaku tõusul nibin-nabin). Pärast Assakut hakkas pulss lõikudel natuke punasesse kiskuma, sest kiirendused sattusid pigem ülesmäge olema, aga siis olin trenniga peaaegu juba ühel pool. Eelviimase lõigu tegin jälle 4:58 tempoga - märkasin siis, et päike oli jõudnud juba madalamale vajuda ja veidi inimlikum on hingata. Viimase lustisin 4:48-ga. Kokku 13,22 km keskmine tempo 5:45/km ja pulss kõigest 157. Lõigud 4:48-5:09 tempoga. Enesetunne see-eest väga kerge, umbes 8x kergem kui eelmisel nädalal sama trenni tehes, kuigi temperatuur oli palju kõrgem ja pikk sõit Võrust Tallinnasse ka selja taga. Selline trenn tegi nädala lõpuks kohe hea tuju. Garmin andis pingutusele hindeks 3.8.

Nädal kokku: 54 km, sh. kolm jooksu mis tekitasid eriti õnnestunud ja hea enesetunde.

Trenniblogi 6.-12. mai

Esimene nädal pärast Viljandi järvejooksu ja uue treeninguplaani järgi. Vähemalt ilmaennustus lubab, et tuleb soojem ja kuivem ilm kui eelmise nädala lõpus.

Esmaspäeval oli siiski täiesti tavapärane taastav 45 min. sörki. Nädalavahetuse kehv enesetunne ja nohu hakkas vaikselt üle minema, aga köha kimbutas ikka veel. Ilm oli jahedavõitu (pika dressi ilm tegelikult), aga jooks tuli tegelikult päris kiirelt ja särtsakalt välja. Õigemini algus oli päris kiire (6:02) ja järgmised kilomeetrid kukkusid rohkem sinna tavapärase 6:10 kanti. Kokku tuli 7,4 km 6:07/km tempoga @138. Isegi grammi võrra kiirem kui eelmisel nädalal. Arvestades nädalavahetust ja seda kui raske oli pühapäeval joosta tegi see tuju täitsa heaks.

Teisipäeval oli esimene Ahto trenn Spartas. See tähendas - lühike fartlek (50 min) + 15 min venitus saalis + 30 min ÜKE. Jooksime tavapärasel Järve metsa väikesel ringil ühe ringi soojaks ja siis läksime alates tõusust kuni tagumise sirge lõpuni kiire tempoga. Esimesel korral mul polnud mingit ettekujutust, milline see õige - minu võimetele vastav tempo on ja selle lõigu pikkust teadsin ka ainult silma järgi. Panin peaaegu täiega algusest lõpuni ja tegin 700m lõigu 4:24/km. Umbes sama pikk maa oli taastumiseks ja siis uuesti. Kiire algusega tõmbasin ennast natuke kinni, teisel lõigul pistis ribide vahel ebameeldivalt ja oli üüldse raske minek, nii et pidin kiirusega tagasi hoidma. Kolmandaks korraks olin juba taastunud ja jõudsin jälle natuke kiiremini. Lisaks pulsikellale pidi vahepeal ikka päris kella ka vaatama, et õigeks ajaks lõpetada. Jõudsin neljanda ringi ka teha ja seekord juba õigemini, st. neljanda lõigu jõudsin kiiremini kui kolmanda. Tagasi Sparta juurde jõudes oli kellal 8,37 km. Lõigud 4:24-4:47 tempoga - liiga ebaühtlane kiirus näitab vale võimete hindamist. Tegelikult peaks sinna 4:30 lähedale proovima sihtida. Keskmine pulss 157 - täiesti tavaline lõigutrenni pulss. Garmin hindas pingutust 3.5-ga (loe: keskmine).

Venitus (samas saalis kus talvel ventti toimub) on selline tore 15 minutit mis näitab ilusti ära, et:

a) ma ei paindu üldse

b) võiks ennast ka koduste jooksutrennide järel palju põhjalikumalt välja väänata

c) ma ei paindu ikka üldse

Pärast venitust ÜKE oli selline intervallventti moodi asi, aga väiksema intensiivsusega. Harjutused mingi valik ventti harjutustest (plank, kõhulihased, kätekõverdused jalatõstega jne.). Puhkepausid olid pikemad ja rahulikumad kui venttis, aga Ahto lasi see-eest teha jälle pikemalt 1-2 minutit. Lõpetasime planguringiga (1 min plank + 45 sek üks külg + 45 sek teine külg + 1 min selg + 1 min plank) ja seal mati peal niimoodi pöörates ja pingutades sai higi lahti ilusti.

