Nädala ülevaade vol. 35

Esmaspäev: töörutiin on tagasi ja see tähendab, et nädala alguses on tavapäraselt palju energiat ja esmaspäeval Spartas on nii jõudu kui motivatsiooni. Nii umbes seekord oli ka. Panin mõõdukalt raskusi juurde ja proovisin sooritused korralikult lõpuni teha. Trapets 90 kg kangiga tuli ka üle ootuste kergelt. Kõhulihaste teema on selline poolega tahtejõu harjutus - kas teed veel seeria lõpus 1-2 kordust juurde või ei tee. Kui trenni lõpus on motivatsiooni need kordused teha, siis on hästi. Seekord oli.

Teisipäev: tempojooks, aga neetult palav päev (28-29 kraadi), tuult vähe ja see lämbe õhk jäi terveks õhtuks seisma. Ootasin nii kaua kui sain (et ikka enne pimedat jõuaks tiiru ära teha) ja läksin veidi peale kella kaheksat oma ringile. Sooja oli ikka veel 25 kraadi.

Esimene ring kiskus kohe paugutamiseks - 5:24, 5:18 ja 5:02. Eriti see kolmas kilomeeter tundus jubedalt kiire, kuigi samm oli reibas, jalad head ja jõudu ka oli. Vägeva teel sattusin ühe tütarlapsega sama sammu jooksma, tema oli just oma 10 km tiiru lõpetamas, mina alles 3. kilomeetril. Ei tea, kas olekski jõudnud selle tempoga lõpuni paugutada, aga nii 5. kui 9. kilomeetril pidin tossupaela siduma ja see lõi rütmi sassi, vahepeal paar km kannatasin pistmist ka ja niimoodi alla 5:10 väga ei jookse. Lõpuks kiskus pulsi ka üles (palavus või rütmimuutus) ja lõpuosa jäi ka 5:10 lähedale tempoga. Aga kuna peaaegu kogu distantsi jooksin alla 5:20, siis keskmiseks 5:15/km ja 10 km ligikaudne aeg kusagil 52:30-52:40 kanti. Pole halb selliste soojakraadidega. Praegu juba seda teksti kirjutades tunnen, kuidas jalad on täiesti ära taastunud.

Kolmapäev: Sparta riietusruumis avastasin jälle, et osa trenniasju on koju jäänud ja nii ei olnud mingit trennipäeva. No fathermucker küll, kuidas kogu aeg midagi sellist juhtub. Tohutult tigedaks teevad sellised asjad. Ega muud trenni kolmapäeval ei teinud ka, nii et puhkepäev.

Neljapäev: Sparta jooksugrupp, business as usual. Marioniga jooksime koos soojenduse ja rääkisime võistlustest ja muudest asjadest. See tähendab - Marion sörkis kergelt ja mina jooksin. 5 km Maastikul tempoga alla 6 minuti km ei ole iseenesest midagi hullu, samal ajal rääkimine tegi asja natuke raskemaks. Pulssi vaadata ei julgenud :D
Jooksuharjutused läksid tavaliselt. Mu meelest ühed raskemad asjad mida teha, on põlvetõsted külg ees. Ma võin teha sääretõstejooksu ja põlvetõstejooksu ja ratasjooksu ja kõike muud, aga no põlvetõsted külje peale ei ole normaalne liikumisviis. Pulss laes, ise vänderdad edasi-tagasi ja ette-taha nagu lehm libedal jääl.
Trenni lõpus jätsin sammhüpped ka igaks juhuks vahele, esimest korda kui sain selle "laupäeval võistlused" kaardi välja käia trennis. Seepärast ka kilometraaž väiksem kui tavaliselt ja kokku tuli napilt üle 8 km.

