Esmaspäev: töörutiin on tagasi ja see tähendab, et nädala alguses on tavapäraselt palju energiat ja esmaspäeval Spartas on nii jõudu kui motivatsiooni. Nii umbes seekord oli ka. Panin mõõdukalt raskusi juurde ja proovisin sooritused korralikult lõpuni teha. Trapets 90 kg kangiga tuli ka üle ootuste kergelt. Kõhulihaste teema on selline poolega tahtejõu harjutus - kas teed veel seeria lõpus 1-2 kordust juurde või ei tee. Kui trenni lõpus on motivatsiooni need kordused teha, siis on hästi. Seekord oli.
Teisipäev: tempojooks, aga neetult palav päev (28-29 kraadi), tuult vähe ja see lämbe õhk jäi terveks õhtuks seisma. Ootasin nii kaua kui sain (et ikka enne pimedat jõuaks tiiru ära teha) ja läksin veidi peale kella kaheksat oma ringile. Sooja oli ikka veel 25 kraadi.
Esimene ring kiskus kohe paugutamiseks - 5:24, 5:18 ja 5:02. Eriti see kolmas kilomeeter tundus jubedalt kiire, kuigi samm oli reibas, jalad head ja jõudu ka oli. Vägeva teel sattusin ühe tütarlapsega sama sammu jooksma, tema oli just oma 10 km tiiru lõpetamas, mina alles 3. kilomeetril. Ei tea, kas olekski jõudnud selle tempoga lõpuni paugutada, aga nii 5. kui 9. kilomeetril pidin tossupaela siduma ja see lõi rütmi sassi, vahepeal paar km kannatasin pistmist ka ja niimoodi alla 5:10 väga ei jookse. Lõpuks kiskus pulsi ka üles (palavus või rütmimuutus) ja lõpuosa jäi ka 5:10 lähedale tempoga. Aga kuna peaaegu kogu distantsi jooksin alla 5:20, siis keskmiseks 5:15/km ja 10 km ligikaudne aeg kusagil 52:30-52:40 kanti. Pole halb selliste soojakraadidega. Praegu juba seda teksti kirjutades tunnen, kuidas jalad on täiesti ära taastunud.
Kolmapäev: Sparta riietusruumis avastasin jälle, et osa trenniasju on koju jäänud ja nii ei olnud mingit trennipäeva. No fathermucker küll, kuidas kogu aeg midagi sellist juhtub. Tohutult tigedaks teevad sellised asjad. Ega muud trenni kolmapäeval ei teinud ka, nii et puhkepäev.
Neljapäev: Sparta jooksugrupp, business as usual. Marioniga jooksime koos soojenduse ja rääkisime võistlustest ja muudest asjadest. See tähendab - Marion sörkis kergelt ja mina jooksin. 5 km Maastikul tempoga alla 6 minuti km ei ole iseenesest midagi hullu, samal ajal rääkimine tegi asja natuke raskemaks. Pulssi vaadata ei julgenud :D
Jooksuharjutused läksid tavaliselt. Mu meelest ühed raskemad asjad mida teha, on põlvetõsted külg ees. Ma võin teha sääretõstejooksu ja põlvetõstejooksu ja ratasjooksu ja kõike muud, aga no põlvetõsted külje peale ei ole normaalne liikumisviis. Pulss laes, ise vänderdad edasi-tagasi ja ette-taha nagu lehm libedal jääl.
Trenni lõpus jätsin sammhüpped ka igaks juhuks vahele, esimest korda kui sain selle "laupäeval võistlused" kaardi välja käia trennis. Seepärast ka kilometraaž väiksem kui tavaliselt ja kokku tuli napilt üle 8 km.
Laupäev: reedel oli siis totaalne puhkus ja laupäeval Ülemiste järve jooks. Eelmise aasta mark 1:25 oli küll üsna madal latt, hea õnnestumise korral lootsin 14 km teha 1:20-ga. Ilm oli jahe (17 kraadi), mis oli mõnus, aga tuuline, mis ei olnud eriti mõnus. Stardikoridoris seistes tuli koos päikesepaistega kiire vihmasabin ka, aga see läks kohe üle.
