Trenninädal 23.-29. september

Esmaspäevane taastav jooks algas hästi - proovisin pulsi järgi rahulikult minna nii, et esimese kilomeetri lõpuks jõuaks pulss 130 peale. Samm tundus kiire ja tihe, sellepärast sain halva üllatuse, kui esimese kilomeetri aeg oli kõigest 6:15. Järgmised kilomeetrid olid juba kiiremad ja täna rahulikule algusele püsis pulss ka lõpuni normi piires. Üldiselt oli keskmine jooks, ehk jaksasin kerge pulsiga minna umbes 6:00 tempos.

• Distants 7,68 km
• Keskmine tempo 6:02/km
• Keskmine pulss 136
• Garmin Index 2.1
• VoMax 52

Teisipäeval oli selle hooaja viimane fartlek + ÜKE. Ilm oli selline amorfselt 11-12 kraadi ümber, nii et enamik läks jooksma pikkade riietega, mina (ja mõned veel) panime lühikesed püksid, sest fartlek ikkagi.

Soojendusel jälle natuke kiirustasime tempoga (kuigi me Triinu ja Kertuga olime nagunii kogu kambast maha jäänud). Lõigud olid nii nagu eelmisel nädalal - 700m kiirendus tõusu algusest ja raudtee äärse sirge lõpuni. Juba esimesel lõigul jäin Kertust ja Triinust natuke maha - varvas hõõrus tossu sees ja natuke pistis ka, nii oli raske pingutada ja pulssi üles suruda. Jäingi üksinda jooksma ja neid lõike pressima. Üksi oma tempos võib ka joosta, aga natuke pingutad ikka nii vähem. Lõigud tulid kõik ühte auku 3:12-3:15 ajaga (4:29-4:35/km tempo) ja nelja ringiga tõmbasin joone alla ka.

ÜKE oli see-eest lihtsam kui tavaliselt (või ma jaksasin paremini). Igatahes Kertu mu kõrval oli palju rohkem hädas nii kätekõverduste kui planguga. Üldiselt oli hea trenn, kuigi oleks tahtnud lõikudel paremat kiirust näha.

• Distants 8,61 km
• Keskmine tempo 5:37/km
• Lõikude tempo: 4:29-4:34/km
• Keskmine pulss 156 (max 187)
• Garmin Index 3.7
• VoMax 52
• Laktaadilävi 4:51 @175

Neljapäevases Sparta trennis panin soojemalt riidesse ja sain tegelikult kohe aru, et olen overdressed. Oleks pidanud panema õhema dressika, mitte selle windstopperiga musta jaki. Ilm oli 12C, aga tuulevaikne ja tundus tegelikult üsna soe. Ma ei saa aru, mis teema selle soojendusjooksuga nüüd sügisel on, aga mingi jube vajadus on kõigil kütta neid esimesi ringe 5:20 tempoga - nii pole kunagi suve jooksul kihutatud.
Seekord oli trennis vähem rahvast, sest samal ajal joosti Taltechi teatejooksu ja paljud olid seal.  Kertu ja Annika ka puudusid, nii et meie pundist pusisime Triinuga kahekesi. Toomas võttis uuemad jooksjad endaga ja ülejäänud tegime Mailega koos täistrenni - harjutuste ja hüplemistega. Paar uuemat nägu oli meie grupis ka ja kohe oli näha, et kui ikka tehnikatrennis varem käinud ei ole, siis sellised asjad nagu külg ees põlvetõstejooks vms. võtavad neil võhma palju kiiremini välja. Aga tegelikult oli väga hea trenn ja jalad ei väsinud trenni lõpuks üldse ära, kuigi Maile lasi korralikult pöiahüppeid ja sammhüppeid lõpus teha. Enda vastupidavusega jäin väga rahule.

• Distants 7,71 km
• Keskmine pulss 144
• Garmin Index 2.5
• VoMax 51

Reedene (pool)pikk jooks oli eelmise nädala koopia - 15,2 km Assaku tiir. Hea oli see, et ilm tundus veel natuke soojem kui neljapäeval (eriti päikese käes) ja sain tiirule minna lühikeste pükste ja õhukese jakiga. Tempo valisin pulsi järgi (õigesti) ja algus oli aeglasem kui eelmisel reedel. Mõtlesin, et kui tuleb keskmiselt 5:40-5:50 vahele tempoga jooks, siis on hästi. Vana-Tartu maanteel sain seekord natuke vastutuult ja tempot tuli tagasi hoida, aga Assakult tagasi pöörates oli see-eest tuul juba tagant. Proovisin jooksu ajal nuputada - millest seekord aeglane tempo, ei tohiks ju olla mingit suurt pingutust selja taga, aga 10-11 km peal sain aru, et säärelihased on väsinud - Maile eilne trenn! Need pöiahüpped ja muud harjutused, mis me tegime, ei väsitanudki neljapäeval nii ära, aga reedese jooksu viimasel kolmandikul oli neljapäevane trenn veel korralikult jalgades. Viimased 5 km oli natuke kummaline tunne kus pulsi järgi oli täiesti OK joosta, aga jalgu pidin sundima kiiresti liikuma. Lõpuks nii tuligi - aeg selline nagu on, aga pulsi mõttes normaalne jooks.

• Distants 15,23 km
• Keskmine tempo 5:46/km
• Keskmine pulss 147
• Garmin Index 2.8
• VoMax 52

Pühapäeval oli tavapärase intervalli asemel Rae Run 5,8 km lühike võistlus. Täitsa sobival ajal, nädal enne Tartu poolmaratoni ja väike motivatsioon jalgu kiiremini liikuma saada. Erilisi eesmärke sellele võistlusele ei seadnud, orientiiriks oli suvine aeg samal rajal - 27:14. Ilmaennustus lubas paduvihma terveks päevaks, aga kuigi hommikul sadas, siis võistluste ajal oli kuiv ja piisavalt soe, et lühikeste riietega jooksule minna.
Rahvast oli rohkem kui suvel - kool ju ka alanud. Spartast olid Triin, Annely ja Peep + Marius oma noorte grupiga. Nägin enne jooksu ka Janost ja soojendusel põrkasin kokku Sten Senkeliga. Triin oli enne võistlust luuret teinud ja teatas, et värske multš on rajale pandud - seda ma ausalt öeldes ei oodanud. Suvel oli veel suht normaalne selle vana kinnitambitud raja peal joosta.
Startdist läksime minema kiiresti - isegi liiga kiiresti ja proovisin ennast tagasi hoida. Esimene kilomeeter tuli siiski 4:24 - vist praktiliselt sama mis suvel, ja teine 4:35. Pulss oli normaalne, kusagil 175-178 vahel, aga jalgades eriti värskust ei olnud ja keeruline oli ennast sundida pingutama. Esimesed kaks kilomeetrit on sellel rajal ka kõige kergemad - edasi tulid raskemad lõigud, kus tõusunukid, vastutuul ja kurvid tõmbasid tempot maha. Jooksime suuremas osas hoopis raja kõrval murul, sest märg multš oli liiga libe. Murule oli kohati täitsa normaalne jooksurada esimeste poolt ette tehtud, aga kohati läks liiga märjaks ja vesiseks. Tempo langes 5:00 lähedale. Lõpus pärast tõuse proovisin ikka kiirendada ka ja nägin pulsikellal numbreid üle 190, aga rajarekordit seekord ei tulnud - suvisele ajale jäin paarikümne sekundiga alla. Tulemuse mõttes üsna sama jooks, mis suvel, aga rada oli kindlasti raskem joosta.

