Esmaspäev: Sparta trennid lähevad iga nädalaga paremaks. Alguse asi ja keha harjub uue rutiiniga. Raskusi saab juurde panna. Seljalihased tegin ikka pea kõiki harjutusi suurema koormusega kui eelmisel nädalal. Biitseps-tritseps natuke tagasihoidlikumalt ja tritsepsi asjad võib-olla tulidki kõige raskemalt. Trenni lõpus tegin 3 kõhulihaste seeriat, aga viimasel seerial jaksasin kordusi teha 15 asemel rohkem, mis on ka edasiminek. Kehakaal praegu 85-87 kg vahel ja rasvaprotsent, tundub, et läheb alla :)
Teisipäev: viimased jooksuliigutused enne laupäevast poolekat. Alusasin kuidagi rahulikult, esimene kilomeeter 5:25-ga ja ega õiget särtsu ja pauku ei olnudki jalgades. Tegin rahulikumalt lõpuni ja kuni viimase ringini oli pulss ka alla 170. Koguaeg napilt üle 55 minuti (5:17/km) mis on täitsa okei. Keskmine pulss 166 näitab, et pingutuse mõttes selline poolkõva.
Kolmapäev: Hea trenn igati. Rinda ja õlga jaksasin korralikult juurde panna. Isegi kõhulihaste supercombo hakkab kergelt tulema (kuigi tegin ka seekord 3 seeriat). Keha hakkab selgelt kohanema.
Kehakaal ka - praegu ca 86-87 kg.
Laupäev: kaks puhkepäeva tehtud ja käes Tartu poolmaratoni aeg. Hommikune varane ärkamine ja linna sõit, hommikusöögiks ainult kaks võileiba. Start oli 10.30, ilm isegi jahe, ca 10-12 kraadi, kuigi päikeseline ja ilus sügis. Otsustasin ikkagi pikema dressi kasuks. Jõudsime varuga Raekoja platsile, numbrid kätte ja rinda ja aega parajaks teha. Otsisin pilguga Kätut, aga ei leidnud (ja ei leidnudki, Kätu nimelt ikkagi ei tulnud pooltõbisena starti, nii et jäin võõra linna võõrale jooksule üksi).
Stardikoridori oli ilusti jagatud mitte numbrite järgi, vaid eeldatava lõpuaja järgi, vastavalt ka tempomeistrid õiges sektoris. Ei saa aru, miks teistel võistlustel nii ei tehta - kogu trügimine jäi ära. Koridori lõpus oli 1:40-2:00 sektor ja 2:00 ajale oli veel tempomeister. Mõtlesin kas võtta sinna gruppi või mitte, lõpuks siiski otsustasin minna oma jooksu tegema.
Stardist minemasaamine, täpsemalt jooneni jõudmine võttis natuke aega. Panin enda Garmini joonel käima. Algus oli täiega mõnus - Turu tänav on vist grammi allamäge ka ja natuke allatuult. Esimesed 4-5 km jooksin pulsiga alla 160 ja tempoga kusagil 5:50-6:00 vahepeal. Ropka kandis tiirutas rada kuidagi imelikult - üks lõik vastutuult ja natuke tõusuga, siis järgmine km jälle allamäge allatuult. Sealt siis 6:10-5:40 kilomeetriajad. Rivi lõpust alustades jätsin oma kerge sammuga ikka päris palju algajaid selja taha, kes enne 10 km märki juba ähkisid. Enne Sõpruse silda tekkis korra selline lahe grupp - üks punase särgiga mees, kes kogu aeg minuga sama tempot oli jooksnud ja kaks tsikki, kellele järele jõudsime ja koos üle Sõpruse silla läksime. Enne silda oli veel mingi hämmingu hetk, kus rada korra "ära kadus", aga leidsime õige teeotsa kiiresti üles. 10 km juures oli joogipunkt kus see punt jälle laiali lagunes - tüdrukud jäid maha ja pärast joogipunkti lisas punane särk liiga kiirelt sammu. Ise võtsin igas joogipunktis spordijooki, kõndisin 10 sammu ja jõin selle topsi kiirelt tühjaks ja panin kohe edasi - tundus kõige mõistlikum, sest ei kaotanud üldse aega, ei tõmmanud vedelikku kurku ega tekkinud ka suuremat rütmimuutust. Esimesed 10 km läksid 58-59 minutiga, nagu planeeritud, aga tunne oli tõesti väga kerge.
