Nädal algas vist kõige raskema esmaspäevaga üldse selles treeningplaanis. Kuna neljapäeval on Cooper, siis ülejäänud kerged jooksud on pikemad ja esmaspäevaks sain tavalise 15-16 kilomeetrise tiiru asemele 21 km. Esimene tööpäev pärast puhkust, nii et aega selleks jooksuks ülemäära palju ei olnud - pärast tööd veepudel autosse ja Jürile sama nelja ringi tegema, mis pühapäeva hommikulgi.
Ilm oli enam-vähem sama, selle vahega, et varjud pikemad ja päike madala. Õhtul jooksmise eelis on selgelt see, et läheb jahedamaks, mitte soojemaks, aga tuul oli see-eest veel tugevam kui eile. Õnneks metsa vahel väga ei seganud, ainult see kolmanda kilomeetri juures lagedal oleval sirgel raius kõvasti vastu.
Esimesel ringil andsid kanged jalad endast pisut märku, aga teise ringi alguses sain ennast korralikult "tsooni", jooksin isegi päris kiireid kilomeetreid samal ajal kui pulss oli rahulikult alla 150. Teise ringi lõpus avastasin isegi ehmatusega, et kilomeeter oli tulnud 5:57. Nii kiiresti polnud üldse plaanis joosta. Kolmas ring oli juba täielik pidu - jalad lahti, enesetunne kerge, pulss madal. Isegi tuul ei puhunud nii kõvasti ja 21 km sörki tundus piece of cake. Kuna ilm oli jahedam, siis joogipausi ei teinud ja jooksin neljanda ringi jutti, aga kusagil 17. kilomeetri peal hakkas natuke järele jõudma see teadmine, et eile sai ju sama palju joostud. Parem säärelihas hakkas veidi kiskuma (õnneks olin jahedama ilmaga täna kompressioonid jalga pannud) ja pärast vastutuulelõiku ja tõusu käis pulss korra kõrgemal ka. Tegin ringi ilusti lõpuni ja kui treeningplaan käsib joosta 21 km, siis kindlasti tuleb veel 100 meetrit otsa teha, nii et tegin selle väikese ringi raja alguses peale, et poolmaraton täis saaks. Kokku väga uhke sörk, poolmaratoni aeg 2:07:03 ja keskmine pulss 152. Hea kerge aeroobne jooks.
Pärast kahte sellist päeva tundus teisipäevane 10 km juba täielik puhkus. Pikad jooksud terviserajal tüütasid natuke ära ja tegin selle kümneka Peetri jooksu radadel. Algusest peale olid jalad üsna kinni ja eelmiste päevade 20 km oli veel jalgades. Minek oli kange ja tempot ja rütmi valida keeruline. Peetri ei ole ikkagi eriti sile maa - see on selge kas või sellest, kuidas kilomeetrite ajad sama pulsi juures kõikusid. Alguse 6:16 muutus Vana-Tartu maanteel taganttuulega 5:54-ks. Mingi sellise zen-i, et jooksen rahulikult ja pulss on madal ja jalad kerged, sain kätte vist ainult kilomeetriks-pooleteiseks kusagil 8 kilomeetri kandis. Kokku tuli 10,2 km keskmise tempoga 6:01. Pulss 148. Ilm oli suhteliselt soe ja tuuline, selles mõttes täitsa normaalsed näitajad, lihtsalt jalad väsinud ja särtsu ei olnud, sellepärast ei jäänud sellest jooksust ka mingit eriliselt positiivset enesetunnet. Kolmapäeval oli trennivaba päev, puhkasin jalgu ja magasin diivanil teleka ees EM-i vaadates (st. läbi une kuulates).