• Distants 5,81 km
• Keskmine tempo 4:44/km
• Keskmine pulss 179 (max 192)
• Garmin Index 4.0
• VoMax 51

Lühikese Rae Runi tõttu oli nädala kilomeetreid natuke vähem kui tavaliselt - 45 km. Septembrikuu kokku tuleb pärast homset taastavat sörki 179 km. Vähem kui tavaliselt, aga maratonieelne ja -järgne lühemate ja kergemate trennide rivi on selle languse taga.

Trenninädal 16.- 22. september

Puhkenädala järel tuli jälle üks päris trenninädal. Maratoni järgselt oli sügise ja hooaja lõpu plaan selline, et Tartus oktoobri alguses joosta poolmaraton ja vahepeal ühe sutsakana septembri lõpus Rae Run sügisjooks (5,8 km). Kui Tartu poolmaratoni osas on eesmärgid veel ebamäärased (isiklik rekord raskel rajal tundub veidi liiga ambitsioonikas), siis Rae Runi osas on asi veidi lihtsam - eesmärk on parandada enda suvist aega samal rajal (27:14), kuigi lühikesi lõike ja kiirusetreeningut on suhteliselt vähe tehtud.

Esmaspäeval alustasin nädalat tavapärase 45 minutilise sörgiga. Ilm oli terve päeva vihmane ja vastik ning pärast tööd koju jõudes istusin umbes tunnikese, vaatasin padukat akna taga ja mõtlesin, kas tasub minna. Õnneks just siis kui kell 18 õue liikusin, jäi sadu järele. Panin lühikesed püksid jalga, kileka peale ja shieldid jala otsa (et jalad märjaks ei saaks) ja läksin enda tavaliselt ringile ümber Järveküla kooli. Vihmahoogude vahel oli väga tuulevaikne ja tegelikult päris soe, nii et mõnus oli joosta hoolimata sellest, et veidi tuli lompidest ümber laveerida. Pärast rahulikku algust tegin teise ja kolmanda kilomeetri võib-olla veidi liiga kiiresti (5:51), aga üldiselt oli hea jooks ja distantsi teises pooles jõudsin rahuliku pulsiga hoida 6:00 tempot või isegi veidi kiiremini. Kokkuvõttes hea jooks, kuigi see, et jalad olid kerged, oli pärast nädalast jooksupausi ootuspärane. Kui Häälinurme tänaval juba peaaegu koduni olin jõudnud, hakkas uuesti sadama, nii et sain katuse alla kuivama ja venitama täitsa õigel ajal.

• Distants 7,69 km
• Keskmine tempo 5:59/km
• Keskmine pulss 137
• Garmin Index 2.1
• VoMax 52

Teisipäeval oli tavapärane Sparta trenn, kuigi mitte päris tavapärane. Sel ja järgmisel nädalal on Sparta jooksugrupi tasuta proovitrennid ja Toomas proovib läbi uue pundi meile uusi trennikaaslasi leida. Sellega seoses oli vanadele olijatele palve koguneda mitte Sparta fuajees (et uusi mitte ära ehmatada), vaid jõulinnakus kell 18.00 ning sealt fartlekile minna. Teine oluline palve Toomaselt oli see, et me jookseksime lõiku natuke aeglasemalt kui tavaliselt :D

Hakkasime Spartast 17.55 liikuma ja saime jõulinnakus Ahtolt juhtnöörid teha "vanakooli" fartlek. See tähendas - umbes 700 meetrine lõik raudtee ääres, aga algusega mitte künka otsast, vaid sirge alt tõusu algusest + väike jupp kiirendust jõulinnaku juures. Nii jooksime viimati mais-juunis ja tegelikult oli alguses väga keeruline ennast mingile lõigu ajale orienteerida. Lühikese lõigu aegu mäletan juba peast, aga kevadisi aegu - mitte eriti. Teine probleem, miks keeruline oli ennast jälgida, oli seotud sellega, et pulsivöö patarei oli tühjaks saanud. Tegelikult andis Garmin sellest märku juba maratoni ajal, aga et ma ei ole jõudnud selle patarei vahetamisega seni tegeleda, on muidugi minu süü. Fartleki ajal andis see kohe tunda, kui esimese lõigu peal näitas Garmin süütult pulsiks 152-158, kuigi teadsin, et olen tõenäoliselt kusagil 170 peal. Esimese lõigu jooksime 3:03-ga, teise lõigu väga hea hingamise ja sammuga (Triinu tuules) 3:01-ga. Kolmanda lõigu aeg tuli 3:04, aga seetõttu, et kas fartlekipausist (2 nädalat pole lõigutrenni teinud) või sellest, et keha pole lõigu alguse tõusuga harjunud, hakkas paremas küljes pistma ja kuigi see otseselt jooksmist ei takistanud, siis hakkas see iga lõiguga üha rohkem segama. Viimase ringi lõigul võtsin lõpus juba rahulikumalt käigu välja ja tegin selle 3:12-ga. Kogu aja proovisin meenutada, mis need kevadised lõiguajad olid ja olin kindel, et alla 3:00 me kindlasti ei jooksnud ja tavapärane aeg võis olla 3:10-3:20 vahel. Järele kontrollides selgus, et nii oligi - kuigi juunis olime jooksnud parima aja sellel lõigul ka täpselt 3:01, siis tuli see kõvema kangutamisega kui seekord (kuigi ma ei teadnud oma pulssi, nii et päris kindel ei saa olla kui kõva see kangutamine praegu oli). Aga et suudan kõik lõigud 3:00-3:05 vahele teha, näitab ka ikkagi mingit arengut.

Jooksu ajal nägime silmanurgast uusi trennihuvilisi ka - neid oli umbes 20 kandis ja valdavald naised/tüdrukud. Nemad jõudsid Järve metsa meie ringi ajal ja korraks saime kahe grupi peale raja korralikult äärest ääreni rahvast täis. Naersin, et osade jaoks oli see ilmselt Tallinna Maratoni Stroomi lõigu flashback, aga tunneli juurest läksid nemad edasi sörkima pikale ringile ja pärast nägin neid silmanurgast künka otsas venitusi ja harjutusi tegemas, nii et ilmselt said nad Toomase käe all midagi sarnast meie neljapäevase jooksuharjutuste trenniga.

Pärast fartlekit tegime tavapärase venitamise ja ÜKE, mis ei olnudki nii raske kui oleks võinud olla. Intervallventti hooaja alguseni jääb ka kõigest paar nädalat.

• Distants 8,78 km
• Lõigud 3:01-3:12 (keskmine tempo 4:08-4:35/km)
• Keskmine pulss 153 (max 173) - kindlasti valed numbrid
• Garmin Index 3.5 (ei ole selle täpsuses kindel)
• VoMax 52

Neljapäevase Sparta trenni ajaks oli juba sügis kohale jõudnud. Võtsin trenni kaasa kogu erineva varustuse - pikad ja lühikesed riided + kileka, sest ilma lubas 8-12 kraadi ja võib-olla vihma ka. Jooksma läksin pikkade pükste ja õhukese pikkade varrukatega jakiga (märgime siis ära, et 19. september oli esimene pika dressi jooksuilm), aga kohe soojendusjooksu tehes hakkas natuke sadama ja kilekas oli loomulikult jäänud autosse, nii et päris hästi sellega ei läinud. Sörkides tõmbas vihmaga käed külmaks ja oleks tegelikult kindaid tahtnud, aga need olid ka jäänud kotti. Samas - mõned olid kas päris lühikeste pükste või T-särgiga, nii et minu seis ei olnud üldsegi kõige halvem. Venitusi tegime seekord heliklipi ja Martin Kõrve virgutusvõimlemise juhendi saatel. Seistes ja venitades hakkas muidugi päris jahe.