11 km peal, kusagil Anne kanali juures hakkas selgeks saama, et see on ikka jooks ja pingutus. Põhjuseid oli mitu - esiteks pikk maa veel minna, tuul oli pisut vastu ka, jõe ääres sildade alt läbiminekud olid vastikud rütmimuutused (isegi üks trepp). 10 km vaheajapunktis kohtusid maratoonarid ja poolmaratoni jooksjad. Minust hakati järjest mööda minema (ilmselt olid need 3:00-3:30 maratonijooksjad) ja ei saanud enam hästi aru kes on kes. Kuigi jooksjaid oli nii ees kui taga, jäin ikkagi üksi, st. ei olnud kedagi kellele otseselt sappa võtta või koos joosta ja see oli ka raske (Kätlin, krt, siin oli sinu roll planeeritud). Pulss oli kusagil 170 ringis - mitte eriti hull, aga juba jooksu moodi. Üle uue Konsumi silla joostes oli jälle kergem moment - 15 km joogipunkt, Sportlandi telk ja üks ergutaja, kes nimepidi kõigile jooksjatele heia-heia hüüdis. Väga kiirust ei jõudnud lisada ja jäin enam-vähem sellise 5:50 tempo juurde.
Edasi viis rada jälle Supilinna tagant jõe äärest südalinnast eemale. Selline natuke ebatasane pargirada ja kuna täpselt ei teadnud ka, kuhu läheme, pidin ennast rohkem vaimselt sundima. Jalad hakkasid väsima (15+ km juures tavaline), aga tundsin, et kestan, lihtsalt alla ei tohi anda.
Kusagil 16 km juures kuulsin selja tagant mingit müdinat ja hõikeid "Tuleb, tuleb!". See oli maratoni 3:30 tempomeistri grupp. Tempomeister tegi mega motiveerivat tööd, hõikas muudkui valjusti "Nüüd on raske, aga homme on juba kerge. Ise panite ennast siia kirja, nüüd pingutage. Homme on juba mõnus. Homme panete ennast jälle kirja ju!" Vedas näo naerule.
Kloostri tänava tõusunukki võttes sain aru, et jalad pole nii väsinud midagi ja jaksan minna. Jõin igas joogipunktis. Keegi oli Ülikooli ette ka mingi isetekkelise joogipunkti tekitanud ja võtsin sealtki topsi vett. Kohe tuli Toomemäe tõus. Karm. Andis kohe tunda, kui palju on juba joostud ja kui kanged on jalad. Kolmveerand tõusu jooksin, viimase järsema nuki jalutasin üles. Üleval oli joogipunkt ka, võtsin juua. Siis sai kilomeeter täis - 6:27. Kusagil pool minutit ehk läks seal tõusul kaotsi. Toomemäel ringi tehes üritasin rütmi taastada. Ees nägin järjest täiesti kustunud jooksjaid, kas siis poolekalt või maratonidistantsilt. Enne kui allamäge lõik algas, olin taastunud ja viimast 1,3 km hakkasin tegema lõpuspurti. Tundus, et olin ümberringi peaaegu ainus, kellel midagi paagis oli. Võtsin järjest kümneid jooksjaid ja lasin niimoodi välja kuni finišini. Küüni tänaval korra vaatasin kella, viimase km aeg oli vist 4:50 ringis. Veel finišisirgel läksin 6-7 jooksjast mööda ja pärast võidukat käte tõstmist panin kella kinni - 2:03.14. Protokolli läks aeg 2:03.44. Kaheksa minutiga oli löödud kahe aasta tagune poolmaratoni PB ja seda üldse mitte kõige kergema profiiliga rajal. Tundsin, et enamiku distantsist jooksin pulsi mõttes mugavustsoonis ja seega jäi omajagu varu sisse. Võimete mõttes oleks ehk 2:00 olnud jõukohane (samas, 2:00 tempomeistri kollast õhupalli nägin ees ainult korra Turu tänava stardisirgel, nii et ilmselt alustasid nad liiga kiiresti minu mugavustempo jaoks. Koht 564 (lõpetajaid 711). Protokolli uurides selgus, et olin distantsi teisel poolel lasknud endast mööda 2 jooksjat (kelle 10 km vaheaeg oli minust aeglasem), ise möödusin kusagil 44-st jooksjast. Nii et negatiivse spliti eesmärk sai ka igati täidetud.