Nagu tavaliselt, läks kuskil 20-25 sekundit kaotsi kohe stardikoridoris seistes. Esimese km tempot ei osanud seetõttu hästi valida, umbes 1,5-2 km on seal rajal nagunii sellist trügimist ja positsiooniotsimist: üritasin aeglasemates mööda pääseda ja selja tagant jälle teised üritasid minust mööda saada. Tuul oli küll algul võimsalt tagant. Esimese km tempoks tuli lõpuks tuule toel 5:35, aga arvestades uimast starti, võttis natuke kõhedaks, kas nii ikka kestan. Aga sügasin edasdi ka umbes sinna 5:40-5:50 kilomeetriaegadega. Järve vastasküljel (enne Vana-Tartu mnt. keeramist) oli tuul korra võimsalt vastu, aga enamikes kohtades siiski pakkus mets tuulevarju ja joosta oli väga normaalne. Järveküla tõusust sain mugavalt üles ja nagu tavaliselt tekib mingi punt kruusateel, kes on enam-vähem sama tempoga minemas. Seekord tundus, et minu jooks on parem, samm oli hea ja kiirus ühtlaselt kusagil 5:45-5:50. Unustasin kella vaadata, aga arvan,et 10 km vaheaeg oli kusagil 58 minuti ringis. 11. kilomeetril tundsin, et hakkan natuke väsima. Enne metsa alla pööramist oli joogipunkt. Kaalusin kas võtta juua (ja lõhkuda enda rütm) või panna lõpuni niisama. Otsustasin mitte juua. Võib-olla oli see strateegiline viga, võib-olla lihtsalt jõudis kehasse see, et üle 10,5 km tavaliselt tempojookse ei tee. Igatahes 12. km läks metsa all küngastel juba väga raskeks ja 13. km. suutsin ainult koperdada. Energiat ei olnud üldse, ja vaim ka natuke murdus. Tavaliselt olen mina seal ikka juurde pannud ja kõvasti kohti parandanud, seekord tulin aga ise teistele selg ees vastu. Kusagil jõudis Mihkel mulle järele, läks mööda ja ergutas, aga sellest oli vähe abi. Jätsin sinna metsa vähemalt 1,5 minutit... Veepuhastusjaama värav tundus kui tõotatud maa, kui sisse keerasin ja allamäge jooksma hakkasin (see laskumine peaks olema lõpukiirenduse alguse koht) olid jalad nagu vatt. Järve äärde jõudes küll natuke energiat leidsin ja viimase 200m peal parandasin 2 kohta, aga olin ikkagi üsna läbi.
Lõpuaeg protokolli 1:21.11, enda kella järgi 1:21.06. Netoaeg (chip time) oli 1:20.47. GPSi järgi keskmine km. tempo 5:56. Lõpukoht 694. (eelmisel aastal 750, ehk siis 56 kohta parandasin). Eelmise aasta ajast kärpisin neli ja pool minutit, mis näitab seda, et vorm on ikkagi hea. Võimete järgi oleks pidanud ikkagi suutma 1:20 alla joosta ja tagantjärele tarkus on ka see, et 10-15 sekundi ohverdamine joogipunktis oleks võib-olla seda väärt olnud.
Nii et kuigi kripeldama jääb, siis aastate võrdluses olen arenguga rahul. Järgmiseks aastaks siis järgmised eesmärgid (1:18?). Kuigi lõpp oli raske, siis enne seda suutsin teha väga hea jooksu - 5:45 tempos minnes hoida pulsi veel alla 180, mis tähendab, et päris punases ei ole. Keskmine pulss 176 on täiesti normaalne võistluse näitaja (arvestama peab nende küngaste mõju ka). Jalad tundusid head, samm korralik, ära ei vajunud. See julgustab.
SEBi suhtes olen veel kahevahel. Pigem ei julge proovida. See 14 km oli okei distants, aga ei tea kui kaua kestaksin 5:50 tempoga. Arvan, et praeguse vormiga oleks reaalne teha poolekas umbes 6:00 tempos, lõpuajale 2:06, mis oleks küll uus isiklik, kui enne haamrit ei saa. Ja teha oktoobris ka üks kümnekas Tartus. Tänane vorm lubab ka võistlustel joosta alla 55 minuti.
Kolmapäev: Sparta riietusruumis avastasin jälle, et osa trenniasju on koju jäänud ja nii ei olnud mingit trennipäeva. No fathermucker küll, kuidas kogu aeg midagi sellist juhtub. Tohutult tigedaks teevad sellised asjad. Ega muud trenni kolmapäeval ei teinud ka, nii et puhkepäev.
Neljapäev: Sparta jooksugrupp, business as usual. Marioniga jooksime koos soojenduse ja rääkisime võistlustest ja muudest asjadest. See tähendab - Marion sörkis kergelt ja mina jooksin. 5 km Maastikul tempoga alla 6 minuti km ei ole iseenesest midagi hullu, samal ajal rääkimine tegi asja natuke raskemaks. Pulssi vaadata ei julgenud :D
Jooksuharjutused läksid tavaliselt. Mu meelest ühed raskemad asjad mida teha, on põlvetõsted külg ees. Ma võin teha sääretõstejooksu ja põlvetõstejooksu ja ratasjooksu ja kõike muud, aga no põlvetõsted külje peale ei ole normaalne liikumisviis. Pulss laes, ise vänderdad edasi-tagasi ja ette-taha nagu lehm libedal jääl.
Trenni lõpus jätsin sammhüpped ka igaks juhuks vahele, esimest korda kui sain selle "laupäeval võistlused" kaardi välja käia trennis. Seepärast ka kilometraaž väiksem kui tavaliselt ja kokku tuli napilt üle 8 km.