Teisipäevase trenni ainus häda on see, et see kestab päris kaua - Kui start on 18.00, siis lõpetasime napilt enne kella 20.00, ehk siis praktiliselt 2h puhast trenniaega. Neljapäeviti nii pikalt ei lähe.

Neljapäeval oli järgmine trenn jälle Spartas ja õnneks oli ilm juba nii palju soojaks läinud, et sai pikad püksid kappi jätta. Jõudsin varakult kohale, et siis riietusruumis avastada, et olin T-särgi jätnud kaasa pakkimata. Plaan A oli administraatorite juurest Sparta särk osta, aga nagu selgus siis oli neil ainult S suurusi ja mõtlesin juba plaani B peale (lähemasse kaubanduskeskusesse sõita oleks napilt veel jõudnud), aga õnneks nägin riietusruumi ukse vahel Toomast, kelle abil sain jooksugrupi laost enam-vähem õige suurusega särgi. Nüüd on mul ka Sparta särk, millega võistlustel omaele äratuntav olla.

Trenn oli Järve metsas veidi tihedama liikluse keskel, sest samal ajal toimus seal mingi Stamina jooksu-kõnni neljapäevak ja rajal oli hästi palju kõiksugu jalutajaid ja niisama tasapisi sörkijaid, kellest möödumine oli kohati paras katsumus. Harjutusi tegime metsa sees (sest rajale lihtsalt ei mahtunud) ja kuigi Maile pikkis sisse mõned korralikud põlvetõste blokid, siis üldiselt väga raske ei tundunud. Need, kes nädalavahetusel Tartus joosta plaanisid, said natuke kergema trenni, aga mulle endale tundus küll, et meie eelmise neljapäeva pingutus pärast Viljandi jooksu oli palju raskem kui selle nädala oma. Kokku tuli 8,63 km ja keskmine pulss 148.

Reedel läks pärast tööpäeva natuke aega ja jooksma sain umbes kella 18 paiku. Õues oli märg ja vihmane, aga õnneks ei olnud erilist tuult ja isegi 11 soojakraadi juures oli lühikeste pükste ilm. Kilekas peale ja läks. Algus oli päris hea, teine kilomeeter tuli jälle väga kiiresti (5:47), aga pulss oli madal ja enesetunne täitsa hea, aga kusagil 6-7 kilomeetri peal läks jälle raskemaks ja pidin hakkama üha rohkem pingutama, et tempot alla 6:00 hoida. Sammurütmi ei suutnud kuidagi hoida ja jalad ei käinud päris nii kiiresti kui oleksin tahtnud - pigem oli selline ilma kindla rütmita jooksmine ja see oli tunda nii tempos kui ka pärast telefoniekraanilt vaadates (cadence keskmiselt ainult 167). Kokku 15,22 km keskmiselt 5:56/km tempoga. Pulss 148. Kergem kui eelmisel pühapäeval, aga loodetavasti läheb paremaks kui nohu on üle läinud ja lõõrid korralikult läbi käivad.

Arvestades seda, et terve nädala tegin trenni köha ja nohuga ja mingit rattasõidu ilma ei olnud, siis tegin laupäeval täieliku puhkepäeva. Hea uni teeb ka mõnikord imesid - õhtuks tundus, et köha hakkab taanduma. Kuigi palavikku pole sel nädalal kordagi olnud, siis jooksuvormile mõjuvad hingamisteede probleemid pärssivalt ja teiseks on nohu tõttu ööuni kannatanud, mis ei ole ka muidugi tulemuste mõttes midagi head kaasa toonud.

