Trenniblogi 21.-27 September

Jälle üks nädal jooksmist selja taga. Ei mäletagi, et septembrikuu lõpus oleks nii soojad ilmad olnud - igatahes pikka dressi pole veel selga pidanud panema.

Et võistlusjärgne nädal, siis alustasime natuke rahulikumalt ja tegime teisipäevases Sparta trennis neli raudtee sirget tavapärase viie asemel, aga kolmapäevast pööras ilm eriti soojaks ja taastava jooksu tempod said sellest kohe mõjutatud - kui vahepeal sörkisin kuni 140 pulsiga isegi 5:40 tempos, siis nüüd pidin pingutama, et 5:50 lähedal joosta.

Neljapäevases Sparta jooksuharjutuste trennis saime Mailelt korraliku mahvi hüppeid, põlvetõsteid ja muid harjutusi - seekord uue kattega puidulaastudest rajal, mis metsa vahele ilusti siledaks lükatud. Sellel pehmel rajal oli senisest veel raskem harjutusi teha ja pärast trenni olid jalad nagu vatist. Järgmise nädala poolmaratonile mõeldes tuli nende kangete jalgadega teha veel kaks täitsa huvitavat trenni.

Esimene oli reedel: SJ 3km + 10 km poolmaratoni tempos + LJ 1km. Poolmaratoni eesmärk oleks heades oludes minu jaoks 4:45 tempoga, nii et hoolimata oma kangetest jalgadest võtsin selle orientiiriks. Esimesed kaks kilomeetrit Assaku suunas küll rahulikumalt (4:45-4:50 vahele), aga viiendaks kilomeetriks olin juba graafikus ja kui Assakult tagasi pöörates ja kerge lõunatuul selja taha jäi, siis allamäge lõikudel sain juba korraliku lennu sisse. 10 km täpselt 47:00-ga (so. 4:42/km) ja ei tundunud väga raske, vaid täitsa paras. Nii suur erinevus on siis 4:40 ja 4:30 tempol.

Pühapäeval tuli seejärel teha 15 km, sellest 12 km tavalises pika jooksu tempos ja viimased 3 km 4:30-ga. Algus oli jube raske - ei tea kas sellepärast, et ka Garmin kaotas millegi tõttu alguses ära nii GPSi kui ka pulsi, aga Kindluse teele jõudes läks vaikselt paremaks ja teise poole tempo oli juba kiirem. 12 km keskmine tempo tuli 5:45 - ei midagi muljetavaldavat, aga sääred olid pärast reedest tempojooksu isegi veel rohkem kinni ja termomeeter näitas 23 kraadi, nii et oludele vastav. Viimased kolm kilomeetrit tempojooksu tulid raskemalt kui ma ootasin - õigemini 2 km oli täitsa okei, aga viimane kodu juures mööda Kuldala teed oli tõsine kangutamine, et tempot alla 4:30 hoida. Need suviste ilmadega tehtud 3+2+3x1km lõigutrennid tulid kohe meelde ja ega lõpus enam mingit väga suurt varu ei olnud ka, aga tempo eesmärgist suutsin ilusti kinni pidada. Vähemalt olid veidi vaheldusrikkamad trennid kui tavaliselt.

Niimoodi kokku tuli nädalaga jooksukilomeetreid 55 km - veidike tagasihoidlikum, et Raplast ära taastuda ja üle 20 km pikki otsi pole enam väga mõtet teha ka. Järgmisel nädalal jälle natuke rahulikum enne laupäevast võistlust.

VIII Rapla Selveri suurjooks - 10 km

Võistluste nädalal on trennidega rahulikum ja midagi väga eredat võib-olla kirjutada ei ole. Enamiku Peetri jooksuringe tegin tiksudes ja rahuliku pulsiga. Kokku kogunes sellel nädalal umbes 52 km.

Kõige eredamad trennimuljed on teisipäevasest Sparta trennist. Võrreldes eelmise nädalaga oli Järve mets ilusti ära kuivanud, ilm hea ja jahe ning jooksime jälle lühikesi raudtee sirgeid + 3 postivahet jõulinnaku juures. Ehe võrdlusmaterjal juunikuuga ja põhimõtteliselt polnud mingeid vabandusi, et mitte kiiremaid lõike teha. Sattusin ühte punti koos Raido ja Hannesega ning Raido sikutas kohe esimese raudtee sirge 2:10-ga. Ahto silkas sirge lõpus minust mööda ja hõikas "läheb-läheb". Krt, ma ju lähen! Selle aasta kiireim raudtee sirge igatahes. Teised lõigud olid samamoodi kiired - 2:12-2:16 vahele ja viies lõik uuesti 2:10. Ma valetaksin kui ütleks, et need tulid kergelt - tegelikult oli ka pulss lõigu lõpus 185-190 vahel ja midagi juurde panna ei olnud. Siiski veidi kiiremini kui hooaja alguses ja mingi areng tundub olevat toimunud. 

