Pühapäeva hommikul ärkasin täpselt kell 6. Lõin silmad lahti ja samal ajal tegi telefon bling - Triin andis endast märku ja kontrollis, et olen üleval. Tavapärane müsli sisse (esialgne plaan oli putru teha, aga ära tee midagi, mida sa tavaliselt ei tee, ega söö midagi, mida sa tavaliselt ei söö) ja apelsinimahl. Kohvist loobusin, sest ei tahtnud jooksu ajal küll mingit metsapeatust teha.
Asjad olid pakitud - vaseliin, Snickers, varugeelid, rahakott ja joogipudel.
Asjad kokku ja autosse ning umbes kell 7:45 olin Vabaduse väljakul. Expo telgid olid juba lahti ja kuigi plats tundus tühjavõitu, siis rahvast vaikselt kogunes. Jalutasin poodides ringi ja sain viisaka hinnaga 2 paari jooksusokke ning panin need kotti. Sparta telk oli ka juba lahti tehtud ja rahvas kogunes sinna - Triin jäi Tallinna maratoni pundiga ühispilti tegema, me chillisime telgis ja ootasime starti. Kõik tegid ettevalmistusi - määrisid midagi, vahetasid riideid või hirmutasid teisi. Õed Siibakud tegid korraliku vaseliiniralli ja naersid mu üle kui ütlesin, et mul pole kunagi midagi hõõruma hakanud ja ei pea vajalikuks teipida või määrida.
Lõpuks oli kell 8:45 - ühispildi aeg ja siis kerge sörgiga stardikoridori Viru väravate juurde. Minu number oli 1160 ja startisin C-grupist. Enamik meie pundist olid kas B-koridoris või eliidi seas ja 1160 tähendas, et startisingi umbes teise tuhande algusest. Mingit olulist emotsiooni ei olnud, tavaline võistluste start. Hea oli see, et Viru tänaval vanalinna müüride vahel seistes ei olnud lühikeste jooksuriietega kuidagi külm ja ilmaolud olid põhimõtteliselt ideaalsed. Võistluste teadustaja hoiatas veelkord kõiki jooksjaid 60-70m peal olevast äärekivist ja start oligi antud täpselt kell 9:00.
Liikuma hakkamisega läks natuke rohkem aega kui arvasin ja stardikoridori jäi umbes 30-60 sekundit. Või nii ma umbes ise arvestasin. Garmin hakkas aega mõõtma sellest hetkest kui päriselt liikuma sain ja seetõttu ei olnud bruto- ja netoaeg päris tasakaalus. 60m peal olev äärekivi oli tõesti ebameeldiv ja hea, et sellest ette teadsin - teiste jooksjate jalgade vahelt ei oleks pruukinud seda oodata. Mere puiesteele jõudes saime juba rahulikuma jooksurütmi sisse võtta ning proovisin võtta enda eesmärgi 5:30 tempoga.
1 km 5:47
Esimene kilomeeter lõppes Rannamäe tee tõusuga. 5:47 on stardi kohta normaalne aeg, kuigi teadsin, et brutoaeg on tõenäoliselt pigem 6:00-6:10. Täpselt minu selja taga jooksis 4:00 tempogrupp ja kuulsin kuidas tempomeister kellelegi inglise keeles nõuandeid jagas, kuidas käsi jooksu ajal lõdvemalt hoida ja mis strateegiaga jooksma läheb
2 km 5:21
Liiga kiire. Kompenseerisin natuke liigselt oma aeglast algust ja pärast Rannamäe tee tõusu oli kerge minna liiga hoogsa sammuga edasi. Teed ja tänavad olid seal Põhja puiesteel tuttavad ja tagasi Linnahalli poole läks tee ka kergelt allamäge, nii et kiire aeg oli tegelikult natuke oodata ka. Kõige kiirem kilomeeter tervel maratonil.
3 km 5:22
Peaaegu sama kiire, kuigi püüdsin hoogu tagasi hoida, aga põhjuseks eelkõige see, et tee viis allamäge Kalasadama suunas ja hea kerge oli joosta. Proovisin leida mingeid orientiire või inimesi, kellega koos joosta. Eespool liikus mingi roosa parukaga tüüp, minu kõrval kohe üks lühike patsidega blond tüdruk. Pundi tekkimine oli keeruline, sest tundus, et kõik liiguvad kuhugi - ühed jäid tahapoole ja teised jälle tulid tagant ja jooksid mööda: 4:00 tempogrupp hakkas selleks ajaks pisut juba maha jääma.