Neljapäeval oli selle nädala esimene tõe hetk - Cooperi test. Paljud asjad selles neljapäevas mulle ei meeldinud - esiteks oli kuum ilm jälle tagasi ja otsisin õhtul enne päikeseloojangut seda aega, millal staadionile minna. Õnneks ei võta Cooper kaua ja selle saab poole tunniga ka pärast kella 21 ära teha. Teiseks oli väsinud enesetunne - osalt pikkadest jooksudest, aga osalt ka esimesest töönädalast. Puhkuselt ümber häälestumine ei ole alguses läinud väga edukalt ja keha on harjunud pikema unega. Õhtust uneaega aga ei ole veel suutnud varasemaks timmida. Kolmandaks muidugi treeningud - juulikuise kuumalainega ei ole jõudnud väga palju intervalle teha, osad trennid on läinud aia taha ja osades olen sunnitud olnud kiiruses järele andma. Viimased intervallid 4:30 tempoga tegin kolm nädalat tagasi 18.07. Jalad ei ole harjunud lihtsalt nii kiiresti liikuma, isegi kui pulss lubaks. Lubasin endale, et kui suudan juunikuist tulemust korrata, pean isegi rahul olema.
Õhtul kella 8 ajal oligi veel korralik küte õues, 29 kraadi + päike (kuigi madalal). Staadionile sörk erilisi emotsioone ei tekitanud, aga cooperile startides panin sellise lennuga minema, et ise ka ehmatasin. Kell näitas tempoks alla 4 minuti ja korra juba kartsin, et nii lõpuni ei kesta. Veidi tuli järele anda ka selle pealt, et kurvides oli tuul tavaliselt vastu ja ring oli lühike. Esimene kilomeeter tuli siiski 4:11-ga ja järgmised kannatasin 4:25-ga ära. Meeldetuletuseks, et juuni lõpus oli esimene kilomeeter 4:22 ja järgmised juba üle 4:30. Kokkuvõttes tulemuseks 2780 meetrit, keskmine tempo 4:19 ja kuumusest hoolimata 6 nädalaga +100 meetrit tulemusele otsa. Garmin hõiskas uusi isiklikke rekordeid ja teadustas, et mu VoMax on nüüdsest 49.
Hiljem jooksu Endomondosse laadides juba teadsin, mis sealt tuleb - kusagil seal Endomondo peakontoris istub mu ettekujutuses üks väike paks mees, kes krutib treeningplaane raskemaks ja itsitab ise kahjurõõmsalt. Cooperiga on alati nii, et õnnestunud test tähendab seda, et järgmistel nädalatel tuleb lihtsalt joosta veel rohkem ja kiiremini ja intensiivsemalt. Eilne ei olnud mingi erand. 2780 meetrit tähendas, et Endomondo meelest peaksin sörkima 5:54 tempos (enne 6:07) ja pikemad/raskemad intervallid nagu half-marathon training või see, mida eelmine neljapäev Tartus tegin, peaks olema 4:54 tempoga (enne 5:06). Ja kõige tipuks pakub, et oktoobrikuus peaksin poolmaratoni jooksma juba 1:50-ga. Ebareaalne. Samas, mul on treeningplaanist alles 15/23 nädal käimas, ehk 40% aega on veel trenni teha ja eelmise kahe kuuga on areng olnud päris korralik. Garmin see-eest on segaseks läinud ja ennustab poolmaratoniks VoMaxi põhjal juba 1:37, mis on täiesti ebausutav.
Reedel ei teinud midagi - puhkasin jalga ja tegelesin argiste asjadega pärast lühemat tööpäeva. Puhkuselt tööle tagasi tulijatele peaks tõepoolest tegema mingi leebe sissejuhatava programmi, mitte neid kohe üle kallama kõige sellega, mis eelmisel kolmel nädalal tegemata. Õhtune plaan oli lihtsalt korralikult süüa ja magada, et laupäeval energiat oleks.
Pärast neljapäevast cooperit olin täitsa tupikus selle küsimusega, mis tempoga laupäevasele Peetri jooksule peale minna, et 10km teine pool ei oleks liiga julm kannatamine, aga et liiga palju varu ka sisse ei jätaks. Ilm mängis ka parajalt vingerpussi, sest õhtuks lubas veidi üle 20 kraadi sooja (parem kui neljapäev), aga tuul oli läänekaarest ja see tähendas, et Kindluse tee põldude vaheline sirge kusagil 3-4 kilomeetri vahel tuleb rammida vastutuulega. Raja teine pool on aga kiirem, laskumised on nii Vana-Tartu maanteel kui Häälinurme tänaval ja see peaks andma hoogu juurde, kui liiga kiire algusega ennast ära ei küpseta. Juba reedeks oli keegi meie maja ette püstitanud motivatsiooniplakati, mis teatas, et "Lootus sureb viimasena". Kuna sealtsamast algas jooksu viimane kilomeeter, jäi ainult loota, et selleks ajaks veel täitsa surnud ei ole.