Teisipäevase ÜKE tegi meile Ahto asemel hoopis Sander, kes näitas veidi teistsuguseid harjutusi. Tema harjutustes on kõhulihastele lisaks palju rohkem erinevaid tasakaalu komponente ja Sparta saali lühikese mati peal on üsna raske tasakaalu hoida, ilma et sokkides jalad ära ei libiseks. Igatahes teisipäevase trenniga kinnistus, et olen kiirem.

Laupäeval oli Raplas juba mõned nädalad oodatud VIII Rapla Selveri Suurjooks. Selle hooaja kolmas katse teha 10 km alla 45 minuti. Terve nädala olin hädas korraliku ööunega, eriti neljapäeval vastu reedet, ning enne võistlust sain ka napilt 6h magada. Läksime Raplasse minu autoga koos Triinu ja Bretiga - Bret kurtis veel napimat ööund kui mina, nii et ma polnud oma võitluses vähemalt üksi.

Raplas oli ilm jahe (umbes 14C), aga lühikeste riietega täiesti joostav. Tegime keskmiselt korraliku soojenduse, siis pikad dressid seljast ära ja teiste spartakatega starti. Mingit võistluse emotsiooni stardikoridoris ei tekkinud - justkui oleks siia poolkogemata sattunud. Kerta otsis mu koridoris üles ja võttis minu kõrvale, aga pani muidugi stardipaugu järel kohe ees jooksu. 

Minu jooksu esimesed kaks kilomeetrit kulus sellele, et piinliku täpsusega kella vaadata ja mitte kiirustama hakata. Sain päris täpselt tempole pihta - 4:30 kanti kilomeetrid ja ei olnud väga raske. Kui linnast välja jõudsime, orienteerusin juba paremini ja sain aru, et nüüd tuleb vaim valmis panna. Stardis panime paika, et pikal maantee sirgel on tuul tagant, aga kuna see sirge pöörab kaarena, siis alguses puhus ikkagi vastu - ja nii kui 4 km märgi juures pöörde tegime, hakkaski raske osa. Et see sirge on ka peamiselt langeva profiiliga, siis algul aitas laskumine veidi vastutuult kompenseerida, aga tempo langes märgatavalt. Leidsin endale ühe laia seljaga konkurendi ja viilisin tema selja taga selle 1-1,5 km ära kuni lagedam osa sai otsa ja tuule suund jälle metsa taha jäi. Kuues kilomeeter tuli 4:37 ja korraks juba kartsin, et nüüd vajub tempo ära nagu Peetris, aga pingutasin natuke juurde ja järgmise kilomeetriga tegin selle kaotuse juba tagasi. Kui 6 km joostud sai, hakkas juba ka psühholoogiliselt kergem - piilusin korra pulssi (178), teadsin, et varu on, tuult ei olnud ja kui näed eespool maanteed ka veidi allamäge minevat, siis hakkab kohe kergem. Veel üks asi mis motiveeris oli Kerta selg - ta oli must mingitel hetkedel juba 200-250 meetri kaugusel ees, aga tema Sparta särki nägin kogu aeg ja maanteel hakkasin talle lähemale jõudma.

Kiirendasin oma tempo 4:20-4:25 peale ja hakkasin selgasid võtma - lühike heleda peaga naine sellest pundist, kes alguses minu ees jooksid, tuli kaasa, aga ülejäänutel oli vist pärast seda vastutuule lõiku liiga raske. Igatahes tulid kõik ees jooksjad väga kiiresti vastu ja Kertast panin kusagil 6-7 kilomeetri vahel mööda. Edasi läks juba tõusvas tempos - läksime selle blondi naisega nagu paarisrakendis täie hooga kogu rivist läbi. Tempo hakkas juba alla 4:20 kiskuma ja sellel tasemel kiirus oli juba pingutus. Viimase kilomeetri alguses tundsin, et hakkan juba väsima, aga viimase kurvi peal kus 800m oli lõpuni seisid Sparta ergutajad - Toomas, Annely ja teised. Nende hõikamine andis jälle hoogu juurde. Blond, kes mu selja taga kogu kiirenduse ära kannatas, jõudis viimasel 500m peal veel natuke juurde panna ja läks eest minema. Mina jõudsin finišisse kindlalt alla 45 minuti. Lõpuprotokolli kanti 44:48 (netoaeg 44:45), aga Garmin teatas juba finišisirge alguses, et 10 km sai täis. Kella järgi tuli distants 10,06 km ja 10 km aeg 44:30.

Tulemusega olen muidugi super rahul - ametlikest jooksudest ikkagi 1,5 minutit rekordi parandust (seda kevadist Sparta virtuaali ei arvesta) ja korralik realiseerimine pärast neid suviseid ebaõnnestumisi. Näha on, et trenni on tehtud ja seekord tegin taktikaliselt ka õigesti, oma jooksu - negatiivse splitiga, teises pooles kiirendades. Nii on ikka palju kergem joosta. Sain kindlust, et jaksan viimased 3-4 kilomeetrit ka 4:20 tempot hoida, nii et jalad võivad ka kiiremini käia kui tarvis.

