Trenninädal 22.-28. oktoober

Esmaspäevane rahulik jooks oli sündmustevaene. Mõtlesin, kas teen pigem 10 või pigem 12 km. Lõpuks sai Peetri vahel tiirutamisest kopp ette ja tuli kokku 10,88. Tempo 5:57 ja pulss 151. Business as usual. Ilm oli hea, soe ja tuulevaikne.

Teisipäeval oli hooaja teine intervallventti. Mariust ei olnud ja oli teine treener - Reigo, kes alustas hoopis teisiti ja tegi harjutusi ka teistmoodi. Kui Marius teeb sama harjutuse kaks seeriat üle ühe, siis Reigoga tegime järjest, mis tähendas, et kui esimesed seeriad olid veel enam-vähem, siis kaks seeriat järjest raudselt ei jaksanud. Ketta asemel kasutasime hantleid ja üldse oli natuke teistmoodi. Jaksamisega oli endiselt nii, et skaalal "ei jaksanud mitte" kuni "ei jaksanud üldse mitte" on hinnang suutlikkusele "ei jaksanud üldse mitte", väikese nihkega "ei jaksanud mitte" suunal.

Neljapäevane Sparta jooksugrupi trenn oli isegi kergem kui eelmisel nädalal. Väga palju hüppeid ei teinud, aga kokku kogunes 9,33 km. Hakkab nagu vaikselt looma.

Reedel olin terve õhtu Helenaga üksi kodus. Jooksma jõudsin natuke pärast poolt üheksat, kui Heleri koju tagasi jõudis. Ammu oli juba pime, aga õnneks tuulevaikne ja ilus õhtu - seda kuni kolmanda kilomeetrini kui hakkas vihma sadama. Ülejäänud jooksu tegin keskmises ja tugevas vihmas. Jalad olid märjad ja kaks korda pidin peatuma, et tossupaela siduda. Mingit kergust sammudes ei olnud ja kuigi tegin sama kiiresti kui eelmisel reedel, siis pulss oli ikka tõsise pingutuse pulss - 170. Distants ka 10 km (eelmisel nädalal 8,6) ja aeg 52:25. 

Laupäeval pidin tegema pikka jooksu. Hommikust saadik oli tuuline ja lõunast hakksa sadama vihma ja lörtsi. Erinevad ilmaportaalid olid harvaesinevalt üksmeelsed ja ütlesid, et paremaks ei lähe (pigem hullemaks), nii et jooks tuli ära teha sellistes tingimustes nagu oli. Õnneks on mul talveks korralik jooksuvarustus olemas ja seega said uued Nike Shieldi tossud oma esimese testi. Selga läks soe jakk ja peale uus Nike'i kapuutsiga kilekas. Joosta oli algusest peale vastik, mis siis et jalad kuivad ja suhteliselt soe olla. Assaku tõusul oli tuul vastu, aga viimases lõpus õnneks tagant. Kuna ma alustasin suht kiiresti 5:54-5:55 tempoga, siis läks pulss natuke kõrgele. Viimastel kilomeetritel oli sellest märjast ja tuulest nägu külmunud ja loobusin mõttest teha rohkem kui 15 km. Kokku läks kirja 15,1 ja keskmise tempoga 5:58. Pulss 156 - oleks võinud olla madalam, aga rõvedatel vastutuulelõikudel tahtsin sammu lisada, et kiiremini tuulevarju saada.

Nii palju ongi. Kokku 45 km - veidi võiks teha rohkem, aga mitte liiga palju. Korvpalli sel nädalal ei tee, sest homme läheme Helenaga sel ajal teatrisse.

Trenninädal 15.-21. oktoober ja uus treeningplaan

Uue nädalaga sain oma treeningurutiini natuke tagasi. Ilm oli jätkuvalt ilus, sellepärast läksin esmaspäeval jooksuringile isegi lühikese dressiga. Õues oli mingi 16-18 kraadi sooja. Mõtlesin teha tunde järgi mingi 10-15 km. Tempo oli mugava pulsi järgi kiirem kui reedel-laupäeval ja jäi sinna 6 minuti lähedale pidama. Tegin väikese tiiru Assakult, vaatasin uue lasteaia ja kortermajade ehituse arengud üle ja pöörasin tagasi Peetri suunas. Kui Reti teel oli 8 km tehtud, siis sörkis James vastu ja pöörasime temaga tagasi uuele väikesele tiirule. James muidugi kruvis tempo ka natuke üles ja läksime 5:30-5:40 tempoga kuni Peetrini. Koju jõudes oli peaaegu 12,5 km tehtud ja keskmine tempo 5:51/km. Pulss 151. Back to normal, peaaegu.