Pidasin targematega ka nõu ja Marion (kelle maratoni PB lubab arvata, et ta ikka jooksmisest midagi teab) pakkus mulle tempoks 5:00. Pärast veidikest mõtlemist otsustasin, et lähen stardist peale 5:10-ga ja pärast 4 kilomeetri kruusalõigu lõppu hakkan juurde panema, kui kütust on.
Laupäeval ilm natuke trikitas - kui päev oli päikesepaisteline ja palav, siis õhtu pilves ja temperatuur tundus täitsa mõistlik, umbes 22 kraadi. Tuul natuke keerutas ja pöördus, nii et pigem tuli joosta vastutuules Vana-Tartu maantee lõik tagasiteel. Leidsin stardialalt Sparta telgi üles - Raini, Eveliis, Heli ja Triin olid tuttavamad näod seal. Nägin ka Raunot ja paari naabrit-tuttavat Peetrist. Tegime spartakatega kooli staadionil sooja ja siis oli aeg starti minna. Stardikoridor oli kitsas, pressisime Heliga ennast sinna 50 minutit - 1:00 eeldatava lõpuajaga jooksjate vahele, kus oli üsna vähe õhku ja stardipaugu kõlades tuli väikese jooksu kohta ootamatult kaua oodata enne kui liikuma saime. Esimene kilomeeter ja Veski tõus tulid üsna kergelt ja kellal nägin numbreid 5:00, aga minek oli väga kerge ja läksin samamoodi edasi. Vana-Tartu maanteel oli juba rohkem ruumi ja kogu aeg liikusin jooksjate rivis edasi. Kui esimese kilomeetri tegin 5:02, siis teise 4:58 ja otsustasin hoida sama 5:00 ringis tempot. Korra vaatasin teisel kilomeetril pulssi - 172 - aga üldse ei olnud raske ja hingamine oli hea, nii et otsustasin seda mitte vaadata vaid minna enesetunde järgi ja sellest 5:00 eesmärgist kinni pidada. Proovisin otsida silmadega mingit head "jänest", kelle tempos ennast hoida. Üks punane pats oli ees, aga jäi Kindluse teel aeglaseks ja üldse tundus, et olin ümberringi jooksjatest oluliselt kergema sammuga. Hästi läksin niimoodi viienda kilomeetrini, kuni sain kruusalõigust üle. Proovisin joosta nii, et enda teekonda liiga palju pikemaks ei teeks ja vastutuulelõikudel otsisin pilguga mingit head selga, kelle taha pugeda. Kuuendal kilomeetril panin pärast viimast tõusunukki juba natuke juurde ja 6 km vaheajapunktis olin uuesti täpselt 30:00-ga, ehk siis 5:00/km plaan pidas ilusti. Nüüd oli aeg hakata juurde panema ja keerasin gaasi natuke peale. Vana-Tartu maanteel olin raskema vastutuule lõigu ühe laia selja taga ja nägin eespool Triinu Sparta särgis, aga tundus, et temal on raske. Sain ta varsti kätte ja ergutasin mööda minnes, aga nüüd läks minu jooks ka juba tõsisemaks - Vana-Tartu maantee allamäge lõigul oli veel energiat fotograafile poseerida ja Helele raja ääres lehvitada, aga siis hakkasin tempot tõstma ja proovisin hoida juba kusagil 4:40 lähedal. Kaheksandal kilomeetril jäid ette mingid naisveteranid, kellele oleks ka olnud piinlik kaotada, aga kes liikusid vanusele vaatamata päris reipa sammuga. Pilt rajal hakkas muutuma selliseks nagu ikka jooksuvõistluste lõpus - üksikud panid sisse kiirema käigu, aga rohkem oli neid, kellel oli silmnähtavalt raske ja samm tönts. Häälinurme tänaval enne joogipunkti pakkusid mingid lapsed topsist vett, lubasin