4 km 5:23
Ikka liiga kiire. Pulsi mõttes tiksusin mugavalt alla 160. Nüüdseks olin aeglase stardi kindlasti tagasi teinud ja võisin rahulikult tempot alla lasta. Neljas kilomeeter viis ümber Lennusadama ja asfaldi asemel oli jalgade all tänavakivi - mitte kõige mugavam, aga jalad olid veel puhanud ja see ei häirinud. Lennusadamas oli ka esimene meeleolupunkt, kus Tartu Milli lippude kõrval mängis mingi tümps.
5 km 5:32
Viiendal kilomeetril tuli mere äärest natuke mäkke ronida ja tõusul lasin sammu aeglasemaks. Samuti oli seal ka esimene joogipunkt. Plaan oli igas punktis natuke juua, aga keda ei olnud, olid jootjad. Esimene joogipunkt oli selgelt alamehitatud ja keeruline oli juua kätte saada - ilmselt ei oodatud, et maratoonarid kohe alguses juua võtavad. Natuke vett sain ja läksin edasi. Iga viie kilomeetri tagant oli ka vaheajapunkt koos ajavõtumati ja punaste numbritega kellaga (brutoaeg). Ei teadnud seda oodata ja unustasin esialgu vaadata, mis Garmini ja brutoaja erinevus oli. Minu kellal sai 5km täis veidi enne kui raja post seda näitas, sest olin jooksma hakanud veidi enne stardijoont. Igatahes umbes hindasin, et olen 40 sekundit "õigest" ajast maas.
6 km 5:24
See lõik läks mööda Soo tänavat. Mulle tõesti meeldis Kalamajas joosta, sest rada läks üsna sirgelt, aga tänavad olid kitsad ja tuulevarjulised, rada sile ning ergutajaid oli raja ääres korralikult. Üks tädi tegi oma esimese korruse köögiakna lahti ja tagus jooksjatele ergutuseks kulbiga vastu potipõhja rütmi. Paljud Kalamaja elanikud olid tulnud rõdule oma hommikuriietuses jooksu vaatama - kes pidžaamas, kes hommikumantliga.
7 km 5:28
Ja edasi Balti jaama suunas. Rahvast endiselt raja ääres parasjagu ja olin selleks ajaks täpselt õige temporütmi kätte saanud.
8 km 5:22
Jälle veidi liiga kiire, aga endiselt meeldis Kalamajas joosta, sest tänavakate oli mõnus ja rütm oli hea.
9 km 5:23
Sellel kilomeetril oli järgmine joogipunkt, kus aitasid NATO sõdurid. Nende omi oli mõned rajal ka jooksmas, äratuntavad pruunide NATO Battlegroup särkide järgi. Rada pööras nüüd Ristiku tänavale ja läks viadukti alt allamäge edasi - kiire aeg on sellega selgitatav.
10 km 5:21
Ikka liiga kiire, kui järele mõelda. Joostes vist nii ei tundunud. Rada ristus Sõle tänavaga, kus oli kogu liiklus selleks ajaks seisma pannud. Nägin Taavit mööda jooksmas, kes oli jälle Musta Puudli (valge) särgiga ja ütles, et püüab 3:45 tempomeistri õhupalli, mis meist mõnisada meetrit eespool liikus. 10 km netoaeg 54:20. Veidi liiga kiire, kui tagasi mõelda, aga enam-vähem. Arvestasingi umbes nii, et esimesed 10 km on lihtsalt mittemidagiütlev matk ja päris jooksmine algab teisest kolmandikust, kui 14 km on joostud.
11 km 5:23
Jõudsime Stroomi randa ja Sportlandi ergutuspunkt tervitas meid seal. Raja ääres nägin Mailet ergutamas ja andis natuke sammu juurde. Lõpuks hakkas tunda andma, et jooks käib.
12 km 5:28
Sellest kilomeetrist ei mäleta eriti midagi.