Teisipäeval oli tõehetk - esimene ventti sel hooajal. Mõned tuttavad näod ka ukse taga - Agris, Raini, Kata ja Pille, kellel kõigil oli juba mingi põhi all (loe: kaks trenni tehtud), aga mul oli ootuspäraselt erikuradi raske. Kui mingeid hüplemisi ja jooksuharjutusi jaksasin ilusti teha, siis plank oli totaalne null, kõhulihased olid keskmiselt rasked ja väljaastetega sain reie tagalihase krampi. Ühesõnaga - totaalne suremine, aga ventti ongi selline, mingit muud tulemust hooaja esimesest trennist ei olnudki oodata.

Kolmapäeval käisin Tartus. Trenni teha ei jõudnud (ei olnud plaaniski), aga selle asemel valutasin iga liigutusega kõiki lihaseid mis kubeme ja kaela vahel on.

Neljapäeval oli taas üks esimene trenn sel sügisel - Sparta jooksugrupp. Et ma ammu pole käinud, oli näha sellestki, et Järve metsas on käimas mingid kapitaalsed ehitustööd, mis minu jaoks olid täitsa uued. Üle raudtee ehitatakse kergliiklusteed ja viadukti ja tänu sellele oli osa metsaradasid ehitusmasinate poolt ära songitud. Ilm oli vihmane, aga sadu lõppes pärast soojendusjooksu ära ja harjutusi saime teha lihtsalt märjal rajal. Trenn oli tavapäraselt raske - mitte pulsi mõttes, aga harjutusi ikkagi ammu ei ole teinud. Teatud asjad nõuavad tavapärasest enam koordinatsiooni ja tasakaalu ja seda mul nagunii ei ole, rääkimata siis sellest kui ammu ei ole neid teinud.
Neljapäeval sai ka Marioniga natuke nõu peetud ja talvine treeningplaan loksus sellega paika - üks keskmiselt pikk jooks, üks tempojooks ja üks pikk jooks nädalas kuni veebruarini. Ventti ja jooksugrupp sinna juurde. Nii peaks saama mingi 160-180 km igakuiselt kokku.

Reede valisin tempojooksu päevaks. 8-10 km peaks tegema umbes enda poolmaratoni tempoga. Minu puhul siis 5:20-5:30 vahele. Otsustasin esialgu teha tuttava 8,4 km ringi ja järgmistel nädalatel seda pisut pikendada. Juba kodutänavalt startides olid kõhulihased valusad ja jalad rasked. Esimene kilomeeter tuli 5:18 ja mõtlesin hoida tempo alla 5:20. Pulssi ei vaadanud. Keskmiselt raske pingutusega tulid need kilomeetrid ilusti kokku, kõik 5:10-5:20 vahele. Kui kodu juurde jõudsin oli 8,64 km keskmine aeg 5:14 ja pulss täitsa uskumatuna tunduv 157. Wow. Ei oodanud nii madalat numbrit üldse ja tegelikult mingisse olulisse pingutustsooni ennast ei jooksnud ka. Väga hea jooks - Garmin näitas vahepeal pärast poolmaratoni VoMaxit 49, aga nüüd on mind tagasi 51 peale upitanud, nii et pulsivorm hakkab tagasi tulema.

Laupäeval tuli teha pikk jooks. See peaks olema 15-17 km. Mõtlesin küll, et enesetunde järgi võib mõnikord pikemalt teha. Pärastlõunal startides midagi head küll ei tundunud - läksin kergelt ja pulsi järgi, esimesed kilomeetrid tulid veidi üle 6:00, järgmised isegi 5:54, lõpuks jäin kuhugi 6:00 alla pidama. Kõhulihased olid endiselt valusad ja jalad nagu vatist. Energiat ei olnud üldse ja kuigi kusagil Assakul tuli jooksusammu isegi paariks kilomeetriks kergus sisse, siis see vajus pärast 10. kilomeetrit jälle ära ja pidin jalgu vägisi tõstma. Pulsi mõttes kerge jooks, aga väsimuse mõttes mitte. Kokku 15.1 km ja keskmine tempo 5:59. Pulss 150. Pidigi olema kerge jooks, aga ideaalis peaks suutma selle 5:54-ga teha.

Pühapäeval tegime nädala lõpetuseks jälle Peetrikatega kossu. Kuna oli 3 vs. 4, siis risti üle väljaku. Joosta andis kõvasti ja peale visata ka. Ma ei taha korvpalli käekellaga mängida, aga enesemotivatsiooniks oleks päris huvitav teada, kas jooksen piisavalt palju selle tunniga või viilin liialt.