endale seal ühe lonksu ja panin edasi. Kodu juures sattusin kuidagi sellisesse tsooni, kus lõpuni jäi alla kilomeetri, aga minu ees ei olnud 30-40 meetrit kedagi. Üks blond pats lehvis eespool, aga tundus, et teda võib olla raske kätte saada. Siiski - Keegli juures olev pööre tõmbas paljudel tempo maha ja parandasin veel mõned kohad. Viimases kurvis nägin juba Raunot, kes oli vist juba mõnda aega tagasi lõpetanud ja ergutas teisi. Rauno hüüdis, et "kas sa ei näe, kes ees on - Merle ju!", tõepoolest, Merle selg paistis kõigest kümnekonna meetri kauguselt. Lükkasin gaasi põhja ja naeratasin Merlele finišisirgel möödudes - temal ei olnud vist paagis enam midagi. See viimane sirge oli natuke pikem kui ma arvasin ja hetkeks juba tundsin ennast pärast seda spurti nagu Paul Walker "Kiirete ja vihaste" esimeses filmis, kui ta nitro Vin Dieseli vastu liiga vara ära kasutas. Paar kohta jõudsin veel enne lõpujoont võtta, finišikoridoris nägin kuidas punaste numbritega kellal kukkus 49:00 ja olingi lõpus.
Ametlik aeg 49:12 ja koht 296 (kui see kolmanda saja pingerida kedagi huvitab). Garmini järgi oli 10 km aeg 48:48. Eelmisest isiklikust rekordist olin üle 2 minuti kiirem, aga samavõrra hea oli enesetunne - jooksin õige tempoga, targalt ja jaksasin ühtlaselt energiat jaotada. Keskmine pulss oli 177 (max. 196 selle lõpuspurdi ajal), mis annab ka vist märku heast treenitusest, sest kevadel jooksin 10 km tempojookse keskmiselt napilt üle 170 pulsiga, aga täna oli seal 170-180 vahemikus ainult mõõdukalt raske. Kokkuvõttes supertulemused - sain kirja uued rekordid nii 10 km kui 5 km (23:42) ja nüüd ongi vaja veel poolmaratoni rekord ära uuendada, et kõik 2015 aasta tulemused saaks üle joostud.
Pärast selliseid jookse oli pühapäeval vaja ära teha veel üks sörk, mis reedel tegemata jäi, ja see oli selle nädala väiksemat sorti test, nagu alati kui Endomondo tempot treeningplaani juurde keerab. Õnneks oli ilm pilves, vihmane ja jahe - ainult 17 kraadi, mis lubas optimistlikult proovida, kuidas 5:54/km sörk välja võiks näha. Viimane kord juuni lõpus oli õnneks täpselt samamoodi, et peale cooperi testi sai nädal aega jahedamat ilma ja kiiremad jooksud olid esialgu lihtsamad, hiljem juba keha harjub.
Jürile sõites sain isegi korralikult vihma, aga kui auto ära parkisin, oli lihtsalt kuiv, jahe ja tuuline. Algus ei tulnud lihtsalt - vastutuules tundus, et jalgadel pole energiat ja hingamine oli raske. Esimese kilomeetri isegi kiirustasin (5:47) ja edasipidi ei osanud kuidagi tempot alla lasta, kolmas kilomeeter tuli isegi 5:43. Pulss oli OK, aga enesetunne kuidagi raske. Keegi hea inimene oli vähemalt sel nädalal muru ära niitnud, nii et suuremal osal rajast ei pidanud heinas sumpama. Poolel maal panin kellal ainult pulsinäidu ette, aga päris mõnusalt rütmi jõudsin lõpuks alles 7. kilomeetril, aga siis oli ka lõpp kohe käes. Kokkuvõttes ikkagi kiirustasin - keskmine tempo 5:46, pulss 153. Pikemal sörgil peaks sellest 5:54 eesmärgist paremini kinni pidama.