13 km 5:28
Tempo mõttes jooksin hästi ja pulss oli kusagil 160-165 peal, nii et täitsa normis. Jõudsime Paldiski maanteele ja sinna oli tehtud aedadest "lüüs" - see tähendab, et jooksjad suunati siksakitades üle tee ja ühe kaupa said reguleerijad lüüsist ka sõidukeid läbi lasta. Parasjagu ootasid bussid seal läbipääsuvõimalust ja bussireisijatel oli võimalik aknast maratoonareid vaadata. Siksakitamine ja pöörded ei olnud muidugi kõige ökonoomsem viis edasi jõuda.
14 km 5:27
Jõudsime Veskimetsa kergliiklusteele - sirge tee ja suhteliselt igav joosta. Kerge tuul puhus vastu (pole hullu, praegu veel jaksan, hiljem puhub tagant ka). Hea oli see, et uuel asfaltkattel on suhteliselt hea joosta.
15 km 5:29
Kerge põiekas oli hakanud tekkima ja mõtlesin, kas kusagil on võimalik ennast tee ääres kiirelt kergendada. Oleks olnud võimalik, aga häda polnud veel nii suur. Teadsin, et loomaaias on ebaviisakam seda teha, aga pole hullu.
16 km 5:23
Jälle kuidagi liiga kiire. Jõudsime Kadaka Selveri taha ja raja ääres oli Urmo. Jõudsin küsida, miks ta ei jookse ja ta hõikas, et tegi laupäeval kümmet. Nojah. Pöörasime Õismäe teele ja seal oli jälle rohkem inimesi raja ääres ergutamas ka. Otsisin silmadega juba geelipunkti, aga ei leidnud, selleni jõudsime alles Loomaaia värava juures. Rabasin esimese paki pihku ja küsisin jooksu pealt, millega see on. "Cola". Viskasin paki maha ja järgmine tütarlaps hüüdis "Apelsin!" See oli minu pakk! Sain kätte ja kergesti lahti ja läks kiiresti alla.
17 km 5:27
Loomaaias oli väga igav joosta. Ühtegi looma ei näinud enne kaamelite aedikut. Mõned ergutajad olid tulnud siiski loomakostüümide ja plakatitega. Õhk tundus loomaaias seisvat ja kuidagi raske ja nüri ja vaikne oli. Sain aru, et võtsin esimese geeli liiga hilja ja see tusane tunne on osalt madala veresuhkru süü.
18 km 5:31
Loomaaia rada viis kusagilt kruusalõigult läbi ja oli kurviline ning jõudsime värava juurde. Esimest korda nägin pulssi 170. Loomaaia ZOO raidkirja juures oli mingi valvur - mõtlesin, et sellepärast, et keegi sinna ei urineeriks. Jah, põiekas oli veidi tugevamaks läinud.
19 km 5:33
Kohe pärast loomaaia väravat tuli eriliselt vastik järsk pööre ja kõnnitee tõusis seal meetri võrra. Edasi läks rada mööda kergliiklusteed Haabersti ringi suunas. Endiselt oli raske ja pulss oli 170 lähedal - ei tahtnud seda kõrgemaks lasta.
20 km 5:28
Jooksime Kakumäe suunas ja pärast jalakäijate tunnelist läbi minekut sain juba pulsi paremini korda - geel kickis ja rütm läks paremaks. Teadsin, et seal peaks olema tee ülesmäge, aga joostes ei saanud sellest eriti aru. Need on Triinu kodurajad ja võib-olla on need tema jaoks tuttavamad. Hakkas kätte jõudma see osa jooksust, kus hakkasin järgmist joogipunkti ootama, sest jooks oli nüüd juba pingutuse moodi. Olin enda peas jaganud distantsi kolmeks - 14 km lõigud, nii et olin praegu teisel kolmandikul.
21 km 5:29
Jõudsin esimese Sparta joogipunktini. Kilomeetri ajad olid veel head, aga pulss hakkas juba üles kiskuma ja jooksmine oli pingutus. Joogipunktis olid Sparta lipud, aga ühtegi tuttavat nägu ei näinud.