Järgmise nädala treeningplaan on sellega paigas. Loodetavasti on kõhulihased teisipäevaks juba enam-vähem konditsioonis ja venttis suren natuke vähem.

Feili nädal 8.-14. oktoober

Poolmaraton tehtud, mõtlesin teha esmaspäeval ühe kerge jooksu ja siis alustada Spartas talvist hooaega. Tegelikult läks nii, et terve nädala oli tööl kiire ja stressirohke ja kui koju jõudsin, siis ei olnud mingit huvi trenni ka minna. Tervelt neli päeva ei liigutanud lillegi. 

Reedel läksin lõpuks kergele jooksule, sest sooja ilma ei saanud ju raisku lasta minna. Tegin 9 km oma tavapärase tempoga (5:54). Jalad olid puhanud ja samm kerge, aga pulss ulmeliselt kõrge - keskmine 160! Ei teagi mis juhtus ja miks pool maad pulss üle 160. Võib-olla endiselt vaja laupäevast taastuda, võib-olla see nädalane stress ja magamatus mõjutas.

Laupäeval oli plaan hoida vormi ja teha 15 km ring. Kõigepealt - magasin kella 13-ni ja sellega oligi pool päeva maha magatud. Kell 16 sain lõpuks jooksma ja võtsin kohe meelega madalama tempo. Jäin loksuma kuhugi 6:15 tempo peale ja tegin Assaku ringi sellega ära. Pulss ikkagi liiga kõrge (156 keskmiselt), aga peab ennast kuidagi rütmi saama. Vähemalt ilm oli soe - lühikese püksi jooksuilm, mingi 17-18 kraadi.

Pühapäeval oli veel soojem, aga tegime pühapäevase kossu peetrikatega. Oli normaalne mäng, lihtsalt saal oli ka umbne ja palav ja päike küttis nagu maikuus või septembri alguses.

Nii ongi kuidagi feil nädal olnud. Ainult kaks jooksu ja natuke kossu. Üks asi mis kindlasti demotiveerib on see, et treeningplaani praegu ei ole. Pole mingit ora mis ütleks, et kindlasti on vaja n kilomeetrit sellise tempoga teha. Proovin Sparta jooksutreeneritelt selle plaani ka uuel nädalal saada ja siis võib jälle veidi energilisemalt peale hakata. Kui septembri lõpp tundus ilma poolest päris kole, siis oktoober on juba väga normaalne jooksusügis ja tuleb võtta, kuni antakse.

Poolmaratoni nädal 1.-7. oktoober

Enne laupäevast poolmaratoni oli suhteliselt lõdva trenninädal. Kaks lühemat sörki sain teha esmaspäeval ja kolmapäeval. Distantsid polnud pikad, 7-8 km, aga kuna kolmapäeval jäin Hiiumaalt tulles natuke liiga õhtu peale, siis seda 7,4 km sörki tegin üsna vesistes sügisestes tingimustes - poolel maal oli juba pime, jooksin tänavalaternate valgel, jalad märjad ja üha tugevamat külma vihma sadas krae vahele. Väga november. 

Neljapäeval käisin Sportlandi rüüstamas, sain mõned soojemad jooksmiseks sobivad jakid ja uue Nike'i kileka (ärge küsige, mis see kõik maksis). Pegasus 35 Shieldi kahjuks ei saanud. Nike'i poest lubati, et peaks jõudma järgmisel nädalal.

Reedel vaatasin veel ilmaennustust, mis laupäeval oli Tartu kohta endiselt ebamäärane ja pakkisin kogu selle varustuse spordikotti, et laupäeval oleks võimalik otsustada, millega päriselt jooksma minna.

Laupäeval poolmaratoni päeval ei olnud mingit enesetunnet. Kerge puder hommikul sisse, sõit linna ja panin ennast Tiigi tänaval riidesse. Kuna hommikune vihm oli järgi jäänud, aga ilm oli siiski parajalt tuuline, valisin sellesama vana Asicsi jaki, millega 3a tagasi sedasama distantsi jooksin. Hästikulutatud raha oli see neljapäevane poeskäik - sellest ostukotist ei läinud selga midagi. Raekoja platsi jõudsin umbes 10.30, kui lastejooksudega lõpetati ja suundusin registreerimistelki. Seal oli korralik ehmatus kui selgus, et poolmaratoni asemel on mu nimi kirjas hoopis 10 km distantsil. Kirusin mõttes Ailenit, sest tema mu kevadel ju registreeris ja arvutasin kiiresti, et poole tunniga Tiigi tänavale pangakaarti tooma jooksmine läheb vist liiga napikaks, aga õnneks tulid korraldajad vastu ja registreerisid mu õigele distantsile ümber, mis tähendas küll, et rinnanumber oli nimeta, aga see on pisiasi.