Kokkuvõttes päris hea trenninädal, kuigi tänu Peetri jooksule tuli kilomeetreid natuke vähem kui plaanis, aga mitu isiklikku rekordit annavad järgmisteks trenninädalateks motivatsiooni.
Õhtul kella 8 ajal oligi veel korralik küte õues, 29 kraadi + päike (kuigi madalal). Staadionile sörk erilisi emotsioone ei tekitanud, aga cooperile startides panin sellise lennuga minema, et ise ka ehmatasin. Kell näitas tempoks alla 4 minuti ja korra juba kartsin, et nii lõpuni ei kesta. Veidi tuli järele anda ka selle pealt, et kurvides oli tuul tavaliselt vastu ja ring oli lühike. Esimene kilomeeter tuli siiski 4:11-ga ja järgmised kannatasin 4:25-ga ära. Meeldetuletuseks, et juuni lõpus oli esimene kilomeeter 4:22 ja järgmised juba üle 4:30. Kokkuvõttes tulemuseks 2780 meetrit, keskmine tempo 4:19 ja kuumusest hoolimata 6 nädalaga +100 meetrit tulemusele otsa. Garmin hõiskas uusi isiklikke rekordeid ja teadustas, et mu VoMax on nüüdsest 49.
Hiljem jooksu Endomondosse laadides juba teadsin, mis sealt tuleb - kusagil seal Endomondo peakontoris istub mu ettekujutuses üks väike paks mees, kes krutib treeningplaane raskemaks ja itsitab ise kahjurõõmsalt. Cooperiga on alati nii, et õnnestunud test tähendab seda, et järgmistel nädalatel tuleb lihtsalt joosta veel rohkem ja kiiremini ja intensiivsemalt. Eilne ei olnud mingi erand. 2780 meetrit tähendas, et Endomondo meelest peaksin sörkima 5:54 tempos (enne 6:07) ja pikemad/raskemad intervallid nagu half-marathon training või see, mida eelmine neljapäev Tartus tegin, peaks olema 4:54 tempoga (enne 5:06). Ja kõige tipuks pakub, et oktoobrikuus peaksin poolmaratoni jooksma juba 1:50-ga. Ebareaalne. Samas, mul on treeningplaanist alles 15/23 nädal käimas, ehk 40% aega on veel trenni teha ja eelmise kahe kuuga on areng olnud päris korralik. Garmin see-eest on segaseks läinud ja ennustab poolmaratoniks VoMaxi põhjal juba 1:37, mis on täiesti ebausutav.
Reedel ei teinud midagi - puhkasin jalga ja tegelesin argiste asjadega pärast lühemat tööpäeva. Puhkuselt tööle tagasi tulijatele peaks tõepoolest tegema mingi leebe sissejuhatava programmi, mitte neid kohe üle kallama kõige sellega, mis eelmisel kolmel nädalal tegemata. Õhtune plaan oli lihtsalt korralikult süüa ja magada, et laupäeval energiat oleks.
Pärast neljapäevast cooperit olin täitsa tupikus selle küsimusega, mis tempoga laupäevasele Peetri jooksule peale minna, et 10km teine pool ei oleks liiga julm kannatamine, aga et liiga palju varu ka sisse ei jätaks. Ilm mängis ka parajalt vingerpussi, sest õhtuks lubas veidi üle 20 kraadi sooja (parem kui neljapäev), aga tuul oli läänekaarest ja see tähendas, et Kindluse tee põldude vaheline sirge kusagil 3-4 kilomeetri vahel tuleb rammida vastutuulega. Raja teine pool on aga kiirem, laskumised on nii Vana-Tartu maanteel kui Häälinurme tänaval ja see peaks andma hoogu juurde, kui liiga kiire algusega ennast ära ei küpseta. Juba reedeks oli keegi meie maja ette püstitanud motivatsiooniplakati, mis teatas, et "Lootus sureb viimasena". Kuna sealtsamast algas jooksu viimane kilomeeter, jäi ainult loota, et selleks ajaks veel täitsa surnud ei ole.