• Distants 10 km (Garmini järgi 10,06 km)
• Aeg 44:48 (netoaeg 44:45)
• Keskmine tempo 4:27/km
• Keskmine pulss 176 (max 189) - palju madalam kui ootasin
• Garmin Index 4.6 - kella arvates jäi ikkagi varu
• VoMax 53 - tavapärane, et võistlustempos vajub madalamaks

Trenniblogi 1.-13. september

Eelmisel nädalal jäi kuidagi see trenniblogi kirjutamine vahele ja ei tunne vajadust seda tagantjärele samas formaadis ka teha, aga võtan siis viimased kaks nädalat trenni mõttes ühe postitusega kokku.

Kõige positiivsemalt üllatavam trenn oli eelmise nädala teisipäevane Sparta jooksugrupi fartlek. Tegime Järve metsas väikesel ringil 1km lõike - viis ringi jooksime koos Raido ja Taaviga ja kuigi mul oli Ahto poolt ette antud pulsi piir (170), tulid lõigud suht tagasi hoides 4:15-4:30 tempoga, mis tõusu ja maastikku arvestades on ülikõva. Kõik lõdvestusjooksud tegin rahulikult 5:40-5:50 tempoga ja ei olnud üldse väga suurt pingutamise tunnet.

Teine suur areng viimase kahe nädala jooksul on olnud see, et taastavatate jooksude tempo on tõusnud kuhugi 5:40 lähedale. Eelmisel kolmapäeval isegi 10 km @5:38, aga 'normaalsetes oludes' pigem 5:40-5:45 vahele. Kui terve suve olen pikalt sörkinud umbes 5:50-5:55 vahele tempoga, siis siin on selgelt uus tase korraga käes.

Kõige raskemad trennid on ikkagi olnud nädalavahetusel. Eelmine nädal tegin sellesama pikkade lõikude (3km + 2km + 3x1km) kombinatsiooni ja seekord jahedama ilmaga sain enam-vähem hakkama. Taastavatel osadel pidin ikkagi kõndima ka (miks üksi need pikad lõigud nii rämedalt rasked on, just psühholoogiliselt), aga suutsin kõik 1km lõigud alla 4:20 tempoga teha, kuigi pulss oli korralikult üleval selle pingutusega. Sinna otsa tuli pühapäeval 20 km rahulikult ja pean ütlema, et see oli raske - keha oli väsinud laupäevasest pingutusest, aga vaim veel enam. Ütlesin pärast Ahtole ka, et 15 km oleks ehk OK olnud, aga lihtsalt ei olnud entusiasmi ja kui tempo on ka väsimuse pealt madalam ja pulss kõrgem kui tavaliselt, siis pole väga midagi mis motiveeriks 20 km kannatama.

Sel nädalal on märksõnaks olnud ilm. Teisipäevase Sparta fartleki saime tehtud väga mudase ja libeda Järve metsa rajal, nii et poripritsmed selja taga kuklani. Neljapäevase harjutuste trenni ajal oli korralik torm - Mailet see muidugi ei morjendanud ja saime erinevate hüpete ja väljaastetega jalad täiesti kangeks. Ei olnud asi ainult minus, sest Triin kurtis samamoodi, et olevat olnud aasta kõige raskem harjutuste trenn. Käisime laupäeva hommikul Pirital ka Sparta maratoonaritele kaasa elamas ja pärast läksin nende puujalgadega tegema pikka jooksu - 25 km, sh. 5km lõpus tempokamalt. Sama jooks mille 2 nädalat tagasi Tartus tegin. Seekord olid ilmaolud nirud - tuulise ja vihmase algusega ei olnud kiita midagi ja esimesed 10 km üsna tagasihoidliku 5:49 tempoga, aga teine 10 km tuli juba 5:36-ga. Viljandi maanteelt Järvevana poole on ikka märksa lihtsam joosta ja tuul ka ei seganud. Viimased 5 km oli juba täitsa hea tunne ja tegin 5:15 tempoga Peetri vahel veel väikese ringi peale - palju kiirem kui Tartus selle jooksu lõpp oli ning tegelikult oli finišis tunne, et oleks võinud täitsa 2-3 kilomeetrit veel joosta. See näitab, et konditsioon on ikka täitsa hea.

Konditsiooni kiidab Garmin ka - VoMax on püsinud 54 peal (taastaval jooksul isegi 55) ja tundub, et vorm on päris hea.

Mahtu olen nüüd korralikult teinud ja selle kahe nädalaga on kogunenud 140 km jooksu. Nüüd tuleb natuke rahulikum puhkenädal ja järgmisel laupäeval jälle vormitest Raplas.