Pühapäeval oli aeg joosta maikuu esimest fartlekit. Tavapärased 3 km soojendust + 8x3min üle 3 minuti + 2 km lõdvestuseks. 3 minutit kiirendust tähendab ubmes 600-700m lõike. Kokku umbes 13  km, nii nagu tempo lubab. Ise plaanisin joosta lõigud alla 5:00 tempoga. Umbes nii jaksasin minna esimese lõigu, aga Kindluse teel oli tuul juba tugevalt vastu (üldse oli hästi tuuline ilm ja selline tunne, et üsna igas suunas puhus mingi osa teest otse vastu) ja tempo läks alla, pulss üles ja edasi olin pidevalt "punases", pulss kusagil 170-175 vahel (kuigi eesmärk oli hoida alla 170). Lõigud tulid pigem 5:10-5:15 vahele. Mott läks kiiresti maha ja kuigi vaimselt oli raske, siis tulin lõpuni. Viimased kaks taastumislõiku natuke jalutasin ka, et pulssi alla saada ja distants tuli selle pärast natuke lühem. Kokku 12,84 km. Lõigud 4:57-5:15 tempoga ja pulss 162 (tavaliselt fartleki ajal ikka alla 160 jäänud). Garmin näitas pingutuseks 4.0 ja hindas mu VoMaxi kaks pügalat allapoole 50 peale pärast sellist jooksu. Ei saa ise ka aru mis nüüd juhtus. Teisipäeval jooksin maastikul 700-meetriseid lõike 4:40 tempoga ja ei tundunud ülemäära raske. Nüüd tõmbas 5:00 tempo juba niimoodi kinni nagu poleks vahepeal trenni teinudki.

Veidi pettumust täis pühapäeva lõpuks vaatasin spordiuudistest, kuidas Marion Tartu maastikumaratoni kinni pani ja väike jooksutuju hakkas tagasi tulema. Igatahes homme algab uus nädal. Selle nädala saldo 53 km.

Trenniblogi 29. aprill - 5. mai

Enne Viljandi järvejooksu tegin esmaspäeval veel ühe taastava jooksu. Ilm oli endiselt peaaegu sama külm kui pühapäeval, nii et pika dressiga läksin päikeselisele rajale, aga jooks ise oli carbon copy laupäevasest - 7,37 km keskmiselt 6:08/km tempoga ja pulss 137. Nii et väga midagi erilist sellest jooksust raporteerida ei olegi.

Teisipäeval oli enne võistlust trennivaba päev, logelesin natuke kodus ja käisime siis O'Learys Meistrite Liiga jalgpalli vaatamas. Koju jõudsin veidi peale keskööd ja unetunde jäi enne Viljandit natuke vähemaks kui oleks ideaalne olnud, aga mis teha.

Kolmapäeval toimus Viljandi järvejooks. Sellest kirjutasin eraldi postituse. Garmini hinnangu järgi sain pingutuse 5.0 kätte ja tegelikult ei juhtu seda tihti (viimane kord oligi vist oktoobrikuine Tartu jooksumaraton). Olen viimasel ajal üldse väga harva teinud mingeid trenne, mille pingutusaste oleks üle 4.5. Pingutusest annab aimu see, et õhtul tegin diivanil tunnise uinaku - mäletan aega kui iga pikk jooks väsitas niimoodi ära, aga nüüd on see pigem haruldane. Järelikult ikka nalja tegemas ei käinud.

Neljapäevaks oli treeningplaanis Sparta jooksugrupi trenn märkusega, et enesetunde järgi. Maikuu ilm oli pärast eilset ilusat ja suvist Viljandit täiesti talviseks pööranud - külm, märg ja vihmane. Paarikraadise soojaga pakkisin spordikotti pika dressi ja kile. Pärast tööd sain autoni jalutades läbimärjaks ja Sparta poole sõites pidasin endaga dialoogi teemal - miks ma seda teen. Hea ettepanek oli trenn Järve metsa asemel hoopis jooksulindil teha, aga nii hästi ei läinud. Spartas oli trennilisi oodatult vähe - paljud taastusid Viljandist ja teised valmistusid nädalavahetuse võistlusteks. Külma ja vihmase ilmaga oli Järve mets täpselt nii märg ja vastik kui ma ootasin. Trenn ise midagi väga lihtsat ei olnud - kuigi Toomas lubas, et võistlejad saavad rahulikuma trenni, tegime harjutusi ikkagi päris pikalt (hüppeid, jah, tõesti ei teinud) ja tundus selline täismahus põlvetõstejooksu trenn olevat. Lõpuks veel neli kiirendust tagumisel sirgel mäest üles ja alla ja veerand kaheksast saime tagasi Sparta poole jooksma hakata. Kokku tuli 9,24 km (rohkem kui keskmiselt). Keskmine pulss 147 (max 170) on küll Sparta trennide kohta pigem madal, aga jalad olid natuke pehmed küll. Tavaliselt tulen ju neljapäeval jooksuharjutusi tegema kolmapäevase puhkepäeva pealt. 