Pidasin targematega ka nõu ja Marion (kelle maratoni PB lubab arvata, et ta ikka jooksmisest midagi teab) pakkus mulle tempoks 5:00. Pärast veidikest mõtlemist otsustasin, et lähen stardist peale 5:10-ga ja pärast 4 kilomeetri kruusalõigu lõppu hakkan juurde panema, kui kütust on.
Laupäeval ilm natuke trikitas - kui päev oli päikesepaisteline ja palav, siis õhtu pilves ja temperatuur tundus täitsa mõistlik, umbes 22 kraadi. Tuul natuke keerutas ja pöördus, nii et pigem tuli joosta vastutuules Vana-Tartu maantee lõik tagasiteel. Leidsin stardialalt Sparta telgi üles - Raini, Eveliis, Heli ja Triin olid tuttavamad näod seal. Nägin ka Raunot ja paari naabrit-tuttavat Peetrist. Tegime spartakatega kooli staadionil sooja ja siis oli aeg starti minna. Stardikoridor oli kitsas, pressisime Heliga ennast sinna 50 minutit - 1:00 eeldatava lõpuajaga jooksjate vahele, kus oli üsna vähe õhku ja stardipaugu kõlades tuli väikese jooksu kohta ootamatult kaua oodata enne kui liikuma saime. Esimene kilomeeter ja Veski tõus tulid üsna kergelt ja kellal nägin numbreid 5:00, aga minek oli väga kerge ja läksin samamoodi edasi. Vana-Tartu maanteel oli juba rohkem ruumi ja kogu aeg liikusin jooksjate rivis edasi. Kui esimese kilomeetri tegin 5:02, siis teise 4:58 ja otsustasin hoida sama 5:00 ringis tempot. Korra vaatasin teisel kilomeetril pulssi - 172 - aga üldse ei olnud raske ja hingamine oli hea, nii et otsustasin seda mitte vaadata vaid minna enesetunde järgi ja sellest 5:00 eesmärgist kinni pidada. Proovisin otsida silmadega mingit head "jänest", kelle tempos ennast hoida. Üks punane pats oli ees, aga jäi Kindluse teel aeglaseks ja üldse tundus, et olin ümberringi jooksjatest oluliselt kergema sammuga. Hästi läksin niimoodi viienda kilomeetrini, kuni sain kruusalõigust üle. Proovisin joosta nii, et enda teekonda liiga palju pikemaks ei teeks ja vastutuulelõikudel otsisin pilguga mingit head selga, kelle taha pugeda. Kuuendal kilomeetril panin pärast viimast tõusunukki juba natuke juurde ja 6 km vaheajapunktis olin uuesti täpselt 30:00-ga, ehk siis 5:00/km plaan pidas ilusti. Nüüd oli aeg hakata juurde panema ja keerasin gaasi natuke peale. Vana-Tartu maanteel olin raskema vastutuule lõigu ühe laia selja taga ja nägin eespool Triinu Sparta särgis, aga tundus, et temal on raske. Sain ta varsti kätte ja ergutasin mööda minnes, aga nüüd läks minu jooks ka juba tõsisemaks - Vana-Tartu maantee allamäge lõigul oli veel energiat fotograafile poseerida ja Helele raja ääres lehvitada, aga siis hakkasin tempot tõstma ja proovisin hoida juba kusagil 4:40 lähedal. Kaheksandal kilomeetril jäid ette mingid naisveteranid, kellele oleks ka olnud piinlik kaotada, aga kes liikusid vanusele vaatamata päris reipa sammuga. Pilt rajal hakkas muutuma selliseks nagu ikka jooksuvõistluste lõpus - üksikud panid sisse kiirema käigu, aga rohkem oli neid, kellel oli silmnähtavalt raske ja samm tönts. Häälinurme tänaval enne joogipunkti pakkusid mingid lapsed topsist vett, lubasin endale seal ühe lonksu ja panin edasi. Kodu juures sattusin kuidagi sellisesse tsooni, kus lõpuni jäi alla kilomeetri, aga minu ees ei olnud 30-40 meetrit kedagi. Üks blond pats lehvis eespool, aga tundus, et teda võib olla raske kätte saada. Siiski - Keegli juures olev pööre tõmbas paljudel tempo maha ja parandasin veel mõned kohad. Viimases kurvis nägin juba Raunot, kes oli vist juba mõnda aega tagasi lõpetanud ja ergutas teisi. Rauno hüüdis, et "kas sa ei näe, kes ees on - Merle ju!", tõepoolest, Merle selg paistis kõigest kümnekonna meetri kauguselt. Lükkasin gaasi põhja ja naeratasin Merlele finišisirgel möödudes - temal ei olnud vist paagis enam midagi. See viimane sirge oli natuke pikem kui ma arvasin ja hetkeks juba tundsin ennast pärast seda spurti nagu Paul Walker "Kiirete ja vihaste" esimeses filmis, kui ta nitro Vin Dieseli vastu liiga vara ära kasutas. Paar kohta jõudsin veel enne lõpujoont võtta, finišikoridoris nägin kuidas punaste numbritega kellal kukkus 49:00 ja olingi lõpus.