22 km 5:33
Tegelikult rohkem kui 5:33. Jõudsime Harku raba terviseradadele ja asfalt muutus pargi kõvakattega teeks. Otsustasin ära teha oma metsapeatuse, aga erinevalt nendest kes sügavale metsa kalpsasid, lasin põie sealsamas raja ääres kiirelt tühjaks. Samal ajal sai selgeks, et olin pulsikellaga teinud suure vea - jätsin autopause funktsiooni enne jooksu sisse, nii et Garmin luges ainult minu jooksuaega. 5:33 ei sisalda seetõttu põiepeatust. Arvestasin sinna mõttes 20 sekundit juurde ja panin edasi. Pulss oli üle 170 ja lootsin, et nüüd Roccast allamäge joostes saan pärast pausi pulsi normaalsemaks.
23 km 5:31
Veel terviseraja kruusateed. Sirge lõpus oli joogipunkt. Nägin kaugel Raul Ollet ja võtsin juua - äkki ergutas keegi vasakult - Kertu! See oli teine Sparta joogipunkt ja olin täitsa ära unustanud, et Kertu lubas joogipunkti abiks minna.
24 km 5:30
Jõudsime Vabaõhumuuseumi juurde ja tagasi tänavale - st. kõnniteele. Jalad hakkasid väsima ja selgeks sai, et geelide vahe on liiga pikk. Tempo oli veel hea, aga energiat ei olnud ja nüüd hakkas distants ka juba tunda andma. Tee oli alguses pisut sile, aga hakkas vaikselt langema.
25 km 5:32
Mäletan, et võtsin siin sammu rahulikumaks, sest olin aru saanud, et kui kell näitab tempoks 5:35-5:40, siis tegelikult tuleb kilomeetri aeg piisavalt 5:30 lähedale, et ei pea ennast ribadeks pingutama. Pigem ei tahtnud pulssi üle 170 palju hoida.
26 km 5:34
Läksime kõnniteelt kergliiklusteele ja see kurvitas kuidagi allamäge mere äärde. Lõpuks tuli joogipunkt, aga keda ei olnud, oli Kata.
27 km 5:46
Võtsin juua ja nägin Katat joogipunktist natuke kaugemal koos geelidega. Kiirelt tema juurde ja käigu pealt geel sisse ning kaks tükki taskusse. Energia oli päris otsas juba ja teadsin, et läheb aega, enne kui need geelid mõjuvad. Viimased kilomeetrid oli olnud keeruline 5:30 tempoeesmärki hoida, aga teadsin, et mul on jooksu mõttes piisavalt varu, et viimane kolmandik ka aeglasemalt tulla. Siia kilomeetrile jäi sekundeid geelidega kohmitsemise tõttu
28 km 5:55 ?
Jooksin üle laudadest silla Stroomi ranna poole. Alguses ei tundunudki väga jube, aga kui maismaa osalt silla osale jõudsin, sain aru, millest Krõõt eelmisel aastal kirjutas. See õõtsumine ei tundunud üldse jala all eriti hea. 28. kilomeetril tõmbas ka parema sääre esimest korda krampi, nii et pidin natuke jalutama ja siis selgus ka tõsine error, mille enne starti olin teinud: olin unustanud Garmini autopause režiimile, mis tähendas, et kui tempo alla 7:00 langes, jättis Garmin automaatselt pausi peale. Tegelikult oli siin vist kilomeetri ajaks üle 6:00, lihtsalt Garmin enam ei registreerinud seda.
29-30 km
Võitlesin Stroomi rannas edasi-tagasi sik-sakitades krampidega. Proovisin uuesti jooksma hakata ja siis tõmbas ka vasaku säärelihase kinni, nii et üle paarisaja meetri järjest joosta ei saanudki. Venitamine eriti ei aidanud, joogipunktini oli ka veel minna. Kusagil 30. kilomeetril jõudis järele 4:00 tempomeistri õhupalliga üsnagi suur punt ja selles grupis nägin ka Annaliisat. Meel oli õnnetu, tempomeister kutsus küll kaasa, et jaksad-jaksad. Jaksasin küll jah, aga jalad ei lubanud joosta.
30. kilomeetri vaheajast läksin üle veel 2:50-ga. Arvutasin endamisi, et 12 km minna ja kui isegi 5:45-ga jaksaks joosta, siis ehk jõuaks enne 4:00 kohale. See andis korraks jõudu pingutada, aga ikka kõigest 300-400m, enne kui jalad jälle liiga valusaks tõmbasid.