Reedel oli puhkepäev. Neljapäevane läks jooksust taastava trennina arvesse, aga reedel ei teinud tõesti midagi.

Laupäeval oli vaja teha taastav jooks. Ilm oli sama nagu neljapäeval - vastik vihmane ja külm. Sooja ainult 4 kraadi, nii et pikad riided selga ja kilekas peale. Ringi esimene pool tuli veel enam-vähem, sest vihm väga ei seganud, aga Vana-Tartu maanteel lõpetasin väga märjalt ja ladiseva külma vihma käes. Kokku tuli 7,38 km keskmiselt 6:11/km ja pulss 138. Numbrid olid täitsa OK, aga enesetunne räbal ja mingit väga head jooksutuju küll ei tulnud selle ilma peale.

Pühapäeva hommikul magasin kaua. Kurk oli valus ja enesetunne räbal - nagu mingi viirus oleks küljes, aga palavikku ega midagi mul muidugi ei ole (sest ma ei jää haigeks) ja pärastlõunal läksin pikale jooksule. Tavapärane reedene pikk jooks oli vaja seekord pühapäeval teha. Ilm oli õnneks natuke inimlikum - peaaegu 10 kraadi sooja ja kuiv - aga kuna enesetunne oli kehvapoolne, siis riietusin vähemalt distantsi alguses natuke liiga soojalt.
Jooks ise polnud midagi toredat. Hakkasin minema tavapärase tempoga, aga kohe algusest peale oli selge, et jalad on endiselt väsinud ja energiat ei ole. Esimesed neli kilomeetrit tulid täitsa normaalsete numbritega, umbes 5:55 kanti, aga pärast seda oli pulss juba piirajas ja hea kui suutsin kilomeetrid alla 6 minuti punnitada. Viimasel viiel kilomeetril olin pulsi mõttes juba korralikult punases ja kuigi joosta justkui jaksasin, siis pulss andis küll märku, et keha ei ole Viljandist korralikult taastunud. Kokku 15,18 km ja tempo 5:59/km. Pulss 149 - napilt limiidi piires.


Raskest nädalavahetusest hoolimata jään oma nädalaga igati rahule, sest Viljandis läks lihtsalt nii hästi ja see annab edaspidiseks motivatsiooni. Joostes arvutasin natuke ja leidsin, et Raplas võiks siledal maal minna ründama 48 minuti piiri küll - see võiks olla mai lõpus miinimumeesmärk.
Nädal kokku koos võistlusega 51 km, kuigi kaks puhkepäeva sees.

90. Suurjooks ümber Viljandi järve

Selle aasta esimene võistlus ja vormitest toimus Viljandis. Võib-olla jätsin selle natuke hilja peale, sest trennikaaslastest enamik olid oma esimesed tulemused Haapsalus ja Tartus ja Kõrvemaal kirja saanud, aga Viljandi järvejooksu 1:04 oli üks minu selle aastastest purki pandud eesmärkidest ja võtsin seda täiesti tõsiselt.

Eelmisel nädalavahetusel oli selge, et tuleb ilus ilm ja kuna praktiliselt terve aprillikuu ei ole grammigi vihma sadanud, siis tuleb kuiv rada (= võiks tulla natuke kiiremad ajad kui mudas sumpamisega). Ma olin veidi skeptiline, kuidas pärast Orika silda soost lõikamise võimalused on. Proovisin selles osas veidi eelluuret teha ja kohalikelt uurida. Mihkel teatas, et pigem siiski mudane ja sealt minnes saab jalad 100% märjaks. Seega, pigem ei.

Kolmapäeval jõudsin Viljandisse väikese ajavaruga, umbes tund enne starti. Ilm oli soe (ja tuuletu!). Võtsin stardimaterjalid välja ja viisin pika dressi autosse tagasi. Numbrit rinnale kinnitades vaatasin esimest korda stardinumbrit (2138) ja natuke tõmbas seest õõnsaks. 1:04 lõpuaeg tähendaks umbes 5:26/km tempot Viljandi tõusudega ettearvamatul rajal ja pilk stardikoridori tuletas meelde, kui palju aega nõuab sellest kitsast stardikoridorist, staadioniväravast ja järve äärsest alleest läbi pressimine. Osalejaid oli eriti palju (üle 3000) nii et oleks võinud ka halvemini minna. Hiljem kuulsin, et oli mingi võimalus saada korraldajatelt accept ka ettepoole trügimiseks, aga sellest võimalusest ei teadnud ma enne starti muidugi midagi.

