Esmaspäeval läksin oma tavalisele lühikesele sörgile. Optimistlikult ootasin, et nädalavahetuse päikeselised ilmad on Vana-Tartu maantee äärse kõnnitee ära sulatanud ja sõiduteele ronima ei pea. Päris nii hästi ei olnud, natuke tuli seal lennujaama pool otsas tippida, aga muidu oli täitsa normaalselt joostav tee. Üle tüki aja oli esmaspäeval selline sompus ja tuulevaikne ilm - reede ja laupäeva peaaegu-tormidega võrreldes oli väga kerge. 8.22 km tuli keskmiselt 6:01/km tempoga. Pulss 149. On olnud kergemaid esmaspäevi, aga täitsa OK. Õigesti peale hakkas alles pärast jooksu. Käisin duši all ära ja kohe tundsin, et kuidagi külm ja kehvapoolne on olla. Ronisin teki alla külmetama sooja ja kogu õhtu läks sinnasamasse.
Teisipäev ei olnud grammigi parem - umbes 37 kraadi palavikku ja kuigi nohu ega köha ei olnud siis nahaalune valutas ja enesetunne oli nagu gripiviirusega. Kuidagi käisin päeval poes, aga terve päev kulus vaheldumisi magades ja Viasat Historyt vaadates. Õhtune intervallventti sellise enesetunde pealt oli muidugi nogo. Kolmapäeval oli juba parem, kuigi skippisin oma koolituse ja tegin lihtsalt kodutööd.
Neljapäeval olin juba ilusti rivis ja kontoris tagasi, trennikott autos pakitud, et õhtul Sparta jooksugruppi minna. Optimismi lisas asjaolu, et hingamisteed olid korras - ei mingit nohu, mis muidu pärast viirust veel nädal aega kollitab. Aga teadsin, et see viirus jätab kehasse oma jälje ja lõigutrenn ei ole päris see koht millega taastumist tähistada.
Soojenduse 5-6 km sörki tuli täitsa hästi ja rahuliku pulsiga, aga juba jooksuharjutusi tehes tundsin, et ei jaksa nii nagu tavaliselt ja jalad on veidi pehmed. Kui hakkasime ringe jooksma, siis läks muidugi ainult hullemaks. Alustuseks 5x150m ringi peal ja viiest vist kaks suutsin enam vähem korraliku sammuga ära teha. Jalad olid täiesti pehmed ja mitte mingit minekut ei olnud. Pärast tõkkeharjutusi veel 3x70m lõigud ei olnud mitte grammigi kergemad. Üks korralik kannatamine. Pärast vaatasin, et pulssi üle 180 ei saanudki, aga tundus palju raskem kui tavaliselt. Kokku umbes 10 km jooksu ikkagi tuli ja vähemalt trenn pärast seda haigust kirjas.
Reedesele pikale jooksule läksin neljapäevase enesetunde pealt pisut skeptiliselt, aga sain kohe hea tempo kätte ja läksin umbes 6:00 tempoga Järvevana suunas. Keegi hea inimene oli kergliiklusteele killustikku ka visanud, seetõttu niimoodi tippima ei pidanud nagu esmaspäeval. Jooksin jälle peaaegu Järve Selverini ja siis tagasi. Ebameeldiv oli see, et kõht natuke valutas pool jooksu, aga üldiselt oli ilm päris okei ja väga tuult ka ei olnud, nii et tingimused pika jooksu jaoks täitsa head. Tagasiteel tempo veidike langes. Lõpus tegin taktikalise vea ja pöörasin tagasiteel Häälinurme tänavale, mis oli Pajusaare teega võrreldes korralik jääväli. Tuli jälle paus teha ja natuke jalutada. Koju jõudes tuli kokku 16 km 6:04/km ja pulss 148.
Laupäeval sai selgeks, et pühapäeval kossu ei toimu, sellepärast logelesin päeva trenni mõttes niisama maha. Õhtul käisin Sofia sünnipäeval ja aitasin mõnede gin-tonicutega vormi taastada.
Pühapäeval tuli see-eest teha tempojooks. Ahto juhtnööride järgi - 3 km soojendust, 8 km 160-170 pulsiga ja siis 2 km sörki lõdvestuseks. Ilm oli soojem kui reedel ja palju tuulisem. Startides oli küll täitsa hea enesetunne ja jalad kerged all, aga teadsin, et pole poolteist kuud sellist pikka pingutust teinud, nii et ei oodanud mingit erilist kiirust. Järvevana poole pöörates panin teise käigu sisse ja sain esimesed 3,5 km rammida vastutuult ja valdavalt ülesmäge. Esimene kilomeeter tuli täitsa reibas 5:18, aga üldiselt jäin pidama sinna 5:20-5:30 vahele. Renniotsa tunneli tõusust ronisin vastutuules üles 5:37-ga. Raudtee poolsel tõusunukil pöörasin tagasi ja siis läks natuke kergemaks, sest tuul lükkas tagant, aga jalad olid juba natuke pehmemad. Üldiselt oli selline mugavalt raske jooks. Kodu juurde jõudes tuli 13 km ajaks 1:13:03. Pulss 162. 8 km tempolõigu tegin keskmiselt 5:25-ga. Varu jäi ja selle esimese soorituse pealt on raske vormi hinnata. Järvevana tee on natuke liiga tõusudega heaks tempojooksuks ja pikalt vastutuult raiumine võtab ka jõudu, aga mõnikord on hea natuke testida ka.
Hoolimata väikesest haigusest sel nädalal ei jäänud ükski jooks tegemata ja pühapäevase tempojooksuga sai 46 km kokku. Täitsa soliidne.
Laupäeval sai selgeks, et pühapäeval kossu ei toimu, sellepärast logelesin päeva trenni mõttes niisama maha. Õhtul käisin Sofia sünnipäeval ja aitasin mõnede gin-tonicutega vormi taastada.
Pühapäeval tuli see-eest teha tempojooks. Ahto juhtnööride järgi - 3 km soojendust, 8 km 160-170 pulsiga ja siis 2 km sörki lõdvestuseks. Ilm oli soojem kui reedel ja palju tuulisem. Startides oli küll täitsa hea enesetunne ja jalad kerged all, aga teadsin, et pole poolteist kuud sellist pikka pingutust teinud, nii et ei oodanud mingit erilist kiirust. Järvevana poole pöörates panin teise käigu sisse ja sain esimesed 3,5 km rammida vastutuult ja valdavalt ülesmäge. Esimene kilomeeter tuli täitsa reibas 5:18, aga üldiselt jäin pidama sinna 5:20-5:30 vahele. Renniotsa tunneli tõusust ronisin vastutuules üles 5:37-ga. Raudtee poolsel tõusunukil pöörasin tagasi ja siis läks natuke kergemaks, sest tuul lükkas tagant, aga jalad olid juba natuke pehmemad. Üldiselt oli selline mugavalt raske jooks. Kodu juurde jõudes tuli 13 km ajaks 1:13:03. Pulss 162. 8 km tempolõigu tegin keskmiselt 5:25-ga. Varu jäi ja selle esimese soorituse pealt on raske vormi hinnata. Järvevana tee on natuke liiga tõusudega heaks tempojooksuks ja pikalt vastutuult raiumine võtab ka jõudu, aga mõnikord on hea natuke testida ka.
Hoolimata väikesest haigusest sel nädalal ei jäänud ükski jooks tegemata ja pühapäevase tempojooksuga sai 46 km kokku. Täitsa soliidne.
No comments:
Post a Comment