30-35 km
Kangutasin ennast kõnnipausidega vaheldumisi Stroomist kalmistuparki ja edasi Kopli poole. Kalmistupargi osa oli eriliselt salakaval, sest seal oli palju väikeseid tõuse, kus jalad täiesti kinni tõmbasid ja olin sunnitud kõndima. Allamäge lõikudel õnnestus jooksmine paremini.
35-40 km
Jõudsime Kopli liinide juurde ja edasi oli vaja ainult linna poole jõuda. Üks Iisraeli jooksja sörkis rahulikult, ananass peas, finisi poole. Tempo oli aeglane, aga tal oli oma eesmärk. Kopli liinide juures jõudis Annika mulle järele ja kutsus kaasa - proovisin, aga jalad ei lubanud jälle eriti pikalt joosta. Annika lõpetas lõpuks 4:10 lõpuajaga.
41-42 km
Paksu Margareta juurest oli ainult allamäge joosta. Sain seal juba isegi täitsa sörgihoo sisse. Korra tundsin Mere puiesteel jälle krampe, aga tempot rahulikumaks sundides suutsin nendega hakkama saada. Vene kultuurikeskuse juures hakkas terve rivi Jaapani turiste korraga risti üle tee ronima ja nagu nad liiguvad - hanekarjana üksteise järel - täitsid terve tänava ära. Mõtlesin juba, kellele neist otsa peaks jooksma ja tundsin kaasa giidile, kes paanikas neid kõnniteel korrale kutsuda proovis.
Finiš
Viru tänava avanedes oli finiš tegelikult suhteliselt ilmetu. Ühtegi tuttavat mind ju ergutamas ei olnud ja jooksugrupi kaaslased olid ka tõenäoliselt juba Sparta telgis riideid vahetamas. Finišis oli jooksjate rida piisavalt hõre, et teadustaja sai kõiki lõpetajaid nimepidi tervitada. Nägin finišitablool aega 4:15 ja mõtlesin, et nõrk küll, aga esimese maratoni kohta küllap mitte liiga piinlik. Netoaeg tuli lõpuks 4:14:58. Hea madal latt, millest edasi liikuda.
Finisijärgne koridor oli väga-väga pikk kuni Vabaduse väljakuni. Sain medali, siis mingi aeg hiljem kaks pudelit joogiga, siis mingi nännikoti (kõike seda korraga käes hoida oli omajagu keeruline). Jõudsin Sparta telki, kus enamik juba valjult muljetas. Kuulsin, et Pille jooks lõppes õnnetult mõnisada meetrit enne finisijoont ja koos katkestamisega läks ka Eesti meistrivõistluste pronks. Ei olnud minul kõige halvem päev. Marion ja Raido seevastu tegid puhta töö ja Marion tuli Eesti meistriks uue isiklikuga 2:50:08.
Käisime maratoni puhkealal kambaga söömas ja joomas ja siis hakkas ka vihma sadama - täpselt nagu ennustatud, veidi pärast kella 14. Kojusõidu ajal sadas juba korralikumalt, nii et ilma mõttes läks isegi hästi.
Hiljem ja järgmistel päevadel olid jalad natuke väsinud ja kanged, aga kolmapäeval tundsin ennast juba piisavalt hästi, et jooksuisu tuli tagasi. Kõige naljakam valu oli tegelikult vasakus biitsepsis - ilmselt jalalihased on trenniga harjunud, aga käsi ei ole pidanud kunagi 4h järjest jooksuasendis hoidma. Pärast maratoni oli isegi raske autoga koju sõita, sest roolikeeramine andis käsivarres tunda.
Õppetunnid
Kõige olulisem õppetund (ja mille taha jäi suur osa tulemusest) oli muidugi seotud krampidega - uurisin pärast jooksu ka värskelt Eesti meistrilt, kuidas ta krampideks valmistub ja sain teada, et tema oli juba juulikuust alates magneesiumit võtnud ja kaks nädalat enne võistlust jalalihaseid magneesiumiõliga määrinud. Tundsin ennast täieliku amatöörina, sest arvasin, et nädal aega magneesiumikuuri on piisav, et probleeme ennetada. Viga. Muidugi - kui pole kunagi varem nii pikalt jooksnud, siis teatud kilomeetritest või ajast alates ongi tegemist kaardistamata alaga ja kõigeks ei oska end valmis panna. Ahto arvas ka, et ettevalmistusperioodil võiks järgmisel aastal teha mõned pikemad jooksud (2,5-3h), et keha pikema pingutusega paremini harjuks ja neid jookse pikema perioodi peale hajutada. Praegu jäi augustisse natuke palju võistlusi ja natuke vähe treeningnädalaid, et ühe kuuga keha piisavalt ette valmistada.