Laupäev: reedel oli siis totaalne puhkus ja laupäeval Ülemiste järve jooks. Eelmise aasta mark 1:25 oli küll üsna madal latt, hea õnnestumise korral lootsin 14 km teha 1:20-ga. Ilm oli jahe (17 kraadi), mis oli mõnus, aga tuuline, mis ei olnud eriti mõnus. Stardikoridoris seistes tuli koos päikesepaistega kiire vihmasabin ka, aga see läks kohe üle.
Nagu tavaliselt, läks kuskil 20-25 sekundit kaotsi kohe stardikoridoris seistes. Esimese km tempot ei osanud seetõttu hästi valida, umbes 1,5-2 km on seal rajal nagunii sellist trügimist ja positsiooniotsimist: üritasin aeglasemates mööda pääseda ja selja tagant jälle teised üritasid minust mööda saada. Tuul oli küll algul võimsalt tagant. Esimese km tempoks tuli lõpuks tuule toel 5:35, aga arvestades uimast starti, võttis natuke kõhedaks, kas nii ikka kestan. Aga sügasin edasdi ka umbes sinna 5:40-5:50 kilomeetriaegadega. Järve vastasküljel (enne Vana-Tartu mnt. keeramist) oli tuul korra võimsalt vastu, aga enamikes kohtades siiski pakkus mets tuulevarju ja joosta oli väga normaalne. Järveküla tõusust sain mugavalt üles ja nagu tavaliselt tekib mingi punt kruusateel, kes on enam-vähem sama tempoga minemas. Seekord tundus, et minu jooks on parem, samm oli hea ja kiirus ühtlaselt kusagil 5:45-5:50. Unustasin kella vaadata, aga arvan,et 10 km vaheaeg oli kusagil 58 minuti ringis. 11. kilomeetril tundsin, et hakkan natuke väsima. Enne metsa alla pööramist oli joogipunkt. Kaalusin kas võtta juua (ja lõhkuda enda rütm) või panna lõpuni niisama. Otsustasin mitte juua. Võib-olla oli see strateegiline viga, võib-olla lihtsalt jõudis kehasse see, et üle 10,5 km tavaliselt tempojookse ei tee. Igatahes 12. km läks metsa all küngastel juba väga raskeks ja 13. km. suutsin ainult koperdada. Energiat ei olnud üldse, ja vaim ka natuke murdus. Tavaliselt olen mina seal ikka juurde pannud ja kõvasti kohti parandanud, seekord tulin aga ise teistele selg ees vastu. Kusagil jõudis Mihkel mulle järele, läks mööda ja ergutas, aga sellest oli vähe abi. Jätsin sinna metsa vähemalt 1,5 minutit... Veepuhastusjaama värav tundus kui tõotatud maa, kui sisse keerasin ja allamäge jooksma hakkasin (see laskumine peaks olema lõpukiirenduse alguse koht) olid jalad nagu vatt. Järve äärde jõudes küll natuke energiat leidsin ja viimase 200m peal parandasin 2 kohta, aga olin ikkagi üsna läbi.
Lõpuaeg protokolli 1:21.11, enda kella järgi 1:21.06. Netoaeg (chip time) oli 1:20.47. GPSi järgi keskmine km. tempo 5:56. Lõpukoht 694. (eelmisel aastal 750, ehk siis 56 kohta parandasin). Eelmise aasta ajast kärpisin neli ja pool minutit, mis näitab seda, et vorm on ikkagi hea. Võimete järgi oleks pidanud ikkagi suutma 1:20 alla joosta ja tagantjärele tarkus on ka see, et 10-15 sekundi ohverdamine joogipunktis oleks võib-olla seda väärt olnud.
Nii et kuigi kripeldama jääb, siis aastate võrdluses olen arenguga rahul. Järgmiseks aastaks siis järgmised eesmärgid (1:18?). Kuigi lõpp oli raske, siis enne seda suutsin teha väga hea jooksu - 5:45 tempos minnes hoida pulsi veel alla 180, mis tähendab, et päris punases ei ole. Keskmine pulss 176 on täiesti normaalne võistluse näitaja (arvestama peab nende küngaste mõju ka). Jalad tundusid head, samm korralik, ära ei vajunud. See julgustab.
SEBi suhtes olen veel kahevahel. Pigem ei julge proovida. See 14 km oli okei distants, aga ei tea kui kaua kestaksin 5:50 tempoga. Arvan, et praeguse vormiga oleks reaalne teha poolekas umbes 6:00 tempos, lõpuajale 2:06, mis oleks küll uus isiklik, kui enne haamrit ei saa. Ja teha oktoobris ka üks kümnekas Tartus. Tänane vorm lubab ka võistlustel joosta alla 55 minuti.