Marge võttis seekord kergema trenni grupi ja kõhklesime pikalt, kuhu minna, sest tegelikult võistluseid ju tulemas ei olnud ja mingit head vabandust (peale laiskuse) kergemat trenni teha ei leidnud. Aga läksime ikkagi Margega (Annika jäi Toomase punti) ja tegime metsa all harjutusi + kergemaid hüppeid ka. Kilomeetreid kogunes tavapärasest vähem - vist sellepärast ka, et olime Merko maja pool ja lõdvestusjooksu tegime lihtsalt otse Spartasse tagasi. Igatahes oli trenn kuidagi lühem ja kergem kui tavaliselt.

• Distants 7,2 km
• Keskmine pulss 140 (max 172) - keskmisest madalam
• Garmin Index 2.3
• VoMax 51 - ei tea mis selle kukkumise taga nüüd oli

Reedel on pika jooksu päev. Tegelikult on Tartu poolmaratonini kavas poolpikk jooks 15 km. Tundub lihtne, aga esimene väljakutse oli õigete riiete valik, sest mingi ebamäärase 10-12 kraadi juures ja selle pulsivahemikuga on päris keeruline hinnata, mis on õige variant. Lõpuks läksin pika dressiga. Õhukesed kindad libistasin juba lasteaia juures taskusse tagasi ja tegelikult oleks pidanud panema õhema dressika.
Tempovalik oli algusest peale liiga kiire - sain sellest juba Uusmaa tee tõusust üles ronides aru, aga kuidagi ei osanud jalgu aeglasemalt käima panna ja pigem jäi tempo samaks (5:40 ringis) ja pulss keris vaikselt 150-le lähemale. Rahulikumalt hakkasin jooksma Assakule jõudes ja sealt alates oli tempo pigem 5:45 peal. Endale oleks meeldinud rahulikuma pulsiga joosta, aga kuna õhk oli jahe ja jalad suht head, siis tegelikult ei olnud väga pingutav jooks. Ainus asi mis segas oli see, et toss hõõrus vasaku jala väikese varba pealt - tegin selle koha enne maratoni veidi suuremate tossudega liiga ja tegelikult õnn, et see maratoni ajal hõõruma ei hakanud. Järgmises trennis peaks sinna ikka plaastri peale panema.
Ilma osas jälle vedas, sest kui koju venitama sain, hakkas järjekordselt sadama ja venitamised sain katuse all ära teha.

• Distants 15,21 km
• Keskmine tempo 5:43/km
• Keskmine pulss 149
• Garmin Index 2.9
• VoMax 52

Pühapäeval olin riietumise mõttes natuke targem ja panin õhema dressika selga. Tegelikult oleks vist võinud ka lühikeste pükstega minna, sest hoolimata jahedast ilmast (9C), oli päikese käes üsna soe ja intervall on intervall. Kavas olid pigem kerged kiirendused - 5x5min üle 3 minuti @165-170. Distantsi mõttes kuhugi 11-12 km vahele, nii et tiirutasin need kilomeetrid Peetri ja Järveküla vahel ära.

Üsna keskmine ja sündmustevaene jooks oli. Kõnniteed olid vihmast lõpuks ära kuivanud ja hea oli joosta, erandiks esimene kiirendus, kus pidin peatuse tegema, et tossupael kinni siduda. Muidu tulid kilomeetrid kindlalt alla 5 minuti ja kõige raskem oligi vist neljas kiirendus. Tulin siis Käokella ridaelamute vahelt vastutuules, tänavad keerutasid ja kord oli taganttuul ülesmäge, siis vastutuul allamäge joostes. Seal läks pulss ka punasesse ja tegelikult ei oleks üldse pidanud nii palju pingutama (tempo mõttes). Hea oli see, et lõdvestusjooksu pulss oli üsna madal, seega üle kusagil ei pingutanud ja 1. septembriga võrreldes palju parem jooks. Pärast oli mõnus päikese käes venitada ka.

• Distants 11,50 km
• Keskmine tempo 5:37/km
• Lõigud 4:52-4:58/km
• Keskmine pulss 155 (max 177)
• Garmin Index 3.7
• VoMax 51

Kokku tuli nädalaga täpselt 50 km jooksu. Järgmisel nädalal üsna sama kava, selle vahega, et pühapäeval tuleb Rae Run fartleki asemel.

Puhkenädal 9-15. september

Maratonijärgselt võtsin ühe nädala päris chillilt. Ahto keelas rangelt maratoonaritel teisipäevasesse trenni tulla (küll leebus ja ütles, et ÜKE-sse võib tulla, aga ainult ÜKE pärast ei viitsinud ka). Kolmapäeval olid jalad juba täitsa head ja jooksutuju tagasi, nii et neljapäeval otsustasin Sparta trenni minna.

Tegime seekord lühemalt, ainult tunnise trenni, sest plaanis oli ka hooajale väike vahekokkuvõte teha ja sellega 19.30 kohvikus alustada. Soojendusjooksu ja venituse järel jagunesime kaheks - Toomas võttis maratoonarid enda hoolde ja tegime raudtee sirgel natuke jooksuharjutusi - ei midagi äkilist, kiirendusi praktiliselt ei teinud ja Toomase jutu järgi oli ka eesmärk mitte väsinud lihaseid lõhkuda. 20 minutit harjutusi ja siis sörk Spartasse tagasi. Kuna Garmin oli endiselt autopause'i peal, siis läks trenn kella jaoks pidevalt käima ja jälle pausile ja lõpuks oli nii distantsi kui kestvuse mõttes andmed väga kummalised.

• Distants 4,53 km (kella järgi)
• Keskmine pulss 149
• Garmin Index 2.7
• VoMax 52

Reedel jälle puhkasin ja sõitsin nädalavahetuseks Pangodisse. Pühapäeval tagasi sõites oli eriliselt rõlge ilm - terve 200km Pangodist Tallinnani sadas vihma, temperatuur oli pisut üle 10 kraadi ja kuigi jalgades juba jooksutahet oli, siis väga ei kutsunud sellise ilmaga õue minema. Kui puhkenädal, siis puhkenädal. Esmaspäevast jälle tavapärasesse trennirutiini. Kuna reedest pühapäevani oli Garminil ka activity tracker välja lülitatud, sain nelja päevaga kokku ainult 28 000 sammu ja jäin iganädalases sammuvõistluses selgelt viimaseks.

Tallinna Maraton 2019

Pühapäeva hommikul ärkasin täpselt kell 6. Lõin silmad lahti ja samal ajal tegi telefon bling - Triin andis endast märku ja kontrollis, et olen üleval. Tavapärane müsli sisse (esialgne plaan oli putru teha, aga ära tee midagi, mida sa tavaliselt ei tee, ega söö midagi, mida sa tavaliselt ei söö) ja apelsinimahl. Kohvist loobusin, sest ei tahtnud jooksu ajal küll mingit metsapeatust teha.

Asjad olid pakitud - vaseliin, Snickers, varugeelid, rahakott ja joogipudel.