Teine õppetund oli seotud geelitaktikaga - Rakveres olin poolmaratonil tegelikult targem kui nüüd täismaratonil. Edaspidi tean, et pean esimese geeli võtma 11-12 km pealt ja siis edaspidi iga 20 minuti tagant (kuidas jooksutempo lubab, minu jaoks tähendab see siis umbes iga 4km tagant). Nii et maratonile võiks arvestada rahulikult 7 geeli. ja nende kaasavõtmise, rajalt saamise või ette varumise plaanid tuleb järgmisel korral rahulikumalt paika panna.
Midagi läks pihta ka - 5:30 tempovalik oli tegelikult jõukohane ja kui sealt midagi ette heita, siis võib-olla seda, et osad kilomeetrid esimese 10 km sees läksid natuke liiga kiiresti.
Igatahes lõpetasin suhteliselt hea enesetundega - täitsin enda C-eesmärgi selleks maratoniks ning sellist maratoni aukartust, nagu veel kevadel tundsin, mul peale finišit enam ei olnud. Peale jooksu oli motivatsioon hoopis kõrgel ja olin valmis ennast kohe ka järgmiseks aastaks kirja panema. Selle aastase vormi pealt on järgmiseks hooajaks juba palju parem platvorm, millelt edasi minna.
Distants: 42,195km (tõenäoliselt rohkem, aga kuna mu kell liiga palju autopause'is, siis pean lähtuma ametlikust distantsist)
Aeg: 4:15:44 (netoaeg 4:14:58)
Tegelikult rohkem kui 5:33. Jõudsime Harku raba terviseradadele ja asfalt muutus pargi kõvakattega teeks. Otsustasin ära teha oma metsapeatuse, aga erinevalt nendest kes sügavale metsa kalpsasid, lasin põie sealsamas raja ääres kiirelt tühjaks. Samal ajal sai selgeks, et olin pulsikellaga teinud suure vea - jätsin autopause funktsiooni enne jooksu sisse, nii et Garmin luges ainult minu jooksuaega. 5:33 ei sisalda seetõttu põiepeatust. Arvestasin sinna mõttes 20 sekundit juurde ja panin edasi. Pulss oli üle 170 ja lootsin, et nüüd Roccast allamäge joostes saan pärast pausi pulsi normaalsemaks.
23 km 5:31
Veel terviseraja kruusateed. Sirge lõpus oli joogipunkt. Nägin kaugel Raul Ollet ja võtsin juua - äkki ergutas keegi vasakult - Kertu! See oli teine Sparta joogipunkt ja olin täitsa ära unustanud, et Kertu lubas joogipunkti abiks minna.
24 km 5:30
Jõudsime Vabaõhumuuseumi juurde ja tagasi tänavale - st. kõnniteele. Jalad hakkasid väsima ja selgeks sai, et geelide vahe on liiga pikk. Tempo oli veel hea, aga energiat ei olnud ja nüüd hakkas distants ka juba tunda andma. Tee oli alguses pisut sile, aga hakkas vaikselt langema.
25 km 5:32
Mäletan, et võtsin siin sammu rahulikumaks, sest olin aru saanud, et kui kell näitab tempoks 5:35-5:40, siis tegelikult tuleb kilomeetri aeg piisavalt 5:30 lähedale, et ei pea ennast ribadeks pingutama. Pigem ei tahtnud pulssi üle 170 palju hoida.
26 km 5:34
Läksime kõnniteelt kergliiklusteele ja see kurvitas kuidagi allamäge mere äärde. Lõpuks tuli joogipunkt, aga keda ei olnud, oli Kata.