Konkurentsitult selle aasta parim jooksuvõistlus, parim tulemus ja lisas kõvasti motivatsiooni edasiseks. 2:00 on järgmisel aastal täiesti reaalne eesmärk.
Kolmapäev: Hea trenn igati. Rinda ja õlga jaksasin korralikult juurde panna. Isegi kõhulihaste supercombo hakkab kergelt tulema (kuigi tegin ka seekord 3 seeriat). Keha hakkab selgelt kohanema.
Kehakaal ka - praegu ca 86-87 kg.
Laupäev: kaks puhkepäeva tehtud ja käes Tartu poolmaratoni aeg. Hommikune varane ärkamine ja linna sõit, hommikusöögiks ainult kaks võileiba. Start oli 10.30, ilm isegi jahe, ca 10-12 kraadi, kuigi päikeseline ja ilus sügis. Otsustasin ikkagi pikema dressi kasuks. Jõudsime varuga Raekoja platsile, numbrid kätte ja rinda ja aega parajaks teha. Otsisin pilguga Kätut, aga ei leidnud (ja ei leidnudki, Kätu nimelt ikkagi ei tulnud pooltõbisena starti, nii et jäin võõra linna võõrale jooksule üksi).
Stardikoridori oli ilusti jagatud mitte numbrite järgi, vaid eeldatava lõpuaja järgi, vastavalt ka tempomeistrid õiges sektoris. Ei saa aru, miks teistel võistlustel nii ei tehta - kogu trügimine jäi ära. Koridori lõpus oli 1:40-2:00 sektor ja 2:00 ajale oli veel tempomeister. Mõtlesin kas võtta sinna gruppi või mitte, lõpuks siiski otsustasin minna oma jooksu tegema.
Stardist minemasaamine, täpsemalt jooneni jõudmine võttis natuke aega. Panin enda Garmini joonel käima. Algus oli täiega mõnus - Turu tänav on vist grammi allamäge ka ja natuke allatuult. Esimesed 4-5 km jooksin pulsiga alla 160 ja tempoga kusagil 5:50-6:00 vahepeal. Ropka kandis tiirutas rada kuidagi imelikult - üks lõik vastutuult ja natuke tõusuga, siis järgmine km jälle allamäge allatuult. Sealt siis 6:10-5:40 kilomeetriajad. Rivi lõpust alustades jätsin oma kerge sammuga ikka päris palju algajaid selja taha, kes enne 10 km märki juba ähkisid. Enne Sõpruse silda tekkis korra selline lahe grupp - üks punase särgiga mees, kes kogu aeg minuga sama tempot oli jooksnud ja kaks tsikki, kellele järele jõudsime ja koos üle Sõpruse silla läksime. Enne silda oli veel mingi hämmingu hetk, kus rada korra "ära kadus", aga leidsime õige teeotsa kiiresti üles. 10 km juures oli joogipunkt kus see punt jälle laiali lagunes - tüdrukud jäid maha ja pärast joogipunkti lisas punane särk liiga kiirelt sammu. Ise võtsin igas joogipunktis spordijooki, kõndisin 10 sammu ja jõin selle topsi kiirelt tühjaks ja panin kohe edasi - tundus kõige mõistlikum, sest ei kaotanud üldse aega, ei tõmmanud vedelikku kurku ega tekkinud ka suuremat rütmimuutust. Esimesed 10 km läksid 58-59 minutiga, nagu planeeritud, aga tunne oli tõesti väga kerge.