Ametlik aeg 49:12 ja koht 296 (kui see kolmanda saja pingerida kedagi huvitab). Garmini järgi oli 10 km aeg 48:48. Eelmisest isiklikust rekordist olin üle 2 minuti kiirem, aga samavõrra hea oli enesetunne - jooksin õige tempoga, targalt ja jaksasin ühtlaselt energiat jaotada. Keskmine pulss oli 177 (max. 196 selle lõpuspurdi ajal), mis annab ka vist märku heast treenitusest, sest kevadel jooksin 10 km tempojookse keskmiselt napilt üle 170 pulsiga, aga täna oli seal 170-180 vahemikus ainult mõõdukalt raske. Kokkuvõttes supertulemused - sain kirja uued rekordid nii 10 km kui 5 km (23:42) ja nüüd ongi vaja veel poolmaratoni rekord ära uuendada, et kõik 2015 aasta tulemused saaks üle joostud.
Pärast selliseid jookse oli pühapäeval vaja ära teha veel üks sörk, mis reedel tegemata jäi, ja see oli selle nädala väiksemat sorti test, nagu alati kui Endomondo tempot treeningplaani juurde keerab. Õnneks oli ilm pilves, vihmane ja jahe - ainult 17 kraadi, mis lubas optimistlikult proovida, kuidas 5:54/km sörk välja võiks näha. Viimane kord juuni lõpus oli õnneks täpselt samamoodi, et peale cooperi testi sai nädal aega jahedamat ilma ja kiiremad jooksud olid esialgu lihtsamad, hiljem juba keha harjub.
Jürile sõites sain isegi korralikult vihma, aga kui auto ära parkisin, oli lihtsalt kuiv, jahe ja tuuline. Algus ei tulnud lihtsalt - vastutuules tundus, et jalgadel pole energiat ja hingamine oli raske. Esimese kilomeetri isegi kiirustasin (5:47) ja edasipidi ei osanud kuidagi tempot alla lasta, kolmas kilomeeter tuli isegi 5:43. Pulss oli OK, aga enesetunne kuidagi raske. Keegi hea inimene oli vähemalt sel nädalal muru ära niitnud, nii et suuremal osal rajast ei pidanud heinas sumpama. Poolel maal panin kellal ainult pulsinäidu ette, aga päris mõnusalt rütmi jõudsin lõpuks alles 7. kilomeetril, aga siis oli ka lõpp kohe käes. Kokkuvõttes ikkagi kiirustasin - keskmine tempo 5:46, pulss 153. Pikemal sörgil peaks sellest 5:54 eesmärgist paremini kinni pidama.
Kokkuvõttes päris hea trenninädal, kuigi tänu Peetri jooksule tuli kilomeetreid natuke vähem kui plaanis, aga mitu isiklikku rekordit annavad järgmisteks trenninädalateks motivatsiooni.
No comments:
Post a Comment