27 km 5:46
Võtsin juua ja nägin Katat joogipunktist natuke kaugemal koos geelidega. Kiirelt tema juurde ja käigu pealt geel sisse ning kaks tükki taskusse. Energia oli päris otsas juba ja teadsin, et läheb aega, enne kui need geelid mõjuvad. Viimased kilomeetrid oli olnud keeruline 5:30 tempoeesmärki hoida, aga teadsin, et mul on jooksu mõttes piisavalt varu, et viimane kolmandik ka aeglasemalt tulla. Siia kilomeetrile jäi sekundeid geelidega kohmitsemise tõttu
28 km 5:55 ?
Jooksin üle laudadest silla Stroomi ranna poole. Alguses ei tundunudki väga jube, aga kui maismaa osalt silla osale jõudsin, sain aru, millest Krõõt eelmisel aastal kirjutas. See õõtsumine ei tundunud üldse jala all eriti hea. 28. kilomeetril tõmbas ka parema sääre esimest korda krampi, nii et pidin natuke jalutama ja siis selgus ka tõsine error, mille enne starti olin teinud: olin unustanud Garmini autopause režiimile, mis tähendas, et kui tempo alla 7:00 langes, jättis Garmin automaatselt pausi peale. Tegelikult oli siin vist kilomeetri ajaks üle 6:00, lihtsalt Garmin enam ei registreerinud seda.
29-30 km
Võitlesin Stroomi rannas edasi-tagasi sik-sakitades krampidega. Proovisin uuesti jooksma hakata ja siis tõmbas ka vasaku säärelihase kinni, nii et üle paarisaja meetri järjest joosta ei saanudki. Venitamine eriti ei aidanud, joogipunktini oli ka veel minna. Kusagil 30. kilomeetril jõudis järele 4:00 tempomeistri õhupalliga üsnagi suur punt ja selles grupis nägin ka Annaliisat. Meel oli õnnetu, tempomeister kutsus küll kaasa, et jaksad-jaksad. Jaksasin küll jah, aga jalad ei lubanud joosta.
30. kilomeetri vaheajast läksin üle veel 2:50-ga. Arvutasin endamisi, et 12 km minna ja kui isegi 5:45-ga jaksaks joosta, siis ehk jõuaks enne 4:00 kohale. See andis korraks jõudu pingutada, aga ikka kõigest 300-400m, enne kui jalad jälle liiga valusaks tõmbasid.
30-35 km
Kangutasin ennast kõnnipausidega vaheldumisi Stroomist kalmistuparki ja edasi Kopli poole. Kalmistupargi osa oli eriliselt salakaval, sest seal oli palju väikeseid tõuse, kus jalad täiesti kinni tõmbasid ja olin sunnitud kõndima. Allamäge lõikudel õnnestus jooksmine paremini.
35-40 km
Jõudsime Kopli liinide juurde ja edasi oli vaja ainult linna poole jõuda. Üks Iisraeli jooksja sörkis rahulikult, ananass peas, finisi poole. Tempo oli aeglane, aga tal oli oma eesmärk. Kopli liinide juures jõudis Annika mulle järele ja kutsus kaasa - proovisin, aga jalad ei lubanud jälle eriti pikalt joosta. Annika lõpetas lõpuks 4:10 lõpuajaga.
41-42 km
Paksu Margareta juurest oli ainult allamäge joosta. Sain seal juba isegi täitsa sörgihoo sisse. Korra tundsin Mere puiesteel jälle krampe, aga tempot rahulikumaks sundides suutsin nendega hakkama saada. Vene kultuurikeskuse juures hakkas terve rivi Jaapani turiste korraga risti üle tee ronima ja nagu nad liiguvad - hanekarjana üksteise järel - täitsid terve tänava ära. Mõtlesin juba, kellele neist otsa peaks jooksma ja tundsin kaasa giidile, kes paanikas neid kõnniteel korrale kutsuda proovis.
Finiš
Viru tänava avanedes oli finiš tegelikult suhteliselt ilmetu. Ühtegi tuttavat mind ju ergutamas ei olnud ja jooksugrupi kaaslased olid ka tõenäoliselt juba Sparta telgis riideid vahetamas. Finišis oli jooksjate rida piisavalt hõre, et teadustaja sai kõiki lõpetajaid nimepidi tervitada. Nägin finišitablool aega 4:15 ja mõtlesin, et nõrk küll, aga esimese maratoni kohta küllap mitte liiga piinlik. Netoaeg tuli lõpuks 4:14:58. Hea madal latt, millest edasi liikuda.
