Eelmise nädala trenniblogi jäi tegemata, sest trippisime Vietnamis ja kuna ma arvutit kaasa ei võtnud ja telefoniga tippida ei viitsinud, siis tuleb nüüd kaks nädalat kokku võtta. See, et ma puhkusel olin, ei tähenda küll kuidagi, et jooksud tegemata jäid. Varustasin end Ahto abil treeningplaaniga (õnneks puhkusel ka palavust arvestades lühemad jooksud).
Esmaspäeval, veel enne kui tuli lennujaama minna, sain ära joosta selle kevade esimese välise fartleki. Lühikesed minutilised lõigud - 10x1min üle 3 minuti. Pealtnäha ei midagi keerulist, lõikude ajal pidin hoidma mingi 165-170 pulssi, aga Garmin näitas endiselt mingeid teibaid ja pulsinäit reageeris hirmsa viivitusega ja esitas 15-20 võrra väiksemaid hinnanguid. Lõpuks jooksingi tunde järgi, õigemini kiiruse järgi - umbes 4:10-4:20 tempoga. Koos soojenduse ja lõdvestusega tuli pikk jooks - 12,45 km. Sain ka aru, mis Garminil viga on - pulsivöö patarei vajas vahetamist. Seega ostsin lennujaamast uue patarei kaasa ja Vietnamis vahetasin enne esimest sörki patarei ära. Probleem oli tegelikult selles, et mul oli algusest peale seal olnud vale patarei - CR 2032 asemel olin miskipärast ostnud sinna eelmine kord CR 2025. Pole siis ime, et hästi ühendust ei andnud. Ühtlaselt sörkides loeb Garmin pulss riandme pealt ka enam-vähem, aga lõigutrenni tehes nii kiiresti ja täpselt ei reageeri.
Phu Quocil tegin esmalt selgeks ümbruse. Hotelli juurest tuli kõigepealt mingi 300m veidi ülesmäge rühkida, et suure tee peale jõuda. Teeservas oli vähemalt linna suunas Google streetviewst näha olnud kõnnitee täiesti olemas. Mida streetview ei näidanud, oli see, et normaalse jooksuraja asemel oli see kõnnitee täis pargitud autosid, rollereid, restoranilaudu ja puuviljade müügilette. Sõidutee servas tuli aga rinda pista parvede kaupa ründavate rolleritega - kohapeal tunduski, et see lai rada, mis sõiduraja välimisse serva jäi, oli justkui rolleritele mõeldud ja jalakäijatele... noh, ei olnud keegi mõelnud. Nii et sörgid möödusid vaheldumisi kõnnitee takistusribal ja sõidutee servas rollerite vahel slaalomit põigeldes.
Kuigi ma ükski päev üle 45 minuti jooksma ei pidanud, tegi kuum ilm oma töö ja aklimatiseerumine võttis 3-4 päeva aega. Kui teise hommiku ebaõnnestunud katsetus hotelli jõusaalis lindi peal oma jooksunorm täis teha välja arvata, siis hommikul kella 7 paiku oli mingi 25 plusskraadi ja 70-80% õhuniiskust. Sörgitempo jäi esialgu kuhugi 6:20-6:30 kanti.
Kolmandast päevast otsustasin joosta teisele poole - linnast välja suunas. Seal kõnniteed ei olnud, ainult rolleritega võitlemise vaev (ja boonuseks veidi hõredam liiklus). Siis selgus ka, et meie asula on sisuliselt künka peal. Sain trenni teha nii, et esimesed 3-4 kilomeetrit kütsin täie hooga allamäge ja siis roomasin ülesmäge tagasi. Paar korda oli vaja teha ka aeroobset jooksu - nii 150-se pulsiga - ja olin esialgu täitsa ehmatanud kui kilomeetri ajaks 5:15 nägin, aga pulss ei tahtnud kuidagi üle 145 tõusta. Aeroobsete jooksude keskmised kiirused jäid küll nendes tingimustes 5:50-5:55 ümber, aga kilomeetri ajad olid väga ebaühtlased.
Niimoodi sain rannas vedelemise ja veinijoomise vahele Vietnamis koguni 6 jooksu tehtud. Kilomeetrite kogusumma oli selline, mis muljet eriti ei avaldanud, seda enam, et muid trenne nende päevade jooksul ei teinud, aga... it's something. Ja natuke nii oligi plaanitud, et puhkus ikkagi.
Tagasi koju jõudsime reede õhtul pärast 18h lennureisi. Laupäeva hommikul ärkasin kell 5 üles (ajavahe) ja selle napi une pealt läksin pärastlõunal kerget sörki tegema. Väike väsimus oli sees, aga jahedas Eestis paari soojakraadi juures oli tunne nagu oleks mäestikulaagrist mere tasapinnale tagasi jõudnud. Väga kerge hingamisega tegin lühikese 6,61 km ringi keskmiselt 5:59/km tempoga. Pulss 146.
Pühapäeval ei olnud unega sugugi halvemini, sest harjutame Helenat korralikult magama (loe: esialgu ei maga keegi) ja öö oli isegi hullem kui eelmine. Jälle fartlek - seekord 7x3 minutilised lõigud 160-170 pulsiga üle 3 minuti. Ilm oli palju tuulisem kui laupäeval ja esimene 3 minutit kulus tempo tunnetamiseks. Lõpuks kukkus välja umbes nii, et esimesed lõigud taganttuulega sain teha umbes 5:00 tempoga ja vastutuule lõigud tulid umbes 5:20 kanti. Päris hästi ei taastunud ära ka - viimastel kordadel oli keeruline pulssi alla 170 hoida, et tempos püsida. Kokku tuli 12,60 km. Keskmine pulss 161. Garmin andis pingutusele hindeks 4.3 - umbes nii peaks lõigutrenni järel olema ka.
Kahe nädalaga kogunes jooksukilomeetreid 71 - selline bare minimum, et mingit vormi hoida. Järgmisest nädalast saan natuke paremini rutiini tagasi - intervallventti ja Sparta jooksugrupi trenn on jälle kavas.
No comments:
Post a Comment