Võistluste nädalal on trennidega rahulikum ja midagi väga eredat võib-olla kirjutada ei ole. Enamiku Peetri jooksuringe tegin tiksudes ja rahuliku pulsiga. Kokku kogunes sellel nädalal umbes 52 km.
Kõige eredamad trennimuljed on teisipäevasest Sparta trennist. Võrreldes eelmise nädalaga oli Järve mets ilusti ära kuivanud, ilm hea ja jahe ning jooksime jälle lühikesi raudtee sirgeid + 3 postivahet jõulinnaku juures. Ehe võrdlusmaterjal juunikuuga ja põhimõtteliselt polnud mingeid vabandusi, et mitte kiiremaid lõike teha. Sattusin ühte punti koos Raido ja Hannesega ning Raido sikutas kohe esimese raudtee sirge 2:10-ga. Ahto silkas sirge lõpus minust mööda ja hõikas "läheb-läheb". Krt, ma ju lähen! Selle aasta kiireim raudtee sirge igatahes. Teised lõigud olid samamoodi kiired - 2:12-2:16 vahele ja viies lõik uuesti 2:10. Ma valetaksin kui ütleks, et need tulid kergelt - tegelikult oli ka pulss lõigu lõpus 185-190 vahel ja midagi juurde panna ei olnud. Siiski veidi kiiremini kui hooaja alguses ja mingi areng tundub olevat toimunud.
Teisipäevase ÜKE tegi meile Ahto asemel hoopis Sander, kes näitas veidi teistsuguseid harjutusi. Tema harjutustes on kõhulihastele lisaks palju rohkem erinevaid tasakaalu komponente ja Sparta saali lühikese mati peal on üsna raske tasakaalu hoida, ilma et sokkides jalad ära ei libiseks. Igatahes teisipäevase trenniga kinnistus, et olen kiirem.
Laupäeval oli Raplas juba mõned nädalad oodatud VIII Rapla Selveri Suurjooks. Selle hooaja kolmas katse teha 10 km alla 45 minuti. Terve nädala olin hädas korraliku ööunega, eriti neljapäeval vastu reedet, ning enne võistlust sain ka napilt 6h magada. Läksime Raplasse minu autoga koos Triinu ja Bretiga - Bret kurtis veel napimat ööund kui mina, nii et ma polnud oma võitluses vähemalt üksi.
Raplas oli ilm jahe (umbes 14C), aga lühikeste riietega täiesti joostav. Tegime keskmiselt korraliku soojenduse, siis pikad dressid seljast ära ja teiste spartakatega starti. Mingit võistluse emotsiooni stardikoridoris ei tekkinud - justkui oleks siia poolkogemata sattunud. Kerta otsis mu koridoris üles ja võttis minu kõrvale, aga pani muidugi stardipaugu järel kohe ees jooksu.
Minu jooksu esimesed kaks kilomeetrit kulus sellele, et piinliku täpsusega kella vaadata ja mitte kiirustama hakata. Sain päris täpselt tempole pihta - 4:30 kanti kilomeetrid ja ei olnud väga raske. Kui linnast välja jõudsime, orienteerusin juba paremini ja sain aru, et nüüd tuleb vaim valmis panna. Stardis panime paika, et pikal maantee sirgel on tuul tagant, aga kuna see sirge pöörab kaarena, siis alguses puhus ikkagi vastu - ja nii kui 4 km märgi juures pöörde tegime, hakkaski raske osa. Et see sirge on ka peamiselt langeva profiiliga, siis algul aitas laskumine veidi vastutuult kompenseerida, aga tempo langes märgatavalt. Leidsin endale ühe laia seljaga konkurendi ja viilisin tema selja taga selle 1-1,5 km ära kuni lagedam osa sai otsa ja tuule suund jälle metsa taha jäi. Kuues kilomeeter tuli 4:37 ja korraks juba kartsin, et nüüd vajub tempo ära nagu Peetris, aga pingutasin natuke juurde ja järgmise kilomeetriga tegin selle kaotuse juba tagasi. Kui 6 km joostud sai, hakkas juba ka psühholoogiliselt kergem - piilusin korra pulssi (178), teadsin, et varu on, tuult ei olnud ja kui näed eespool maanteed ka veidi allamäge minevat, siis hakkab kohe kergem. Veel üks asi mis motiveeris oli Kerta selg - ta oli must mingitel hetkedel juba 200-250 meetri kaugusel ees, aga tema Sparta särki nägin kogu aeg ja maanteel hakkasin talle lähemale jõudma.
Kiirendasin oma tempo 4:20-4:25 peale ja hakkasin selgasid võtma - lühike heleda peaga naine sellest pundist, kes alguses minu ees jooksid, tuli kaasa, aga ülejäänutel oli vist pärast seda vastutuule lõiku liiga raske. Igatahes tulid kõik ees jooksjad väga kiiresti vastu ja Kertast panin kusagil 6-7 kilomeetri vahel mööda. Edasi läks juba tõusvas tempos - läksime selle blondi naisega nagu paarisrakendis täie hooga kogu rivist läbi. Tempo hakkas juba alla 4:20 kiskuma ja sellel tasemel kiirus oli juba pingutus. Viimase kilomeetri alguses tundsin, et hakkan juba väsima, aga viimase kurvi peal kus 800m oli lõpuni seisid Sparta ergutajad - Toomas, Annely ja teised. Nende hõikamine andis jälle hoogu juurde. Blond, kes mu selja taga kogu kiirenduse ära kannatas, jõudis viimasel 500m peal veel natuke juurde panna ja läks eest minema. Mina jõudsin finišisse kindlalt alla 45 minuti. Lõpuprotokolli kanti 44:48 (netoaeg 44:45), aga Garmin teatas juba finišisirge alguses, et 10 km sai täis. Kella järgi tuli distants 10,06 km ja 10 km aeg 44:30.
Tulemusega olen muidugi super rahul - ametlikest jooksudest ikkagi 1,5 minutit rekordi parandust (seda kevadist Sparta virtuaali ei arvesta) ja korralik realiseerimine pärast neid suviseid ebaõnnestumisi. Näha on, et trenni on tehtud ja seekord tegin taktikaliselt ka õigesti, oma jooksu - negatiivse splitiga, teises pooles kiirendades. Nii on ikka palju kergem joosta. Sain kindlust, et jaksan viimased 3-4 kilomeetrit ka 4:20 tempot hoida, nii et jalad võivad ka kiiremini käia kui tarvis.
- Distants 10 km (Garmini järgi 10,06 km)
- Aeg 44:48 (netoaeg 44:45)
- Keskmine tempo 4:27/km
- Keskmine pulss 176 (max 189) - palju madalam kui ootasin
- Garmin Index 4.6 - kella arvates jäi ikkagi varu
- VoMax 53 - tavapärane, et võistlustempos vajub madalamaks
No comments:
Post a Comment