Väikese viivitusega siis tagantjärele eelmise nädala kokkuvõte. Spartas tegin kaks trenni. Muidu nagu trennid ikka, aga üle tüki aja viitsisin sõudeergomeetril ennast aktiivsemalt liigutada ja tegin 10 minutit 2450-2480m tempos. Annab trennideks hea tuju kohe, kui algus hästi läheb. Aga kolmapäevases trennis oli parem õlg päris teravalt valus, kui proovisin alt üles lendamist teha ja jätsin selle harjutuse kohe alguses katki. Imelik natuke, sest seljale plokil tõmbeid tehes või kangi surudes ei anna kuidagi tunda. Ilmselt olen siiski kuidagi liiga teinud.
Teisipäeval tegin 10 km tempojooksu testi enne Pühajärvet ja 10 km vaheaeg tuli päris korralik 53:26. Selline natuke teistmoodi jooks, kus esimesest viimase kilomeetrini tuli selline ühtlane 5:35-5:15 kiirendamine. Samas mingit purakat lõpus enam jalas ei olnud.
Neljapäevase Sparta jooksutrenni jätsin laupäevale mõeldes vahele ja laupäeval kell 12 olin Pühajärvel stardis. Ilm oli kuum nagu Lõuna-Eesti ilus tütarlaps ja rahvast stardis ligi 800 ringis. Hakkasin kohe hoogsas tempos minema, ja õnneks oli rada ka Viljandiga võrreldes piisavalt lai, et väga kellegi taga koperdama ei pidanud. Asfalttee-rullirada viis esialgu metsa vahel üles-alla ja hea oli joosta. Edasi läks isegi veidramaks: tõus, siis ligi 800m laskumist, siis jälle väike tõus, siis jälle laskumine jne. Kohati kadus värskendav tuuleõhk ära ja hingata polnud midagi. Küljetuul oli igati tervitatav nähtus. Juba teisel-kolmandal kilomeetril pusisid kõik ümberringi ähkides joosta. Mingit kerget jutuvada või sörkimist ei täheldanud. Seda tõusudega rada panin siis 4 km 23 minutiga. 5. kilomeetril sai sellest kuumusest ühel tõusul lihtsalt kopp ja vaim murdus. Ei viitsinud/jaksanud sundida ennast lõpuni pingutama ja edasi lasin rahulikku sörki. Tõusudest isegi jalutasin üles. Niimoodi ebaühtlaselt tulles tulin lõpuni umbestäpselt 1:07 ajaga ja keskmiselt kilomeetri aeg 6:15. Tõusude tõttu oli keskmine pulss kella järgi 172, aga tegelikult mingit maksimumi endast välja ei pannud. Tagantjärele olen muidugi enda peale pahane, et lõpuni ei pingutanud. Õigesti kiirust valides oleks 1:00 olnud igati reaalne tulemus. Aga ilmselt seegi tegi asja raskemaks, et nii kuuma ilma pole sel suvel lihtsalt olnud ja see lämbe ilmaga jooks oli väga harjumatu ja mõjus raskemalt kui muidu. Kusagil 9. kilomeetri kandis oli üks naisterahvas ennast täitsa pildituks jooksnud ja vajas ka kiirabi abi, nii et midagi kerget ilmselt ei olnud. Jooksuinimesed ütlesid hiljem, et ka tõusude poolest peaks rada olema isegi Viljandist raskem, kuigi asfaldil oli minu jaoks mugav joosta ja minu meelest oli normaalne rada Viljandiga võrreldes.
Hiljem autosse jõudes näitas termomeeter 29 kraadi.
Pärast sellist fiaskot oli muidugi meel mõru ja igasugune jooksutuju kadunud. Pühapäeval ei kutsunud kohe kuidagi rajale, kuigi õhtul oleks aega isegi olnud. Nädala saldoks seega kõigest 21 kilomeetrit koos võistlusega. Edaspidiseks proovin sellest motivatsiooni ammutada. Võistlemine iseenesest ja endast maksimumi andmine natuke teises olukorras nõuab veel harjutamist.
No comments:
Post a Comment