Kiire tualetipaus tehtud, tegin väikese tiiru ümber staadioni, aga kedagi tuttavatest ei näinud ja võtsin oma koha stardirivis 20 min. enne starti sisse, et vähemalt selles 2000-3000 rinnanumbriga stardigrupis eesotsas olla. Enne starti sain seega päris pikalt praadida. Õnneks märkasin pilku maha visates lahtist tossupaela ja sidusin need korralikult kinni. Vahetult enne starti said grupid natuke seguneda ja liikusin viimasel minutil võimalikult palju ette (nii nagu ruumi oli ja viisakus lubas).

Stardipauk anti vaikselt (pauk tuli tegelikult alles siis kui juba staadionilt väljas olime). Panin enda kella stardijoonel käima (ametliku ajavõtu järgi oli siis juba minut kulunud), et tempot õigesti hinnata ja järgnes veel kõvasti passimist enne kui staadioniväravast välja saime. Alles siis sain esimesed jooksusammud teha. Alleel oli liiklus veel tihedam kui 4 aasta tagusest ajast mäletan. Möödumisruumi ei olnud üldse ja olin ajakaotuse pärast juba veidi närviline. Esimene kilomeeter tuli tihedas liikluses 5:45-ga. Enne Huntaugu mäele jõudmist lükkasin kellale selle vaate kus jooksevad pulss ja hetketempo, et ennast tõusuga mitte punasesse tõmmata. Teadsin, et Huntaugu tõus on raske ja oskasin seda karta, aga isegi ennast pisut tagasi hoides oli mäele jõudes pulss 180 peal ja kartsin veidi, et teen endale selle algusega liiga. Teine kilomeeter tuli 5:35-ga. Päris OK, arvestades, et see peaks olema kõige raskem kilomeeter ja ei andnud sellega väga palju aega ära, aga algusega olin eesmärgiga võrreldes siiski juba umbes 30-40 sekundiga miinuses.

Majade vahele jõudes oli liiklus endiselt väga tihe, üks mees eespool jooksis paljajalu (üsna kiiresti muide), aga maanteele jõudes läks kergemaks ja kiiremaks. Algas kõige lihtsam lõik - umbes 1,5 kilomeetrit allamäge asfaldil. Pulss taastus ilusti ära ja jalad tegid kiiremaid ja kergemaid samme. Kolmas kilomeeter 5:05 (pole paha), neljas juba 4:40 (!). Enesetunne läks palju paremaks, sest joosta oli üsna kerge (loe: mõõdukalt raske, nagu võistlustel olema peabki) ja olin allamäge lõigul oma kaotuse tasa teinud. Ilus jooksutunne sai läbi siis kui võistlejad enne Orika silda terviserajale suunati - kohe läks jälle kitsaks (maanteel oli ruumi möödumiseks nagu lennuväljal) ja maapind reetlikuks nii et pidi jälle rohkem jala ette vaatama. Jõudsin Janekust mööda ja tervitasin ja läksin seejärel koos massiga kindlamat rada mööda edasi. Tõusud hakkasid jälle - esialgu tasapisi - ja terviserada lookles metsa vahel. Alla 5 minuti kiirust ei jõudnud sellel teel enam hoida. Soost lõikajad jõudsid rajale tagasi ja varsti pidin uuesti Janekust mööda minema - nemad läksid soost ja olid ilmselt vähemalt 30 sekundit sellega võitnud. Igal aastal see nii hästi ei lähe, aga pani mõtlema, et äkki oleks pidanud ka ... Viies kilomeeter 5:05, kuues 5:10 - väga hästi, sellist tempot tuleks hoida.

Pärast seda terviserada läks jälle raskemaks. Suuremal tõusul hargnes rada kaheks ja hoidsin vasakule, lühemale rajale, kus tuli küll kraavi ületada. Teadsin seda ette ja see kraaviületus lõhub küll rütmi, aga ei olnud seekord eriti raske, sest kraavipõhi oli peaaegu kuiv ja vett ei olnud üldse. Iga tõusuga põllu peal lisandus langenud jooksjaid, kes kõrvale astusid ja kõndima hakkasid, aga see sipelgarada, mis sisse joostud oli, jäi endiselt kitsaks ja pidevalt tuli möödumiseks raja kõrvalt paremat kohta otsida. Raskemad kilomeetrid seal põllu peal tulid 5:26 ja 5:31 aegadega. Pole hullu, ma teadsin, et siin tuleb ajalist kaotust ja nüüd läheb edasi ainult allamäge.