Laupäev: reedel oli siis totaalne puhkus ja laupäeval Ülemiste järve jooks. Eelmise aasta mark 1:25 oli küll üsna madal latt, hea õnnestumise korral lootsin 14 km teha 1:20-ga. Ilm oli jahe (17 kraadi), mis oli mõnus, aga tuuline, mis ei olnud eriti mõnus. Stardikoridoris seistes tuli koos päikesepaistega kiire vihmasabin ka, aga see läks kohe üle.
Nagu tavaliselt, läks kuskil 20-25 sekundit kaotsi kohe stardikoridoris seistes. Esimese km tempot ei osanud seetõttu hästi valida, umbes 1,5-2 km on seal rajal nagunii sellist trügimist ja positsiooniotsimist: üritasin aeglasemates mööda pääseda ja selja tagant jälle teised üritasid minust mööda saada. Tuul oli küll algul võimsalt tagant. Esimese km tempoks tuli lõpuks tuule toel 5:35, aga arvestades uimast starti, võttis natuke kõhedaks, kas nii ikka kestan. Aga sügasin edasdi ka umbes sinna 5:40-5:50 kilomeetriaegadega. Järve vastasküljel (enne Vana-Tartu mnt. keeramist) oli tuul korra võimsalt vastu, aga enamikes kohtades siiski pakkus mets tuulevarju ja joosta oli väga normaalne. Järveküla tõusust sain mugavalt üles ja nagu tavaliselt tekib mingi punt kruusateel, kes on enam-vähem sama tempoga minemas. Seekord tundus, et minu jooks on parem, samm oli hea ja kiirus ühtlaselt kusagil 5:45-5:50. Unustasin kella vaadata, aga arvan,et 10 km vaheaeg oli kusagil 58 minuti ringis. 11. kilomeetril tundsin, et hakkan natuke väsima. Enne metsa alla pööramist oli joogipunkt. Kaalusin kas võtta juua (ja lõhkuda enda rütm) või panna lõpuni niisama. Otsustasin mitte juua. Võib-olla oli see strateegiline viga, võib-olla lihtsalt jõudis kehasse see, et üle 10,5 km tavaliselt tempojookse ei tee. Igatahes 12. km läks metsa all küngastel juba väga raskeks ja 13. km. suutsin ainult koperdada. Energiat ei olnud üldse, ja vaim ka natuke murdus. Tavaliselt olen mina seal ikka juurde pannud ja kõvasti kohti parandanud, seekord tulin aga ise teistele selg ees vastu. Kusagil jõudis Mihkel mulle järele, läks mööda ja ergutas, aga sellest oli vähe abi. Jätsin sinna metsa vähemalt 1,5 minutit... Veepuhastusjaama värav tundus kui tõotatud maa, kui sisse keerasin ja allamäge jooksma hakkasin (see laskumine peaks olema lõpukiirenduse alguse koht) olid jalad nagu vatt. Järve äärde jõudes küll natuke energiat leidsin ja viimase 200m peal parandasin 2 kohta, aga olin ikkagi üsna läbi.
Lõpuaeg protokolli 1:21.11, enda kella järgi 1:21.06. Netoaeg (chip time) oli 1:20.47. GPSi järgi keskmine km. tempo 5:56. Lõpukoht 694. (eelmisel aastal 750, ehk siis 56 kohta parandasin). Eelmise aasta ajast kärpisin neli ja pool minutit, mis näitab seda, et vorm on ikkagi hea. Võimete järgi oleks pidanud ikkagi suutma 1:20 alla joosta ja tagantjärele tarkus on ka see, et 10-15 sekundi ohverdamine joogipunktis oleks võib-olla seda väärt olnud.
Nii et kuigi kripeldama jääb, siis aastate võrdluses olen arenguga rahul. Järgmiseks aastaks siis järgmised eesmärgid (1:18?). Kuigi lõpp oli raske, siis enne seda suutsin teha väga hea jooksu - 5:45 tempos minnes hoida pulsi veel alla 180, mis tähendab, et päris punases ei ole. Keskmine pulss 176 on täiesti normaalne võistluse näitaja (arvestama peab nende küngaste mõju ka). Jalad tundusid head, samm korralik, ära ei vajunud. See julgustab.
SEBi suhtes olen veel kahevahel. Pigem ei julge proovida. See 14 km oli okei distants, aga ei tea kui kaua kestaksin 5:50 tempoga. Arvan, et praeguse vormiga oleks reaalne teha poolekas umbes 6:00 tempos, lõpuajale 2:06, mis oleks küll uus isiklik, kui enne haamrit ei saa. Ja teha oktoobris ka üks kümnekas Tartus. Tänane vorm lubab ka võistlustel joosta alla 55 minuti.
No comments:
Post a Comment