Nädal algas esmaspäeval tavapärase 17 km tiiruga. Ilm oli külm ja kogu päeva kallas sügiseselt vihma ja kuigi tööpäeva lõpus läksid pilved natuke laiali ja isegi päikest piilus välja, siis üldse ei kutsunud Jüri terviserajale sinna märja multši peale tatsuma. Tegin selle asemel Assaku jooksutiiru ja venitasin seda ringi veel pisut väikeste trikkidega pikemaks. Ilm oli ikkagi pilves, õnneks mitte vihmane (liiga hästi oli laupäev veel meeles), aga meeletu tuul oli ja nii Kindluse teel kui Vana-Tartu maanteel tagasi tulles sain seda vastutuule osa raiuda. Korvpall on ikka saatanast - see eilne obadus ribidesse ei andnudki eriti tunda, aga hüppamisest olid tuharalihased kuidagi valusad ja selline kange olek saatis mind kogu selle pika jooksu. Muidu oli sündmustevaene jooks - jälgisin tempot ja hoidsin kilomeetri ajad rahulikult 5:50-5:54 vahel ja tulin ilusti lõpuni. Keskmine tempo 5:51 ja pulss 153. Veidi lihtsamalt tuli ikkagi kui maastikul ja arvestades tuuleolusid ei saa eriti kurta. Garmin pakkus pingutusele hindeks 3.4
Teisipäeval oli kuivem ja läksin jälle Jürile. Tegin seekord teistsuguse suunitlusega trenni ja püüdsin natuke jooksutehnikat parandada. Garmini andmetel mu vertical oscillation ja vertical ratio võiks olla paremad. Head tõlget neile mõistetele kiirelt ei leidnudki, aga põhimõte on selles, et jalg peaks astuma madalamalt, põrutama selle võrra vähem ja suunama energiat pigem ette, mitte üles.
Sellise nobeda sammuga panin üsna kiirelt ajama, pulssi vaadates möödus esimene kilomeeter 5:43-ga, aga pärast seda läks õigesse rütmi. Aeg-ajalt unustasin tehnikat jälgida, aga tegelikult on selline jooksusamm õigem küll. Liikusin edasi kiiremini, põrutasin jalgu vähem ja pulsi hoidsin madalal. Kokku oli vaja teha 10 km ja kaks ringi möödusid keskmise tempoga 5:51, keskmine pulss 152, mis Jüri rada ja distantsi arvestades täitsa okei. Garmini hinnang pingutusele seekord 3.2
Kolmapäeval käisime Helenaga mänguväljakul, sest ilm oli ilus ja nohu oli veidi juba järele andnud. Mingit trenni ei teinud, aga koos selle jalutuskäiguga oli kuidagi aktiivne päev ja Garmini andmetel tuli kokku koguni 9000+ sammu, mis on trennivaba päeva kohta haruldane. Puhkepäevaks sobib ilusti.
Neljapäevaks oli Endomondo mulle planeerinud viimase Cooperi testi. Juba neljapäeva hommik algas mingi imeliku kõhuvaluga mis lõuna paiku kontoris arenes aina räbalamaks enesetundeks. Tulin lõpuks pärastlõunal ära koju, sest olek oli juba üsna gripine. Pugesin voodisse magama ja sinna see jooks jäi. Ei aidanud Heleri rõõmus teade, et viiruse peiteaeg pidigi kolm päeva olema. Nojah, kui üks väike tatipasun Sitsiiliast esmaspäeva õhtul koju jõudis, siis on loogiline, et mina neljapäevaks haigeks jäin. Vahepeal sain korraliku palaviku ka üles ja reedese tööpäeva kandsin samuti maha. Mis endiselt hästi töötab, on mu immuunsüsteemi võimekus sellised külmetused alistada - läheb umbes 24 tundi ja olen enam-vähem jälle inimene. Nii ka seekord - reede õhtuks oli juba täitsa inimlik enesetunne ja laupäeval olin veel ainult kergelt nohune. Aga see tähendas siiski, et kolm jooksupäeva tuli maha kanda. Neljapäevasest cooperist ei olnudki väga kahju - kuna kiirustrenni olen viimasel ajal üsna vähe teinud, siis ma ei usu, et mu cooperi võimekus oleks väga palju erinev sellest, mis juulikuus oli. Väike tagasilöök, aga loodan, et esmaspäeval saan jälle sörgile minna ja siis teha viimase korraliku trenninädala enne poolmaratoni.