Nädala ülevaade vol. 34

Esmaspäev: Sparta päev. Olukord ja enesetunne trenni ajal juba palju parem kui nädal tagasi. Sissejuhatuseks tegin isegi hoogsas tempos soojendust ja tõmbasin ergomeetril 10 minutiga 2430 meetrit. Esimene raske moment tekkis alles istudes tritsepsit tehes - sellele eelnevalt tegin kangiga neli korralikku seeriat ja lihas väsis järgmisel harjutusel täiesti ära - kolmanda seeria ajal olin juba kustunud, lõpuks ei suutnudki 73 kg plokiga nelja seeriat korralikult lõpuni teha. Sellel trenažööril on muidugi hästi veider istumisasendi seadistamine ja mingi asendiga ongi palju raskem, for no apparent reason.

Hästi on biitsepsiga, kõhuga, seljaga (enamvähem, kuigi istudes tõmmet ei hakanud veel raskust seekord lisama). Kehvemini endiselt plokil seljatõmbega ja tritsepsit vaja ka järele aidata.

Teisipäev: tempojooksu päev. Natuke raske oli motivatsiooni leida mitmel põhjusel. Päev oli piisavalt soe ja õhtul töölt minnes ilm tuuline. Ootasin poole kaheksani mõlemal põhjusel (et ilm läheks natuke jahedamaks ja tuul vaibuks). Selleks ajaks oli üsna 20 kraadi ja vaiksem, nii et tingimused tegelikult head.

Esimene km läks kohe halvasti, sest GPS kuidagi blokkis ja ei saanud tempost õigesti aru enne kui alles võrkpalliväljakute juures, pulss ka madal ja tundus, et jooksen alla oma tempo (kuigi oli 'normaalse' raskusega algus). Esimene kilomeeter läks sellepärast üle 5:30. Proovisin edaspidi hoida ühtlast tempot kusagil 5:20 juures ja mitte ringi lõppudes mitte ülemäära kiirustada. Sellega sain ilusti hakkama. Viimasel ringil jõudsin kiirendada kusagil 5:10 peale, aga ei hakanud ka üle pingutama. Koguaeg 55:37, mis tähendab, et 10 km aeg umbes kusagil 53:30 peal. Pulss normaalne ja tempo ka selline keskmiselt hea. Selleks nädalaks siis tehtud.

Kolmapäev: teine Sparta päev. Rinnalt surumine tuli fifty-sixty välja. Suruda jaksasin, aga kätekõverduste jõudu eriti polnud. Õlalihasele tegin superseeriad väga hellalt, 2kg raskusega. Tehniliselt õigesti ja ei olnud eriti raske. Õnneks ei olnud valus ka mingitpidi. Õlga peab kolmapäevase trenni ajal siiski hästi jälgima, sest nii kätekõvrdustega kui õlaharjutusega võib kergesti liiga teha.
Pärast Spartat võtsin ratta ja tegin veel 17 km rattatiiru (Vana-Tartu maanteelt läbi, testisin uue kergliiklustee ära) ja siis Assaku viadukti alt läbi ja Raeküla tiir.

Neljapäev: vaba päeva ja Sparta jooksugrupi trenn jäi ära. Tegin selle asemel tunnise sörgi Peetris. Pulsi hoidsin alla 150, aga tempo frustreeris, sest raske oli isegi alla 7 minuti kilomeetreid teha. Ei oska öelda, milles asi, aga keskmine tempo tuli ainult 6:59 ja pulss 145.

Reede: neljapäevase sörkjooksu kordus ja juba palju parem. Jõudsin ilusti tõusvas tempos joosta ja tegin sama sörgiringi 6:46 tempoga. Keskmine pulss 143. Endiselt arusaamatu, mis neljapäeval juhtus.

Laupäev: nädalavahetuse tavapärane Assaku tiir. Sain päris hea tempoga minema. Väga lämbe ilm ei olnud, aga päeval päike ikka küttis korralikult lageda peal. Esimest korda läks pulss üle 160 Veski tõusunukil ja Vana-Tartu maanteel ka väga piinliku täpsusega pulssi ei jälginud ja lasin kilomeetreid 6:30 tuuri. Mööda uut kergliiklusteed joostes on tõusud-langused tuntavamad kui maanteel. Esialgu oli plaan teha rohkem - 15-16 km, aga kuna 10 km paiku hakkas Garmin karjuma, et aku saab tühjaks, proovisin koduni lihtsalt ära teha. Lõpu tegin küll teistmoodi - Pajusaare teelt väikese kaare sisse ja vältisin seda auklikku kruusalõiku, sellepärast siis ka distants natuke pikem - tiba üle 13 km. Aeg 1:28.27 (6:46/km) ja keskmine pulss 155.
Võib tunduda naljakas, et reedese jooksu jaksasin sama tempoga palju madalama pulsiga joosta, aga Assaku tiir on ikka mõnevõrra ebaühtlasema profiiliga ja paar tuntavat tõusunukki on sees.