Asjad kokku ja autosse ning umbes kell 7:45 olin Vabaduse väljakul. Expo telgid olid juba lahti ja kuigi plats tundus tühjavõitu, siis rahvast vaikselt kogunes. Jalutasin poodides ringi ja sain viisaka hinnaga 2 paari jooksusokke ning panin need kotti. Sparta telk oli ka juba lahti tehtud ja rahvas kogunes sinna - Triin jäi Tallinna maratoni pundiga ühispilti tegema, me chillisime telgis ja ootasime starti. Kõik tegid ettevalmistusi - määrisid midagi, vahetasid riideid või hirmutasid teisi. Õed Siibakud tegid korraliku vaseliiniralli ja naersid mu üle kui ütlesin, et mul pole kunagi midagi hõõruma hakanud ja ei pea vajalikuks teipida või määrida.

Lõpuks oli kell 8:45 - ühispildi aeg ja siis kerge sörgiga stardikoridori Viru väravate juurde. Minu number oli 1160 ja startisin C-grupist. Enamik meie pundist olid kas B-koridoris või eliidi seas ja 1160 tähendas, et startisingi umbes teise tuhande algusest. Mingit olulist emotsiooni ei olnud, tavaline võistluste start. Hea oli see, et Viru tänaval vanalinna müüride vahel seistes ei olnud lühikeste jooksuriietega kuidagi külm ja ilmaolud olid põhimõtteliselt ideaalsed. Võistluste teadustaja hoiatas veelkord kõiki jooksjaid 60-70m peal olevast äärekivist ja start oligi antud täpselt kell 9:00.

Liikuma hakkamisega läks natuke rohkem aega kui arvasin ja stardikoridori jäi umbes 30-60 sekundit. Või nii ma umbes ise arvestasin. Garmin hakkas aega mõõtma sellest hetkest kui päriselt liikuma sain ja seetõttu ei olnud bruto- ja netoaeg päris tasakaalus. 60m peal olev äärekivi oli tõesti ebameeldiv ja hea, et sellest ette teadsin - teiste jooksjate jalgade vahelt ei oleks pruukinud seda oodata. Mere puiesteele jõudes saime juba rahulikuma jooksurütmi sisse võtta ning proovisin võtta enda eesmärgi 5:30 tempoga.

1 km 5:47

Esimene kilomeeter lõppes Rannamäe tee tõusuga. 5:47 on stardi kohta normaalne aeg, kuigi teadsin, et brutoaeg on tõenäoliselt pigem 6:00-6:10. Täpselt minu selja taga jooksis 4:00 tempogrupp ja kuulsin kuidas tempomeister kellelegi inglise keeles nõuandeid jagas, kuidas käsi jooksu ajal lõdvemalt hoida ja mis strateegiaga jooksma läheb

2 km 5:21

Liiga kiire. Kompenseerisin natuke liigselt oma aeglast algust ja pärast Rannamäe tee tõusu oli kerge minna liiga hoogsa sammuga edasi. Teed ja tänavad olid seal Põhja puiesteel tuttavad ja tagasi Linnahalli poole läks tee ka kergelt allamäge, nii et kiire aeg oli tegelikult natuke oodata ka. Kõige kiirem kilomeeter tervel maratonil.

3 km 5:22

Peaaegu sama kiire, kuigi püüdsin hoogu tagasi hoida, aga põhjuseks eelkõige see, et tee viis allamäge Kalasadama suunas ja hea kerge oli joosta. Proovisin leida mingeid orientiire või inimesi, kellega koos joosta. Eespool liikus mingi roosa parukaga tüüp, minu kõrval kohe üks lühike patsidega blond tüdruk. Pundi tekkimine oli keeruline, sest tundus, et kõik liiguvad kuhugi - ühed jäid tahapoole ja teised jälle tulid tagant ja jooksid mööda: 4:00 tempogrupp hakkas selleks ajaks pisut  juba maha jääma.

4 km 5:23

Ikka liiga kiire. Pulsi mõttes tiksusin mugavalt alla 160. Nüüdseks olin aeglase stardi kindlasti tagasi teinud ja võisin rahulikult tempot alla lasta. Neljas kilomeeter viis ümber Lennusadama ja asfaldi asemel oli jalgade all tänavakivi - mitte kõige mugavam, aga jalad olid veel puhanud ja see ei häirinud. Lennusadamas oli ka esimene meeleolupunkt, kus Tartu Milli lippude kõrval mängis mingi tümps. 

5 km 5:32

Viiendal kilomeetril tuli mere äärest natuke mäkke ronida ja tõusul lasin sammu aeglasemaks. Samuti oli seal ka esimene joogipunkt. Plaan oli igas punktis natuke juua, aga keda ei olnud, olid jootjad. Esimene joogipunkt oli selgelt alamehitatud ja keeruline oli juua kätte saada - ilmselt ei oodatud, et maratoonarid kohe alguses juua võtavad. Natuke vett sain ja läksin edasi. Iga viie kilomeetri tagant oli ka vaheajapunkt koos ajavõtumati ja punaste numbritega kellaga (brutoaeg). Ei teadnud seda oodata ja unustasin esialgu vaadata, mis Garmini ja brutoaja erinevus oli. Minu kellal sai 5km täis veidi enne kui raja post seda näitas, sest olin jooksma hakanud veidi enne stardijoont. Igatahes umbes hindasin, et olen 40 sekundit "õigest" ajast maas.

6 km 5:24

See lõik läks mööda Soo tänavat. Mulle tõesti meeldis Kalamajas joosta, sest rada läks üsna sirgelt, aga tänavad olid kitsad ja tuulevarjulised, rada sile ning ergutajaid oli raja ääres korralikult. Üks tädi tegi oma esimese korruse köögiakna lahti ja tagus jooksjatele ergutuseks kulbiga vastu potipõhja rütmi. Paljud Kalamaja elanikud olid tulnud rõdule oma hommikuriietuses jooksu vaatama - kes pidžaamas, kes hommikumantliga.

7 km 5:28

Ja edasi Balti jaama suunas. Rahvast endiselt raja ääres parasjagu ja olin selleks ajaks täpselt õige temporütmi kätte saanud.

8 km 5:22

Jälle veidi liiga kiire, aga endiselt meeldis Kalamajas joosta, sest tänavakate oli mõnus ja rütm oli hea.

9 km 5:23

Sellel kilomeetril oli järgmine joogipunkt, kus aitasid NATO sõdurid. Nende omi oli mõned rajal ka jooksmas, äratuntavad pruunide NATO Battlegroup särkide järgi. Rada pööras nüüd Ristiku tänavale ja läks viadukti alt allamäge edasi - kiire aeg on sellega selgitatav.

10 km 5:21

Ikka liiga kiire, kui järele mõelda. Joostes vist nii ei tundunud. Rada ristus Sõle tänavaga, kus oli kogu liiklus selleks ajaks seisma pannud. Nägin Taavit mööda jooksmas, kes oli jälle Musta Puudli (valge) särgiga ja ütles, et püüab 3:45 tempomeistri õhupalli, mis meist mõnisada meetrit eespool liikus. 10 km netoaeg 54:20. Veidi liiga kiire, kui tagasi mõelda, aga enam-vähem. Arvestasingi umbes nii, et esimesed 10 km on lihtsalt mittemidagiütlev matk ja päris jooksmine algab teisest kolmandikust, kui 14 km on joostud.