Pühapäeval siiski võtsin ennast kokku ja tegin peetrikatega kossutrenni ära. Veidi andis haigus selles mõttes tunda, et lõpus ei jaksanud nii palju joosta kui ootasin, aga vähemalt sai mingi liigutamise nädala lõpuks kirja. Tubane trenn sellises olekus ka veidi parem kui õues vihmase ilmaga joosta.
Kokkuvõttes üsna nadid 27 km jooksu ja üks koss.
Teisipäeval oli kuivem ja läksin jälle Jürile. Tegin seekord teistsuguse suunitlusega trenni ja püüdsin natuke jooksutehnikat parandada. Garmini andmetel mu vertical oscillation ja vertical ratio võiks olla paremad. Head tõlget neile mõistetele kiirelt ei leidnudki, aga põhimõte on selles, et jalg peaks astuma madalamalt, põrutama selle võrra vähem ja suunama energiat pigem ette, mitte üles.
Sellise nobeda sammuga panin üsna kiirelt ajama, pulssi vaadates möödus esimene kilomeeter 5:43-ga, aga pärast seda läks õigesse rütmi. Aeg-ajalt unustasin tehnikat jälgida, aga tegelikult on selline jooksusamm õigem küll. Liikusin edasi kiiremini, põrutasin jalgu vähem ja pulsi hoidsin madalal. Kokku oli vaja teha 10 km ja kaks ringi möödusid keskmise tempoga 5:51, keskmine pulss 152, mis Jüri rada ja distantsi arvestades täitsa okei. Garmini hinnang pingutusele seekord 3.2
Kolmapäeval käisime Helenaga mänguväljakul, sest ilm oli ilus ja nohu oli veidi juba järele andnud. Mingit trenni ei teinud, aga koos selle jalutuskäiguga oli kuidagi aktiivne päev ja Garmini andmetel tuli kokku koguni 9000+ sammu, mis on trennivaba päeva kohta haruldane. Puhkepäevaks sobib ilusti.
Neljapäevaks oli Endomondo mulle planeerinud viimase Cooperi testi. Juba neljapäeva hommik algas mingi imeliku kõhuvaluga mis lõuna paiku kontoris arenes aina räbalamaks enesetundeks. Tulin lõpuks pärastlõunal ära koju, sest olek oli juba üsna gripine. Pugesin voodisse magama ja sinna see jooks jäi. Ei aidanud Heleri rõõmus teade, et viiruse peiteaeg pidigi kolm päeva olema. Nojah, kui üks väike tatipasun Sitsiiliast esmaspäeva õhtul koju jõudis, siis on loogiline, et mina neljapäevaks haigeks jäin. Vahepeal sain korraliku palaviku ka üles ja reedese tööpäeva kandsin samuti maha. Mis endiselt hästi töötab, on mu immuunsüsteemi võimekus sellised külmetused alistada - läheb umbes 24 tundi ja olen enam-vähem jälle inimene. Nii ka seekord - reede õhtuks oli juba täitsa inimlik enesetunne ja laupäeval olin veel ainult kergelt nohune. Aga see tähendas siiski, et kolm jooksupäeva tuli maha kanda. Neljapäevasest cooperist ei olnudki väga kahju - kuna kiirustrenni olen viimasel ajal üsna vähe teinud, siis ma ei usu, et mu cooperi võimekus oleks väga palju erinev sellest, mis juulikuus oli. Väike tagasilöök, aga loodan, et esmaspäeval saan jälle sörgile minna ja siis teha viimase korraliku trenninädala enne poolmaratoni.
Pühapäeval siiski võtsin ennast kokku ja tegin peetrikatega kossutrenni ära. Veidi andis haigus selles mõttes tunda, et lõpus ei jaksanud nii palju joosta kui ootasin, aga vähemalt sai mingi liigutamise nädala lõpuks kirja. Tubane trenn sellises olekus ka veidi parem kui õues vihmase ilmaga joosta.
Kokkuvõttes üsna nadid 27 km jooksu ja üks koss.
No comments:
Post a Comment