Pühapäev: sellise trenninädala peale oleks võinud võtta puhkepäeva. Aga jalad tundusid head ja aega oli ka, mõtlesin juba jooksutiiru peale. Siiski tegin lihtsalt rattaga väikese ringi läbi Järveküla ja käisin Lepiku teel luuramas kuidas ehitus areneb. Kokku tuli 19,1 km rahuliku tempoga.

Nädala ülevaade vol. 33

Eelmine nädal oli trenniga teistmoodi, sest puhkus sai läbi ja E-R tähendas jälle argiseid tööpäevi. Argiste tööpäevadega algas uuesti ka Sparta jõusaal, kuhu oli jäänud korralik 5 nädalane auk.

Esmaspäeval oligi esimene Sparta trenn. Õnneks ei olnud nii hull kui ma kartsin, aga nagu oodata oligi, midagi head ka ei olnud. Mingeid asju tegin teadlikult natuke kergemalt, osad asjad olid üllatavalt rasked (plokiga seljatõmme näiteks). Päris mitmel harjutusel kadus jõud korralikult viimasel seerial ära. Aga näiteks kõhulihaseid jaksasin igati korralikult teha.

Teisipäeval tavapärane tempojooks. Iga teisipäev ei saa uut rekordit teha ja kuna ilm oli vaatamata õhtusele kellaajale ikkagi päris soe (23 kraadi ringis), siis oli natuke liiga soe, et paugutada. Läksin lihtsalt pulsi järgi, kolmandal ringil oli ikka juba raske tempot lisada. Sihtisin nii, et kõik kilomeetrid tuleksid alla 5:30 ja selle eesmärgiga sain ilusti hakkama. Lõpuaeg 56:37 (5:26/km) ja pulss 170, mis ongi natuke rahulikum kui tavaliselt. Arvestades sooja ilma oli isegi üsna tagasihoidlik pulss.

Kolmapäevane Sparta trenn algas ja lõppes riietusruumis, kui avastasin, et spordisärk on maha jäänud. Ikka juhtub selliseid asju ja olin natuke pahane enda peale, aga rääkisime päeval Liselliga, et teeks õhtul jalgrattatiiru ja lootsin sellega pisut kompenseerida. Aga Lisell vedas alt ja nii tuligi trennivaba päev :(

Neljapäeval oli Sparta jooksugrupp. Tegime tavalise trenni, mitte midagi erilist, kuni lõpus Maile vist vaatas, et kõik on nii treenitud nägudega ja endaga rahulolevat, et lõpetuseks tegime 50m sprint + 10 kätekõverdust + 50m sprint + 10 kätekõverdust +50m sprint. Kui teile tundub, et pulss on natuke liiga madal, siis seda harjutust võin soojalt soovitada. Viimase lõigu peaaegu koperdasin mäest alla, kiirendusest oli asi kaugel. Aga vähemalt ei saa öelda, et trennis pole käinud.

Kuna laupäeval pidasime Triinu sünnipäeva ja pikaks jooksuks head aega ei leidnud, tegin pühapäeval selle järele. Assaku tiir oli palju parem kui eelmisel nädalal, aga heast vormist siiski veel kaugel. Suutsin pulsi hoida ilusti alla 160 (keskmine tuli 151), mis on hea, aga aeg ainult 1:27.14. (6:48/km). Mitte midagi erilist. Et madala pulsiga kiiremini joosta, on ikka mahtu vaja teha ja eelmised viilitud nädalad annavad siin kõvasti tunda. Ja ega seegi nädal midagi erilist ei tulnud - kokku 31-32 km tuli, aga see on paremal juhul rahuldav tulemus.