11 km 5:23

Jõudsime Stroomi randa ja Sportlandi ergutuspunkt tervitas meid seal. Raja ääres nägin Mailet ergutamas ja andis natuke sammu juurde. Lõpuks hakkas tunda andma, et jooks käib.

12 km 5:28

Sellest kilomeetrist ei mäleta eriti midagi.

13 km 5:28

Tempo mõttes jooksin hästi ja pulss oli kusagil 160-165 peal, nii et täitsa normis. Jõudsime Paldiski maanteele ja sinna oli tehtud aedadest "lüüs" - see tähendab, et jooksjad suunati siksakitades üle tee ja ühe kaupa said reguleerijad lüüsist ka sõidukeid läbi lasta. Parasjagu ootasid bussid seal läbipääsuvõimalust ja bussireisijatel oli võimalik aknast maratoonareid vaadata. Siksakitamine ja pöörded ei olnud muidugi kõige ökonoomsem viis edasi jõuda.

14 km 5:27

Jõudsime Veskimetsa kergliiklusteele - sirge tee ja suhteliselt igav joosta. Kerge tuul puhus vastu (pole hullu, praegu veel jaksan, hiljem puhub tagant ka). Hea oli see, et uuel asfaltkattel on suhteliselt hea joosta.

15 km 5:29

Kerge põiekas oli hakanud tekkima ja mõtlesin, kas kusagil on võimalik ennast tee ääres kiirelt kergendada. Oleks olnud võimalik, aga häda polnud veel nii suur. Teadsin, et loomaaias on ebaviisakam seda teha, aga pole hullu.

16 km 5:23

Jälle kuidagi liiga kiire. Jõudsime Kadaka Selveri taha ja raja ääres oli Urmo. Jõudsin küsida, miks ta ei jookse ja ta hõikas, et tegi laupäeval kümmet. Nojah. Pöörasime Õismäe teele ja seal oli jälle rohkem inimesi raja ääres ergutamas ka. Otsisin silmadega juba geelipunkti, aga ei leidnud, selleni jõudsime alles Loomaaia värava juures. Rabasin esimese paki pihku ja küsisin jooksu pealt, millega see on. "Cola". Viskasin paki maha ja järgmine tütarlaps hüüdis "Apelsin!" See oli minu pakk! Sain kätte ja kergesti lahti ja läks kiiresti alla.

17 km 5:27

Loomaaias oli väga igav joosta. Ühtegi looma ei näinud enne kaamelite aedikut. Mõned ergutajad olid tulnud siiski loomakostüümide ja plakatitega. Õhk tundus loomaaias seisvat ja kuidagi raske ja nüri ja vaikne oli. Sain aru, et võtsin esimese geeli liiga hilja ja see tusane tunne on osalt madala veresuhkru süü.

18 km 5:31

Loomaaia rada viis kusagilt kruusalõigult läbi ja oli kurviline ning jõudsime värava juurde. Esimest korda nägin pulssi 170. Loomaaia ZOO raidkirja juures oli mingi valvur - mõtlesin, et sellepärast, et keegi sinna ei urineeriks. Jah, põiekas oli veidi tugevamaks läinud.

19 km 5:33

Kohe pärast loomaaia väravat tuli eriliselt vastik järsk pööre ja kõnnitee tõusis seal meetri võrra. Edasi läks rada mööda kergliiklusteed Haabersti ringi suunas. Endiselt oli raske ja pulss oli 170 lähedal - ei tahtnud seda kõrgemaks lasta.

20 km 5:28

Jooksime Kakumäe suunas ja pärast jalakäijate tunnelist läbi minekut sain juba pulsi paremini korda - geel kickis ja rütm läks paremaks. Teadsin, et seal peaks olema tee ülesmäge, aga joostes ei saanud sellest eriti aru. Need on Triinu kodurajad ja võib-olla on need tema jaoks tuttavamad. Hakkas kätte jõudma see osa jooksust, kus hakkasin järgmist joogipunkti ootama, sest jooks oli nüüd juba pingutuse moodi. Olin enda peas jaganud distantsi kolmeks - 14 km lõigud, nii et olin praegu teisel kolmandikul.

21 km 5:29

Jõudsin esimese Sparta joogipunktini. Kilomeetri ajad olid veel head, aga pulss hakkas juba üles kiskuma ja jooksmine oli pingutus. Joogipunktis olid Sparta lipud, aga ühtegi tuttavat nägu ei näinud.

22 km 5:33

Tegelikult rohkem kui 5:33. Jõudsime Harku raba terviseradadele ja asfalt muutus pargi kõvakattega teeks. Otsustasin ära teha oma metsapeatuse, aga erinevalt nendest kes sügavale metsa kalpsasid, lasin põie sealsamas raja ääres kiirelt tühjaks. Samal ajal sai selgeks, et olin pulsikellaga teinud suure vea - jätsin autopause funktsiooni enne jooksu sisse, nii et Garmin luges ainult minu jooksuaega. 5:33 ei sisalda seetõttu põiepeatust. Arvestasin sinna mõttes 20 sekundit juurde ja panin edasi. Pulss oli üle 170 ja lootsin, et nüüd Roccast allamäge joostes saan pärast pausi pulsi normaalsemaks.

23 km 5:31

Veel terviseraja kruusateed. Sirge lõpus oli joogipunkt. Nägin kaugel Raul Ollet ja võtsin juua - äkki ergutas keegi vasakult - Kertu! See oli teine Sparta joogipunkt ja olin täitsa ära unustanud, et Kertu lubas joogipunkti abiks minna.

24 km 5:30

Jõudsime Vabaõhumuuseumi juurde ja tagasi tänavale - st. kõnniteele. Jalad hakkasid väsima ja selgeks sai, et geelide vahe on liiga pikk. Tempo oli veel hea, aga energiat ei olnud ja nüüd hakkas distants ka juba tunda andma. Tee oli alguses pisut sile, aga hakkas vaikselt langema.

25 km 5:32

Mäletan, et võtsin siin sammu rahulikumaks, sest olin aru saanud, et kui kell näitab tempoks 5:35-5:40, siis tegelikult tuleb kilomeetri aeg piisavalt 5:30 lähedale, et ei pea ennast ribadeks pingutama. Pigem ei tahtnud pulssi üle 170 palju hoida.

26 km 5:34

Läksime kõnniteelt kergliiklusteele ja see kurvitas kuidagi allamäge mere äärde. Lõpuks tuli joogipunkt, aga keda ei olnud, oli Kata.

27 km 5:46

Võtsin juua ja nägin Katat joogipunktist natuke kaugemal koos geelidega. Kiirelt tema juurde ja käigu pealt geel sisse ning kaks tükki taskusse. Energia oli päris otsas juba ja teadsin, et läheb aega, enne kui need geelid mõjuvad. Viimased kilomeetrid oli olnud keeruline 5:30 tempoeesmärki hoida, aga teadsin, et mul on jooksu mõttes piisavalt varu, et viimane kolmandik ka aeglasemalt tulla. Siia kilomeetrile jäi sekundeid geelidega kohmitsemise tõttu

28 km 5:55 ?

Jooksin üle laudadest silla Stroomi ranna poole. Alguses ei tundunudki väga jube, aga kui maismaa osalt silla osale jõudsin, sain aru, millest Krõõt eelmisel aastal kirjutas. See õõtsumine ei tundunud üldse jala all eriti hea. 28. kilomeetril tõmbas ka parema sääre esimest korda krampi, nii et pidin natuke jalutama ja siis selgus ka tõsine error, mille enne starti olin teinud: olin unustanud Garmini autopause režiimile, mis tähendas, et kui tempo alla 7:00 langes, jättis Garmin automaatselt pausi peale. Tegelikult oli siin vist kilomeetri ajaks üle 6:00, lihtsalt Garmin enam ei registreerinud seda.

