Enne laupäevast poolmaratoni oli suhteliselt lõdva trenninädal. Kaks lühemat sörki sain teha esmaspäeval ja kolmapäeval. Distantsid polnud pikad, 7-8 km, aga kuna kolmapäeval jäin Hiiumaalt tulles natuke liiga õhtu peale, siis seda 7,4 km sörki tegin üsna vesistes sügisestes tingimustes - poolel maal oli juba pime, jooksin tänavalaternate valgel, jalad märjad ja üha tugevamat külma vihma sadas krae vahele. Väga november.
Neljapäeval käisin Sportlandi rüüstamas, sain mõned soojemad jooksmiseks sobivad jakid ja uue Nike'i kileka (ärge küsige, mis see kõik maksis). Pegasus 35 Shieldi kahjuks ei saanud. Nike'i poest lubati, et peaks jõudma järgmisel nädalal.
Reedel vaatasin veel ilmaennustust, mis laupäeval oli Tartu kohta endiselt ebamäärane ja pakkisin kogu selle varustuse spordikotti, et laupäeval oleks võimalik otsustada, millega päriselt jooksma minna.
Laupäeval poolmaratoni päeval ei olnud mingit enesetunnet. Kerge puder hommikul sisse, sõit linna ja panin ennast Tiigi tänaval riidesse. Kuna hommikune vihm oli järgi jäänud, aga ilm oli siiski parajalt tuuline, valisin sellesama vana Asicsi jaki, millega 3a tagasi sedasama distantsi jooksin. Hästikulutatud raha oli see neljapäevane poeskäik - sellest ostukotist ei läinud selga midagi. Raekoja platsi jõudsin umbes 10.30, kui lastejooksudega lõpetati ja suundusin registreerimistelki. Seal oli korralik ehmatus kui selgus, et poolmaratoni asemel on mu nimi kirjas hoopis 10 km distantsil. Kirusin mõttes Ailenit, sest tema mu kevadel ju registreeris ja arvutasin kiiresti, et poole tunniga Tiigi tänavale pangakaarti tooma jooksmine läheb vist liiga napikaks, aga õnneks tulid korraldajad vastu ja registreerisid mu õigele distantsile ümber, mis tähendas küll, et rinnanumber oli nimeta, aga see on pisiasi.
Kuna registreerimistelgis läks mingi kümmekond minutit, jäi korraliku soojenduse tegemise aega napiks. Lasin ühe sirge mööda jõe äärt edasi-tagasi ja tegin mõned jooksuharjutused ja oligi starti mineku aeg. Stardikoridoris nägin esimest korda spartakaid - Eveliisi ja Erkit ja teisi. Nendega veidi juttu ajades oli stardi aeg käes ja vahetult enne pauku mõtlesin, et olen vist jäänud seal rivis natuke liiga ette. Sellepärast oli esimene kilomeeter veidi kummaline, sest paljud kiiremad läksid mõlemalt poolt mööda ja läks veidi aega enne kui oma rütmi kätte sain.
Kui kolme aasta tagusest Tartu poolekast on kõige enam meelde jäänud just need lõõtsutavad ja väsinud näod juba teisel kilomeetril, siis 2018 midagi sellist ei olnud - ümberringi nägid kõik välja heas vormis, treenitud ja sihikindlate nägudega. Distantsi esimeses pooles olid tuttavad Ropka tõusud ja vastutuult minek. Kiire järeldus sellest oli, et pärast Eedenit peaks tuul selja taha pöörama. Kusagil 6. kilomeetril jõudis Carolin mulle järele ja edasi läksime koos. 5:30 tempo oli mõlemale sobiv ja jõukohane. mina olin seda rada enne jooksnud, tema mitte. Joogipunkte oli piisava sagedusega ja võtsin igal pool juua, aga joogiulatajaid oli selgelt liiga vähe ja Peetri jooksu teenindusele jäi Tartu maraton kindlasti alla.
Eedeni juures unustasin kella vaadata, nii et ei teadnud kui kiiresti esimesed 10 km läks (tegelikult oli 54:30) ja pöörasime taganttuult. Selleks ajaks jõudis vihm ka meile järele ja järgmised paar kilomeetrit jõe äärest tagasi joostes saime isegi korralikult märjaks. Paar korda vaatasime pulssi ka, oli seal 170 all. Distantsi viimane veerand meeldib mulle Tartus kõige vähem - kui Atlantise juurde jõudes kuuled võistluste teadustajat ja finiš paistab üle jõe, siis tuleb jälle edasi kaugemale joosta ja seal Tähtvere kandis pole tavaliselt ühtegi kaasaelajat ka. Joosta oli endiselt kerge ja jalad väsisid pigem enne ära kui võhma nappis. Lossi tänava tõus oli seekord palju kergem kui kolm aastat tagasi, kuigi Carolinil oli siis juba selgelt raskem kui mul. Tassisin ta Toomemäel laskumiseni ära ja siis panin natuke kiirema käigu sisse. Päris spurti ei teinud enne finišisirget, kus ühe tütarlapsega sai 50m võidu tehtud (mina võitsin). Lõppaeg 1:54.24, ilusti alla 1:55 mis oligi osalt eesmärk. Võib-olla minuti jagu jäi varu, aga selle püüdmiseks oleks pidanud märksa rohkem pingutama ja viimasel kümnel kilomeetril gaasi andma. Garmin näitas finišis küll täpselt 21 km (ma ei tea, kust ma selle 100m lõikasin, näiteks Krõõt sai 170m rohkem joosta kui mina), aga minu kell ja kiibiga ajavõtt erinesid ainult nelja sekundi võrra. Isiklik rekord paranes peaaegu 9 minutiga.
Finišis ootas Helena ja sai medali kohe enda kaela. Korraldajate kapsaaeda läheb ka see, et pakihoiu järjekorras pidin märgade riietega üsna pikalt ootama ja ime, et osalejad seal ei külmetanud.
Selle poolmaratoniga on ka selle suvine treeningplaan läbi - peab ütlema, et Endomondo oli päris hea treener ja ennustas lõppaega ka üsna täpselt (Endomondo pakkumine oli 1:53.30). Järgmisel nädalal vaja teha üks rahulikum nädal ja siis Spartas Ahtoga nõu pidada, mis edasi. Üksinda pusimine mulle tegelikult sobib, aga selle 4 kuu peale läks natuke nüriks siiski.
No comments:
Post a Comment