Kuna registreerimistelgis läks mingi kümmekond minutit, jäi korraliku soojenduse tegemise aega napiks. Lasin ühe sirge mööda jõe äärt edasi-tagasi ja tegin mõned jooksuharjutused ja oligi starti mineku aeg. Stardikoridoris nägin esimest korda spartakaid - Eveliisi ja Erkit ja teisi. Nendega veidi juttu ajades oli stardi aeg käes ja vahetult enne pauku mõtlesin, et olen vist jäänud seal rivis natuke liiga ette. Sellepärast oli esimene kilomeeter veidi kummaline, sest paljud kiiremad läksid mõlemalt poolt mööda ja läks veidi aega enne kui oma rütmi kätte sain.

Kui kolme aasta tagusest Tartu poolekast on kõige enam meelde jäänud just need lõõtsutavad ja väsinud näod juba teisel kilomeetril, siis 2018 midagi sellist ei olnud - ümberringi nägid kõik välja heas vormis, treenitud ja sihikindlate nägudega. Distantsi esimeses pooles olid tuttavad Ropka tõusud ja vastutuult minek. Kiire järeldus sellest oli, et pärast Eedenit peaks tuul selja taha pöörama. Kusagil 6. kilomeetril jõudis Carolin mulle järele ja edasi läksime koos. 5:30 tempo oli mõlemale sobiv ja jõukohane. mina olin seda rada enne jooksnud, tema mitte. Joogipunkte oli piisava sagedusega ja võtsin igal pool juua, aga joogiulatajaid oli selgelt liiga vähe ja Peetri jooksu teenindusele jäi Tartu maraton kindlasti alla. 

Eedeni juures unustasin kella vaadata, nii et ei teadnud kui kiiresti esimesed 10 km läks (tegelikult oli 54:30) ja pöörasime taganttuult. Selleks ajaks jõudis vihm ka meile järele ja järgmised paar kilomeetrit jõe äärest tagasi joostes saime isegi korralikult märjaks. Paar korda vaatasime pulssi ka, oli seal 170 all. Distantsi viimane veerand meeldib mulle Tartus kõige vähem - kui Atlantise juurde jõudes kuuled võistluste teadustajat ja finiš paistab üle jõe, siis tuleb jälle edasi kaugemale joosta ja seal Tähtvere kandis pole tavaliselt ühtegi kaasaelajat ka. Joosta oli endiselt kerge ja jalad väsisid pigem enne ära kui võhma nappis. Lossi tänava tõus oli seekord palju kergem kui kolm aastat tagasi, kuigi Carolinil oli siis juba selgelt raskem kui mul. Tassisin ta Toomemäel laskumiseni ära ja siis panin natuke kiirema käigu sisse. Päris spurti ei teinud enne finišisirget, kus ühe tütarlapsega sai 50m võidu tehtud (mina võitsin). Lõppaeg 1:54.24, ilusti alla 1:55 mis oligi osalt eesmärk. Võib-olla minuti jagu jäi varu, aga selle püüdmiseks oleks pidanud märksa rohkem pingutama ja viimasel kümnel kilomeetril gaasi andma. Garmin näitas finišis küll täpselt 21 km (ma ei tea, kust ma selle 100m lõikasin, näiteks Krõõt sai 170m rohkem joosta kui mina), aga minu kell ja kiibiga ajavõtt erinesid ainult nelja sekundi võrra. Isiklik rekord paranes peaaegu 9 minutiga.

Finišis ootas Helena ja sai medali kohe enda kaela. Korraldajate kapsaaeda läheb ka see, et pakihoiu järjekorras pidin märgade riietega üsna pikalt ootama ja ime, et osalejad seal ei külmetanud.

Selle poolmaratoniga on ka selle suvine treeningplaan läbi - peab ütlema, et Endomondo oli päris hea treener ja ennustas lõppaega ka üsna täpselt (Endomondo pakkumine oli 1:53.30). Järgmisel nädalal vaja teha üks rahulikum nädal ja siis Spartas Ahtoga nõu pidada, mis edasi. Üksinda pusimine mulle tegelikult sobib, aga selle 4 kuu peale läks natuke nüriks siiski.