Finisijärgne koridor oli väga-väga pikk kuni Vabaduse väljakuni. Sain medali, siis mingi aeg hiljem kaks pudelit joogiga, siis mingi nännikoti (kõike seda korraga käes hoida oli omajagu keeruline). Jõudsin Sparta telki, kus enamik juba valjult muljetas. Kuulsin, et Pille jooks lõppes õnnetult mõnisada meetrit enne finisijoont ja koos katkestamisega läks ka Eesti meistrivõistluste pronks. Ei olnud minul kõige halvem päev. Marion ja Raido seevastu tegid puhta töö ja Marion tuli Eesti meistriks uue isiklikuga 2:50:08.
Käisime maratoni puhkealal kambaga söömas ja joomas ja siis hakkas ka vihma sadama - täpselt nagu ennustatud, veidi pärast kella 14. Kojusõidu ajal sadas juba korralikumalt, nii et ilma mõttes läks isegi hästi.
Hiljem ja järgmistel päevadel olid jalad natuke väsinud ja kanged, aga kolmapäeval tundsin ennast juba piisavalt hästi, et jooksuisu tuli tagasi. Kõige naljakam valu oli tegelikult vasakus biitsepsis - ilmselt jalalihased on trenniga harjunud, aga käsi ei ole pidanud kunagi 4h järjest jooksuasendis hoidma. Pärast maratoni oli isegi raske autoga koju sõita, sest roolikeeramine andis käsivarres tunda.
Õppetunnid
Kõige olulisem õppetund (ja mille taha jäi suur osa tulemusest) oli muidugi seotud krampidega - uurisin pärast jooksu ka värskelt Eesti meistrilt, kuidas ta krampideks valmistub ja sain teada, et tema oli juba juulikuust alates magneesiumit võtnud ja kaks nädalat enne võistlust jalalihaseid magneesiumiõliga määrinud. Tundsin ennast täieliku amatöörina, sest arvasin, et nädal aega magneesiumikuuri on piisav, et probleeme ennetada. Viga. Muidugi - kui pole kunagi varem nii pikalt jooksnud, siis teatud kilomeetritest või ajast alates ongi tegemist kaardistamata alaga ja kõigeks ei oska end valmis panna. Ahto arvas ka, et ettevalmistusperioodil võiks järgmisel aastal teha mõned pikemad jooksud (2,5-3h), et keha pikema pingutusega paremini harjuks ja neid jookse pikema perioodi peale hajutada. Praegu jäi augustisse natuke palju võistlusi ja natuke vähe treeningnädalaid, et ühe kuuga keha piisavalt ette valmistada.
Teine õppetund oli seotud geelitaktikaga - Rakveres olin poolmaratonil tegelikult targem kui nüüd täismaratonil. Edaspidi tean, et pean esimese geeli võtma 11-12 km pealt ja siis edaspidi iga 20 minuti tagant (kuidas jooksutempo lubab, minu jaoks tähendab see siis umbes iga 4km tagant). Nii et maratonile võiks arvestada rahulikult 7 geeli. ja nende kaasavõtmise, rajalt saamise või ette varumise plaanid tuleb järgmisel korral rahulikumalt paika panna.
Midagi läks pihta ka - 5:30 tempovalik oli tegelikult jõukohane ja kui sealt midagi ette heita, siis võib-olla seda, et osad kilomeetrid esimese 10 km sees läksid natuke liiga kiiresti.
Igatahes lõpetasin suhteliselt hea enesetundega - täitsin enda C-eesmärgi selleks maratoniks ning sellist maratoni aukartust, nagu veel kevadel tundsin, mul peale finišit enam ei olnud. Peale jooksu oli motivatsioon hoopis kõrgel ja olin valmis ennast kohe ka järgmiseks aastaks kirja panema. Selle aastase vormi pealt on järgmiseks hooajaks juba palju parem platvorm, millelt edasi minna.
Distants: 42,195km (tõenäoliselt rohkem, aga kuna mu kell liiga palju autopause'is, siis pean lähtuma ametlikust distantsist)
Aeg: 4:15:44 (netoaeg 4:14:58)
Koht: 1379 (2160 lõpetajat)
Keskmine pulss: 164
Keskmine pulss: 164
No comments:
Post a Comment