29-30 km

Võitlesin Stroomi rannas edasi-tagasi sik-sakitades krampidega. Proovisin uuesti jooksma hakata ja siis tõmbas ka vasaku säärelihase kinni, nii et üle paarisaja meetri järjest joosta ei saanudki. Venitamine eriti ei aidanud, joogipunktini oli ka veel minna. Kusagil 30. kilomeetril jõudis järele 4:00 tempomeistri õhupalliga üsnagi suur punt ja selles grupis nägin ka Annaliisat. Meel oli õnnetu, tempomeister kutsus küll kaasa, et jaksad-jaksad. Jaksasin küll jah, aga jalad ei lubanud joosta.
30. kilomeetri vaheajast läksin üle veel 2:50-ga. Arvutasin endamisi, et 12 km minna ja kui isegi 5:45-ga jaksaks joosta, siis ehk jõuaks enne 4:00 kohale. See andis korraks jõudu pingutada, aga ikka kõigest 300-400m, enne kui jalad jälle liiga valusaks tõmbasid.

30-35 km

Kangutasin ennast kõnnipausidega vaheldumisi Stroomist kalmistuparki ja edasi Kopli poole. Kalmistupargi osa oli eriliselt salakaval, sest seal oli palju väikeseid tõuse, kus jalad täiesti kinni tõmbasid ja olin sunnitud kõndima. Allamäge lõikudel õnnestus jooksmine paremini.

35-40 km

Jõudsime Kopli liinide juurde ja edasi oli vaja ainult linna poole jõuda. Üks Iisraeli jooksja sörkis rahulikult, ananass peas, finisi poole. Tempo oli aeglane, aga tal oli oma eesmärk. Kopli liinide juures jõudis Annika mulle järele ja kutsus kaasa - proovisin, aga jalad ei lubanud jälle eriti pikalt joosta. Annika lõpetas lõpuks 4:10 lõpuajaga.

41-42 km

Paksu Margareta juurest oli ainult allamäge joosta. Sain seal juba isegi täitsa sörgihoo sisse. Korra tundsin Mere puiesteel jälle krampe, aga tempot rahulikumaks sundides suutsin nendega hakkama saada. Vene kultuurikeskuse juures hakkas terve rivi Jaapani turiste korraga risti üle tee ronima ja nagu nad liiguvad - hanekarjana üksteise järel - täitsid terve tänava ära. Mõtlesin juba, kellele neist otsa peaks jooksma ja tundsin kaasa giidile, kes paanikas neid kõnniteel korrale kutsuda proovis.


Finiš

Viru tänava avanedes oli finiš tegelikult suhteliselt ilmetu. Ühtegi tuttavat mind ju ergutamas ei olnud ja jooksugrupi kaaslased olid ka tõenäoliselt juba Sparta telgis riideid vahetamas. Finišis oli jooksjate rida piisavalt hõre, et teadustaja sai kõiki lõpetajaid nimepidi tervitada. Nägin finišitablool aega 4:15 ja mõtlesin, et nõrk küll, aga esimese maratoni kohta küllap mitte liiga piinlik. Netoaeg tuli lõpuks 4:14:58. Hea madal latt, millest edasi liikuda.
Finisijärgne koridor oli väga-väga pikk kuni Vabaduse väljakuni. Sain medali, siis mingi aeg hiljem kaks pudelit joogiga, siis mingi nännikoti (kõike seda korraga käes hoida oli omajagu keeruline). Jõudsin Sparta telki, kus enamik juba valjult muljetas. Kuulsin, et Pille jooks lõppes õnnetult mõnisada meetrit enne finisijoont ja koos katkestamisega läks ka Eesti meistrivõistluste pronks. Ei olnud minul kõige halvem päev. Marion ja Raido seevastu tegid puhta töö ja Marion tuli Eesti meistriks uue isiklikuga 2:50:08.
Käisime maratoni puhkealal kambaga söömas ja joomas ja siis hakkas ka vihma sadama - täpselt nagu ennustatud, veidi pärast kella 14. Kojusõidu ajal sadas juba korralikumalt, nii et ilma mõttes läks isegi hästi.

Hiljem ja järgmistel päevadel olid jalad natuke väsinud ja kanged, aga kolmapäeval tundsin ennast juba piisavalt hästi, et jooksuisu tuli tagasi. Kõige naljakam valu oli tegelikult vasakus biitsepsis - ilmselt jalalihased on trenniga harjunud, aga käsi ei ole pidanud kunagi 4h järjest jooksuasendis hoidma. Pärast maratoni oli isegi raske autoga koju sõita, sest roolikeeramine andis käsivarres tunda.


Õppetunnid

Kõige olulisem õppetund (ja mille taha jäi suur osa tulemusest) oli muidugi seotud krampidega - uurisin pärast jooksu ka värskelt Eesti meistrilt, kuidas ta krampideks valmistub ja sain teada, et tema oli juba juulikuust alates magneesiumit võtnud ja kaks nädalat enne võistlust jalalihaseid magneesiumiõliga määrinud. Tundsin ennast täieliku amatöörina, sest arvasin, et nädal aega magneesiumikuuri on piisav, et probleeme ennetada. Viga. Muidugi - kui pole kunagi varem nii pikalt jooksnud, siis teatud kilomeetritest või ajast alates ongi tegemist kaardistamata alaga ja kõigeks ei oska end valmis panna. Ahto arvas ka, et ettevalmistusperioodil võiks järgmisel aastal teha mõned pikemad jooksud (2,5-3h), et keha pikema pingutusega paremini harjuks ja neid jookse pikema perioodi peale hajutada. Praegu jäi augustisse natuke palju võistlusi ja natuke vähe treeningnädalaid, et ühe kuuga keha piisavalt ette valmistada.

Teine õppetund oli seotud geelitaktikaga - Rakveres olin poolmaratonil tegelikult targem kui nüüd täismaratonil. Edaspidi tean, et pean esimese geeli võtma 11-12 km pealt ja siis edaspidi iga 20 minuti tagant (kuidas jooksutempo lubab, minu jaoks tähendab see siis umbes iga 4km  tagant). Nii et maratonile võiks arvestada rahulikult 7 geeli. ja nende kaasavõtmise, rajalt saamise või ette varumise plaanid tuleb järgmisel korral rahulikumalt paika panna.

Midagi läks pihta ka - 5:30 tempovalik oli tegelikult jõukohane ja kui sealt midagi ette heita, siis võib-olla seda, et osad kilomeetrid esimese 10 km sees läksid natuke liiga kiiresti.

Igatahes lõpetasin suhteliselt hea enesetundega - täitsin enda C-eesmärgi selleks maratoniks ning sellist maratoni aukartust, nagu veel kevadel tundsin, mul peale finišit enam ei olnud. Peale jooksu oli motivatsioon hoopis kõrgel ja olin valmis ennast kohe ka järgmiseks aastaks kirja panema. Selle aastase vormi pealt on järgmiseks hooajaks juba palju parem platvorm, millelt edasi minna.