Joogipunkt ei tahtnud piisavalt kiiresti kohale jõuda. Nägin mingit silti ja eespool toimetamist, aga seal oli ainult muusikapunkt ja ergutavad trummilööjad. Joogipausini tuli veel natuke joosta. Jõudsime tagasi kruusateele, kus oli joosta küll veidike parem ja siledam, aga see-eest veel tolmusem kui põllul. Jõudsin järele paljajalu jooksjale ja läksin mööda (temal oli kas raskeks läinud või siis kruusateel oli lihtsalt paljajalu palju halvem joosta kui põllu peal).

Üheksas kilomeeter 5:07. Siis algas allamäge lõik, aga see oli pigem järsk ja asfalti ikka veel ei olnud ja minu kütus hakkas otsa saama. Tohutut kiirendusvaru ka enam ei olnud ja sellist konkreetset selga-sihtmärki, mida püüda ei paistnud, lihtsalt üks ühtlane jooksev mass. 

Kümnes kilomeeter (allamäge) 4:52 - tahaks veel kiiremini, aga jalad olid veidi juba väsinud ja püüdsin mõistatada, kui pikk see järve ring tegelikult GPSi järgi on. Garmini kilomeetrid said veidi varem täis kui raja ääres olevad sildid näitasid (isegi 200-300 meetrit varem) ja lõpukiirenduse jaoks oleks hea teada, kui palju tegelikult veel kiirendada on vaja. Lõpuks tuli asfalt (ja järgmine joogipunkt) ja siis voolas kogu jooksjate jõgi juba linnatänavatele. Täpselt ei osanud hinnata, kui kaugel tänava lõpus see staadioni poole pööramise koht on ja hoidsin ennast natuke tagasi. 1 km to go bänner oli GPSi järgi hinnates samuti väga kummalise koha peal. Üheteistkümnes kilomeeter 5:01 (siia läks vist 5 sekundiline joogipaus sisse). Viimase lõpu kiirendasin, tegin möödumisi, aga samas tulid selja tagant mõned hilised ärkajad ka, kellel oli vist liiga palju varu jäänud. Staadionile pöörates vaatasin finišivärava kella - 1:01. Selge, 1:04 tuleb mugavalt ära, isegi kiiremini kui olin oodanud. Mõned kiiremad sammud veel ja üle finišijoone - kell kinni 1:01.40. Tehtud. Eesmärk täidetud. Achievement unlocked. 

Finišikoridoris nägin Merlet, kes oli vist natuke enne mind kohale jõudnud, aga tema särginumber algas 700-ga ja kui ta mu lõpuaega kuulis, siis pakkus et netoaeg oli mul parem. Jäin ise ka mõtlema, et kui stardis nii palju aega ei oleks kulunud, kas oleksin tunniga ära teinud? Võib-olla, aga tegelikult jaotasin oma jõudu distantsi peale väga ühtlaselt ja ei saa öelda, et lõpus oleks väga meeletut varu jäänud.

Merlel oli õigus - ametlikus protokollis võitis ta mind 7 sekundiga, aga minu netoaeg oli 27 sekundit parem. Mulle tundub, et see rivaalitsemine mis eelmise aasta Peetri jooksult alguse sai, läheb veel edasi, sest tundub, et tase on meil praegu väga sarnane ja vähemalt 10 km kandis distantsidel jaksame sama tempoga joosta. Aga ütleme siis nii, et Viljandi järvejooksu eest läheb punkt temale.

Finišikoridoris medal kaela, joogipudel kätte ja jalutasin tasapisi auto juurde tagasi. Tagasisõit Tallinnasse läks täitsa heas tujus, sest tegelikult sain selle emotsiooni ja tunde, mille pärast Viljandisse läksin ja enesekindlust, et mai lõpus võiks Raplas 10 km isiklikku rekordit püüdma minna.

Kokkuvõttes:

• 11,71 km (GPSi järgi)
• ametlik aeg 1:01.40
• netoaeg 1:00.40
• keskmine tempo 5:10/km
• keskmine pulss 176 (max 190)