Nädala ülevaade vol. 32

Viimane puhkusenädal möödus tõsise puhkamise tähe all. Kaks päeva Pärnus, kaks päeva Pangodis ja väga trenni rannas vedelemise, pizza söömise ja vees ligunemise vahele ei mahtunud. Teisipäeval tegin sünnipäeva puhul siiski ühe kümneka, et näha mis vormis vana mees ka on. Pealegi eelmisel nädalal jäi see kiire jooks tegemata. Ootasin õhtul jahedamat ilma ja 8 paiku oli vist kusagil 19 kraadi ringis ja sain normaalsetes tingimustes joosta. Tuult ka väga vähe ja üllatavalt idasuunast. Panin pulsi järgi ajama ja juba esimesel ringil olid üsna jõhker tempo peal - 5:24, 5:13 ja 5:13. Kerisin samamoodi ringe edasi, enamik kilomeetreid jäi 5:13-5:15 vahele ja lõpus oli jõudu kiirendada ka. 10,41 km ring siis 54:07 ja 10 km aeg 51:42. Uus PB ja hoolimata lisandunud eluaastast jõuan seega joosta veel küll. 

Peale teisipäeva siis suurt midagi ei teinudki enne nädalavahetust. Pühapäeval tegin kohustusliku pikema jooksu. Ilm soe (23ish kraadi), aga päike küttis ja suteliselt kuum oli ikkagi joosta. Jalg oli värske, aga pulssi ei suutnud kuidagi eesmägiks võetud vahemikus hoida. Pulsi mõttes tuli samasse auku jooks nagu eelmisel nädalavahetusel (kuigi hoidsin alla 160 kuni Assaku tõusu lõpuni), aga kilomeetri ajad enamasti 6:50-7:00 vahele. Lõpuks 12.8 km rin 1:29-ga. Pika madala pulsiga jooksu tegemine eeldab ikka natuke mahtu ka, kahest jooksust nädalast jääb väheks. Uuel nädalal proovib jälle vähemalt 35 km teha.

Nädala ülevaade vol. 31

Nagu karta võiski, tuli paras puhkusenädal. Pangodis oli kuigivõrd aktiivne puhkus - teisipäeval käisime seenel (Heleri Endomondo luges selle metsaslonkimise kokkuvõtteks 8 km hike). Aga peale puudelappimise, hekipügamise ja muruniitmise ei mahtunud nendesse päevadesse mitte midagi mida võiks trenniks nimetada. Neljapäeval tulime tagasi ja selle puhkusenädala peale olin nõrk ja ei läinud Sparta jooksugruppi ka (tõele au andes kallas vihma ka nagu oavarrest, nii et poleks olnud kõige mugavam trenn).

Reedel olin tublim ja võtsin ette oma Peetri kaheringilise sörgi. Esimese ringi tegin suht kiiresti suht madala pulsiga ära, aga teise ringi ajad jäid sinna 6:50 ringi ja nii ei tulnud ajast paremat kui 1:01.34. Keskmine pulss 143 siiski väga hea.

Laupäeval tegin Assaku tiiru. Ei alanud kohe hästi kui Lepiku teel oli kuradi mudane ja ehitusmasinad olid seda veel omakorda sõtkunud. Sain oma uued tossud üsna poriseks ja kohati pidin lompidest möödasaamiseks meetrises heinas kalpsama. Selle hüppamise peale käis pulss juba üle 160 ära, tempot polnud ollagi ja nagu arvata võis oli pulsi mõttes üks suuremat sorti kannatamine kogu see jooks. Assakul oli juba keeruline pulssi normi piires hoida ja kui Vana-Tartu maanteel oli veel jõhker vastutuul, siis kiskus pulss seal pidevalt üle 160 ja seega lõpetasin kodu juures ära. Puusad ka miskipärast tuikasid, ei tea kas polnud samm õige või põrutasin kusagil liiga ära. Ühesõnaga, kehv jooks, aga vähemalt tehtud. Aeg 1:26.57, mis on isegi okei, aga keskmine pulss 157 on liiga kõrge selle jooksu kohta.

Pühapäeval tegin jooksuvabalt, aga käisime Heleri ja Sofiaga Viru rabas matkamas ja sealne 5,5 km tiir läheb kirja küll.

Juulikuu saldo on seega 123 km, mis on kasinam kui lootsin. Sinna juurde veel üks 28 km jalgrattatiir ja paar Sparta trenni, aga napiks jääb. Spartaga on üldiselt ka vist sellel nädalal kehvad lood, aga ilmselt tööle tagasi tulles saab uuesti alustada. Mõnes mõttes on selline (pool)sunnitud trennipaus isegi hea, et vigastused saab ilusti välja puhatud, aga kuuajalise puhkuse järel alustada tundub natuke hirmus.