Distants: 42,195km (tõenäoliselt rohkem, aga kuna mu kell liiga palju autopause'is, siis pean lähtuma ametlikust distantsist)
Aeg: 4:15:44 (netoaeg 4:14:58)

Koht: 1379 (2160 lõpetajat)
Keskmine pulss: 164 

Maratoninädal 2.- 8. september

Viimane nädal enne maratoni algas korraliku tuumanohuga. Treeningplaan nägi esmaspäeval ette küll 6 km rahulikku sörki, aga pärast Ahtoga konsulteerimist jätsin selle trenni ära. Vaatasin oma päevikust järele - mäletan, et mingi kerge nohu kimbutas mind korraks ka kevadel, aga nii kehv enesetunne, et pidin trenni ära jätma, oli viimati eelmise aasta novembris. Ja siis ka mitte haiguse pärast, vaid sellepärast, et väänasin korvpalli mängides pisut hüppeliigest.

Teisipäeval oli Sparta trenn. Läksin kohale lootuses jalad veidi lahti joosta aru saada, mis mõju nohul vormile tegelikult on. Nohu oli päevaga kolinud paremast ninapoolest vasakusse, nii et väike lootus oli - ehk kaob kolmapäevaks juba natuke ära.

Ahto kutsus maratonile minejad enne trenni varem kohale, et veidi kogemusi jagada ja põhitõed üle rääkida. Pärast seda oli tavapärane fartlek - lühike raudtee sirge + kaks postivahet jõulinnaku juures. Triinu ei olnud ja lasin Kertu koos Annikaga juba esimesel ringil minema. Ise tegin suhteliselt kehvapoolsed kiirendused 2:27-2:33 ajaga, mis tähendab umbes 4:14-4:30 tempot. Mitte VÄGA hull, aga mitte midagi toredat ka, pigem nagu miinimumprogramm. Pulss ei läinud ka eriti kõrgele, sest jalgades jõudu (ja motivatsiooni) nappis. Garmin näitas laktaadiläveks 4:53 @174. Not impressed.

Pärast tegime üleval saalis venitusi pikemalt ja ÜKE-t natuke lühemalt kui tavaliselt. ÜKE-t tehes sain kinnitust, et sokkidega saali tulemine oli viga ja kätekõverdusi ning planku on ikka lihtsam teha tossudega. Järgmine kord olen targem.

• Distants 8,59 km
• Keskmine tempo 5:38/km
• Lõikude tempo 4:14-4:30/km
• Keskmine pulss 153 (max 181)
• Garmin Index 3.3
• VoMax 51

Kolmapäeval ei teinud midagi. Õhtu oli unine, sest naised läksid hommikul varakult lennuki peale ja ma ei suutnud pärast kella 5:00 enam uuesti magama jääda, mis tähendas, et õhtuks oli väsimus peal.

Neljapäevase Sparta trenni asemel oli kavas jälle 35 minutit sörki. Tegelikult päris hea, sest Ülemiste ümber on liiklusega selle septembri jooksul päris kehvasti ja kui kell 16:45 autoga Suur-Sõjamäe tänaval tiksusin, oli hea meel, et ei pea veel Järvevanalt läbi Sparta suunas trügima.
Jooksu tegin Peetris väikestel ringidel, sooja ja pilves ilmaga. Esimene kilomeeter oli aeglane tiksumine (6:09), aga siis panin jalad kiiremini tööle ja ülejäänud jooks tuli väga mõnusa pulsiga alla 6:00 tempoga. Nohu oli veel endiselt alles, aga sai juba enam-vähem ka nina jooksu pealt tühjaks nuusata ja üldiselt oli peale seda jooksu meeleolu optimistlik. Tegin sama ringi nagu eelmisel nädalal ja kodu juures kella kinni pannes avastasin ehmatusega, et 35 minuti asemel jooksin ainult 34:07. Nojah siis.
Igatahes midagi see jooks näitas - kui nohu kõrvale jätta, on jalad värsked ja keha koormustest ilusti välja tulnud.

• Distants 5,69 km
• Keskmine tempo 6:00/km
• Keskmine pulss 134
• Garmin Index 2.0
• VoMax 51

Reedel oli isegi natuke imelik, et trenni tegema ei pea. Reede on alati olnud pika jooksu päev ja kui üldse jooksma ei pea, oli õhtu kuidagi tühi. Vaatasin selle asemel Eesti-Valgevene mängu ja pettusin täiega, kui me üleaja väravast kaotasime.

Laupäeval oli vaja teha lühike maratoni eelne soojendus - 20 minutit jooksu. Ilm oli pilves ja jahe ja mina suutsin just siis oma lühikesele sörgile minna, kui päriselt sadama hakkas. Ja hakkas ikka korralikult, sest tuul tõusis ka ja sain Lepiku teel läbimärjaks. Kohe sain vastutuult ka ja hakkasin kartma, et külmetan nüüd veel viimasel päeval, sest jooksma läksin ju lühikeste riietega. Märkus tulevikuks - Sparta sinine jooksusärk on viimane asi, millega vihmas jooksma minna. See kleepus märjana keha külge ja muutus ebameeldivalt raskeks. Vihm läks tegelikult kiiresti üle (märg enesetunne ei läinud), aga muidu oli samm kiire ja jalad puhanud, nii et lühike ring oli hea virgutus. Kodu juures tegin ühe kiirenduse ka ja tuppa sooja duši alla.

• Distants 3,75 km
• Keskmine tempo 5:54/km
• Keskmine pulss 134
• Garmin Index 2.0
• VoMax 52

Trennidega on selleks nädalaks kõik, lühikesed nagu nad olid. Õhtul veel viimane pasta sisse, kott valmis pakkida ja äratuskell kella 6:00-ks valmis panna ja eks siis homme näeb, mis rajal tegelikult juhtub.

Trenninädal 29. august - 1. september

Pärast nii rasket nädalavahetust ei olnud enam muud teha kui koormusi alla võtta ja viimased kaks nädalat enne maratoni rahulikult taastuda.

Esmaspäevaks nägi treeningplaan ette 35 minutit rahulikku sörki, Mitte tavapärased 45 minutit, vaid 35 minutit. See tähendas, et tavapärast 7,5km ringi ei saa teha ja isegi vanakooli 6,6 km ring ümber Järveküla kooli jäi ka pikaks, sest tahtsin teha nii minimaalselt kui võimalik. Lõpuks tegin kaks erineva pikkusega tiiru Peetris. Ilm oli soe ja tempo mõttes oli see jooks pigem mitte midagi ütlev matk. Sörkisin aeglaselt ja hoidsin pulssi alla 140. Pärast venitasin rahulikult ja tegin kätekõverdused + plank (seekord 1min 40sek) peale.

• Distants 5,74 km
• Keskmine tempo 6:07/km
• Keskmine pulss 137
• Garmin Index 2.0
• VoMax 53

Teisipäeva hommik tervitas piimja uduga, aga päeva peale läks ilm päris soojaks. Õhtuse Sparta trenni jaoks lootsin, et jalad on veidi paremad (ja olid ka). Fartleki osa tegime Ahto juhendamisel sama ringi kui tavaliselt - raudtee ääres lühike 600m kiirendus + jõulinnaku juures 1,5 postivahet väike spurt juurde. Erinevus seisnes selles, et tegime tavapärast ringi vastassuunas. See tähendas, et raudtee sirget tuli joosta valdavalt ülesmäge ja vähemalt esimesel ringil ei olnud mitte mingit ettekujutust, milline on "hea" tempo. Lisaks, kuna sirge lõpus oli kõige suurem tõus, pidi pulsi mõttes alati jätma rohkem varu kui harjunud olime.