11 km peal, kusagil Anne kanali juures hakkas selgeks saama, et see on ikka jooks ja pingutus. Põhjuseid oli mitu - esiteks pikk maa veel minna, tuul oli pisut vastu ka, jõe ääres sildade alt läbiminekud olid vastikud rütmimuutused (isegi üks trepp). 10 km vaheajapunktis kohtusid maratoonarid ja poolmaratoni jooksjad. Minust hakati järjest mööda minema (ilmselt olid need 3:00-3:30 maratonijooksjad) ja ei saanud enam hästi aru kes on kes. Kuigi jooksjaid oli nii ees kui taga, jäin ikkagi üksi, st. ei olnud kedagi kellele otseselt sappa võtta või koos joosta ja see oli ka raske (Kätlin, krt, siin oli sinu roll planeeritud). Pulss oli kusagil 170 ringis - mitte eriti hull, aga juba jooksu moodi. Üle uue Konsumi silla joostes oli jälle kergem moment - 15 km joogipunkt, Sportlandi telk ja üks ergutaja, kes nimepidi kõigile jooksjatele heia-heia hüüdis. Väga kiirust ei jõudnud lisada ja jäin enam-vähem sellise 5:50 tempo juurde.
Edasi viis rada jälle Supilinna tagant jõe äärest südalinnast eemale. Selline natuke ebatasane pargirada ja kuna täpselt ei teadnud ka, kuhu läheme, pidin ennast rohkem vaimselt sundima. Jalad hakkasid väsima (15+ km juures tavaline), aga tundsin, et kestan, lihtsalt alla ei tohi anda.
Kusagil 16 km juures kuulsin selja tagant mingit müdinat ja hõikeid "Tuleb, tuleb!". See oli maratoni 3:30 tempomeistri grupp. Tempomeister tegi mega motiveerivat tööd, hõikas muudkui valjusti "Nüüd on raske, aga homme on juba kerge. Ise panite ennast siia kirja, nüüd pingutage. Homme on juba mõnus. Homme panete ennast jälle kirja ju!" Vedas näo naerule.
Kloostri tänava tõusunukki võttes sain aru, et jalad pole nii väsinud midagi ja jaksan minna. Jõin igas joogipunktis. Keegi oli Ülikooli ette ka mingi isetekkelise joogipunkti tekitanud ja võtsin sealtki topsi vett. Kohe tuli Toomemäe tõus. Karm. Andis kohe tunda, kui palju on juba joostud ja kui kanged on jalad. Kolmveerand tõusu jooksin, viimase järsema nuki jalutasin üles. Üleval oli joogipunkt ka, võtsin juua. Siis sai kilomeeter täis - 6:27. Kusagil pool minutit ehk läks seal tõusul kaotsi. Toomemäel ringi tehes üritasin rütmi taastada. Ees nägin järjest täiesti kustunud jooksjaid, kas siis poolekalt või maratonidistantsilt. Enne kui allamäge lõik algas, olin taastunud ja viimast 1,3 km hakkasin tegema lõpuspurti. Tundus, et olin ümberringi peaaegu ainus, kellel midagi paagis oli. Võtsin järjest kümneid jooksjaid ja lasin niimoodi välja kuni finišini. Küüni tänaval korra vaatasin kella, viimase km aeg oli vist 4:50 ringis. Veel finišisirgel läksin 6-7 jooksjast mööda ja pärast võidukat käte tõstmist panin kella kinni - 2:03.14. Protokolli läks aeg 2:03.44. Kaheksa minutiga oli löödud kahe aasta tagune poolmaratoni PB ja seda üldse mitte kõige kergema profiiliga rajal. Tundsin, et enamiku distantsist jooksin pulsi mõttes mugavustsoonis ja seega jäi omajagu varu sisse. Võimete mõttes oleks ehk 2:00 olnud jõukohane (samas, 2:00 tempomeistri kollast õhupalli nägin ees ainult korra Turu tänava stardisirgel, nii et ilmselt alustasid nad liiga kiiresti minu mugavustempo jaoks. Koht 564 (lõpetajaid 711). Protokolli uurides selgus, et olin distantsi teisel poolel lasknud endast mööda 2 jooksjat (kelle 10 km vaheaeg oli minust aeglasem), ise möödusin kusagil 44-st jooksjast. Nii et negatiivse spliti eesmärk sai ka igati täidetud.
Konkurentsitult selle aasta parim jooksuvõistlus, parim tulemus ja lisas kõvasti motivatsiooni edasiseks. 2:00 on järgmisel aastal täiesti reaalne eesmärk.
No comments:
Post a Comment