Läksime oma tavapärase pundiga suhteliselt ühtlases tempos ja kõik lõikude ajad tulid umbes 2:32-2:34 vahele, see tähendas umbes 4:20 tempot, mis allamäge suunal oleks üsna miinimumtase, aga ülesmäge võiks hinnata päris okei jooksuks. Jälgisin pulssi ja hullu ei pannud, aga jalad olid värsked ja kiired ja taastumine ka päris hea. Lõpuks jäi päris hea enesetunne sellest trennist ja Garmin teadustaks laktaadiläveks 4:46 @175. Kuna Garmin ei oska absoluutselt hinnata maastiku ja tõusude mõju kiirusele ja pulsile, siis ülesmäge fartleki kohta hindan ise, et täitsa korralikud numbrid.

• Distants 8,76 km
• Keskmine tempo 5:48/km
• Keskmine pulss 152 (max 187)
• Lõikude tempo 4:19-4:24/km
• Garmin Index 3.2
• VoMax 52

ÜKE osa oli tavapärasest isegi raskem, sest see tuulevaikne soe ilm ja natuke niiske ja lämbe õhk tähendasid, et Sparta spordisaalis oli väga vähe hapnikku, mida hingata. Kõrvalsaalis tegid mingid saalihoki tiimid trenni ja olid juba kogu õhu ära hinganud, enne kui me alustasime. Kõigil lihtsalt higi voolas mattide peal ja trenni lõpuks oli tunne, et põrandale mu ümber on väike tiik tekkinud. Tegin jälle harjutused korralikult läbi ja lõpuplanguks ei olnud enam praktiliselt üldse jõudu, aga teistel tundus ümberringi sama raske olevat. Hea on see, et sõltumata maratoninädalast või jooksukoormustest on teisipäevane fartlek+ÜKE treeningplaanis ka järgmisel nädalal.

Neljapäevases Sparta trennis oli tavapäratult palju rahvast. Ilm oli ka sel nädalal ilus ja soe, aga naersime soojendusjooksu tehes, et maraton läheneb ja nüüd on kõik lõpuks trenni tulnud. Venituste tegemise ajal loendasime üle ja kuigi statistikud pidid seda mitu korda tegema, et üksmeelele jõuda, siis lõpptulemusena selgus, et trennis on 50 jooksjat. Koos treeneritega 52. Päris võimas tegelikult.
See suur punt jagunes võistlejateks ja mittevõistlejateks, aga seekord kuidagi tunde järgi, sest paljud kes tegelikult pühapäeval ei olnud Pärnusse minemas, liikusid ka Toomase punti ja meie Triinuga ka, samal ajal kui Kertu ja Annika jäid Maile raskemasse trenni. Tunduski, et maratoonarid pigem tahtsid juba kergemalt võtta ja need, kellel sügisjooksul 10 või 21 km plaanis, said veel kõvasti treenida.
Igatahes Toomas tegi tõesti üsna leebe trenni - raudtee äärsel tõusul tegime natuke jooksuharjutusi, paar kiirendust ja läbi ta oligi. Kuna meid oli palju (hinnanguliselt seal pundis 30), siis muud liiklejad ja jooksjad Järve metsas olid arusaadavalt pahased. Sorryyyy! Trenn ise oli nii kerge, et hakkasin ka ühel hetkel põlvetõstejooksu jm. asju meelega üha tihedamalt tegema, et head koormust kätte saada, aga varakult sai hakata Sparta poole sörkima. Sellepärast ka distants kilomeetri võrra tavapärasest lühem

• Distants 7,93 km
• Keskmine pulss 139 (max 172) - kas ma juba ütlesin, et oli kerge trenn?
• Garmin Index 2.2
• VoMax 52

Reedene pikk jooks oli tegelikult poolpikk 15 km. Natuke naljakas isegi treeningplaanist lugeda, et 15 km on poolpikk. Kevadel oli see veel tavaline pikk jooks, aga augustikuus on muutunud "poolpikaks". Muidugi on päris hea, kui vahelduseks ei peagi 20+ kilomeetrit jooksma ja saab lühemalt. Õnneks oli ilm ka läinud natuke jahedamaks ja pilvisemaks.

Nädalavahetuseks oli plaan Pangodisse minna, aga jõudsin enne seda oma tavalisele Assaku tiirule joosta. Õues oli soe, aga mitte liiga. Natuke tuult, aga mitte liiga.
Alustasin täitsa normaalse pulsi ja tempoga, aga Vana-Tartu maanteel siledale jõudes hakkas pulss nii alla kiskuma, et pidin taganttuules natuke hoogu juurde panema ja 4. kilomeetril nägin kellal isegi aega 5:31. Edasi läks uskumatult kergelt nii, et raskemad kilomeetrid umbes 5:40-5:42-ga, ja distantsi teine pool juba alla 5:40. Kodu juurde jõudes sai täis veidi üle 15 kilomeetri, aga see eest keskmise tempoga 5:37 ja väga hea enesetundega, mis andis eneseusku ja head tunnet enne maratoni.

• Distants 15,21 km
• Keskmine tempo 5:37/km
• Keskmine pulss 147
• Garmin Index 2.6
• VoMax 53

Laupäeval müttasime Helenaga Pangodis ringi ja tähistasime teist sünnipäeva. Juba nädalavahetuse hommikutel oli kurk natuke valus ja kui pühapäeval Tallinnasse tagasi sõitsin, oli enesetunne veidi nõrk ja viirust oli kehas tunda. Tallinnas tuli juba esimene nohu ka, aga läksin õhtul ikkagi lõike jooksma, sest... oli vaja. Kavas oli seekord 5x5min üle 3 minuti. Mitte väga raske, aga tahtsin need kilomeetrised lõigud teha hea tempoga.

Tegelikkus midagi head ei lubanud - keha tundus nõrk ja juba soojendusel oli pulss tavapärasest natuke kõrgem. Kui Uusmaa teel kiirendama hakkasin, pidin juba kangutama, et esimest lõiku alla 5:00 tempos hoida ja enne lõppu oli pulss ka piirajas. Algus ei tohiks ju kuidagi nii raske olla!? Aga oli. Taastumine oli kehv ja iga järgmine lõik oli veel kehvem. Lõpuks jooksin raskustega 5:00-5:10 vahele tempoga ja mott oli täiesti maas. Lõdvestusjooksu tulin suhteliselt kõrge pulsiga (halb!) koduni ja kella vaadates läks nägu täitsa mossi. Numbrid raporteerimist ei vääri, aga panen selle viiruse arvele, sest vorm ei saa kahe päevaga lihtsalt nii ära laguneda.

• Distants 11,20 km
• Keskmine tempo 5:49/km
• Lõikude tempo: 4:59-5:08/km
• Keskmine pulss 160 (max 181) - mõlemad näitajad liiga kõrged
• Garmin Index 3.9
• VoMax 51 

Õhtul jõudis juba päris nohu ka kohale - nina oli umbes ja ööl vastu esmaspäeva eriti hästi magada ei saanud. Nädalavahetus tekitas väga kahetised tunded. Reedene jooks oli nii super, aga nohu ja kehv enesetunne tekitasid hirmu, et mis jälje see vormile jätab. Nädalaga peaks nohust küll enam-vähem taastuma, aga ikkagi. 

Nädala kilomeetrid kokku: 49 km