Esmaspäeval tegin pühapäevase pettumuse järel taastava jooksu Peetris. Põhimõtteliselt carbon copy Tartu jooksust - esialgu hea rütmiga, aga kui Järveküla kooli juurest tagasi pöörates tuul ka natuke vastu hakkas puhuma, oli pulss piirajas ja kaks kilomeetrit järjest sõtkusin 6:36-ga. Piinlik värk. Ei tea, kas see soojemaks pööranud ilm ka natuke mõjutas, aga ei ole sellist kerget minekut, mis esmaspäeviti muidu on ikka olnud. Kokku tuli 7,39 km, tempo 6:26/km ja pulss 139. Väga rahule ei jää, aga vormi testitaksegi teistel jooksudel. Garmin keeras oma hinnangu mu VoMaxile ka selle peale kraadi võrra madalamaks - 51.
Teisipäev oli hästi toimekas nii tööl kui pärast tööd ja kui lõuna aeg läbi sai, hakkasin otsima motivatsiooni selle hooaja viimaseks intervallventtiks. Ilm oli nii ilus, et sai täitsa T-särgi väel õues ringi käia (aprilli kohta väga ebatavaline). Teadsin, et Lauri täna ei tule ja kartsin, et pean seal saali nurgas Mariuse taktikepi all üksinda pingutama, aga Annika oli õnneks kohal ja Raini ka. Hoolimata ilusast ilmast sai saal poolenisti täis. Marius tegi seekord natuke teises järjekorras kava ja mingid lihased tõmbas veidi rohkem kinni kui eelmisel korral. Raskuse/hakkama saamise koha pealt vaadates selline keskmine trenn. Kosmonautikat lõppu ei jõudnudki teha (pesunaine oli seekord) - kes käinud on, need teavad. Järgmisel nädalal on teisipäeval puhkus ja eks siis paistab, mis Ahto treeningplaani koha pealt ventti asemele välja mõtleb.
Neljapäevases Sparta jooksugrupi trennis oli hea tunne juba kohe soojendusjooksu tehes. Rainiga jooksime tugeva pundiga koos ja kuidagi märkamatult, aga üldse mitte raskelt, keris kiirus sinna 5:10-5:20 vahele. Pulss ei olnud Järve metsa maastikku arvestades üldse kõrge, aga joosta oli hea ja jalad puhanud. Jooksuharjutuste tegemise ajaks ei suutnud otsustada, kas minna Maile või Toomase gruppi, aga Toomas tegi sel korral jagamise hoopis mehed-naised, nii et mehed läksid Toomasega tagumisele sirgele ja seekord saime meie tugevama trenni - pikemad harjutuste lõigud ja 8-harjutuse blokid, nii et tagasi tuli alati sörgiga joosta. Tagumine sirge on seal Järve metsas selline, et harjutuste alguse tegime praktiliselt siledal maal ja teise poole suhteliselt järsult tõusva kaldega rajal, nii et blokkide viimased raskemad harjutused tõmbasid pulsi korralikult 170 peale. Hiljem kiirendused otsa ja Matiga sörkisime koos Sparta poole tagasi. Kokku tuli täpselt 9.00 km ja keskmine pulss 150.
Reedel, enne pikka jooksu otsustasin, et peaks proovima tihedama sammuga joosta. Üldiselt öeldakse, et hea sammusagedus on 180, pikematel jooksjatel ehk 170 kanti. Sofia rääkis kuidas Eldar oli enda sammusagedust metronoomiga proovinud paika saada ja avastasin, et minu Garminil ka see funktsioon täitsa olemas. Igaks juhuks sellega trikitama Assaku ringil ei hakanud, proovisin lihtsalt tihedama sammuga algusest peale minna ja heale rütmile keskenduda.
Ilm oli selline vilu ja pilvine, õhtul hiljem lubas vihma. Panin ikkagi lühikesed riided. Esimese kilomeetri tegin 5:56, aga järgmised läksid juba päris kiirest ja mitu korda nägin ka aega alla 5:50. Kogu aeg läksin tiheda sammuga ja nn. valsirütmi ise kaasa lugedes. Assakul oli veel pulss täitsa normis ja 10 km vaheaeg 58:17. Distantsi teises pooles küll väga palju juurde panna ei jõudnud (ja 15 km juures oli juba natuke raskem rütmile keskenduda), aga jalad olid siiski suhteliselt värsked ja enesetunne kuni lõpuni hea. Kodu juures pidin 300m veel juurde jooksma, et igal juhul 1,5h trenni kätte saaks. Lõpuks 15,5 km keskmiselt 5:50/km ja pulss 146. Selline tunne nagu oleks uuesti jooksma õppinud. Pärast kontrollisin üle ja sammusagedus täpselt 170.
Pikal maal peaks selline tehnika olema igal juhul ökonoomsem, lisaks ei põruta jalgu ja hoiab liigeseid.
Laupäeval oli ilmkevadiselt suviselt ilus ja sooja vist isegi 18 kraadi. Proovisin taastavat jooksu samamoodi tiheda sammuga teha. Kuna seal tempo aeglasem, siis võib see kõrvalt vaadates natuke tippimise moodi välja näha, aga tegelikult väga lihtne rütmi hoida ja lihtsa pingutusega saab väga kiiresti edasi. Kui tavaliselt on need taastavad sörgid umbes 6:20-6:30 tempoga, siis seekord tuli algusest peale 6:10 ringis kilomeetri ajad ja kahel korral nägin isegi kellal 6:03. Lõpuks ilma erilise pingutuseta 7,38 km ring 6:08/km ja pulss 137. Väike rajarekord seegi. Garmin premeeris mind teatega, et upgrade'is mu VoMaxi uuesti 52 peale.
Nende jooksude järgi otsustades peaks küll olema praegu elu parim jooksuvorm. Vaatame, kas see kolmapäeval ka Viljandi järvejooksul realiseerub.
Pühapäevaks oli ilm täielikult muutunud. Aknast välja vaadates küll mitte - õues oli samamoodi päikseline nagu eile, aga temperatuur oli umbes 10 kraadi kukkunud ja külm kirdetuul lõõtsus. Fartlek oli seekord lühemate lõikudega, pidin jooksma 10x1min üle 3 minuti @175. Endalgi oli huvitav teada, mis tempo sellistele lõikudele sobib. Sellist sarnast 200-250m lõigutrenni tegime tegelikult ju talvel sisehallis ka. Tuli nii, et lõigud kuhugi 4:05-4:36 vahele. Väga palju sõltus lühikese lõigu puhul sellest, kuhu see rajal kukkus - ülesmäge ja vastutuult aeglasemalt, allamäge ja taganttuulega kiiremini. Ühtlast sammurütmi on fartlekiga muidugi palju raskem hoida, see sai ka selgeks. Viimase lõigu lustisin Vana-Tartu maanteel allamäge joostes üsna täiskiirusega ja lasin pulsi natuke kõrgemale kui vaja, aga iseenesest ei olnud väga kurnav trenn. Kokku tuli 12,15 km keskmise tempoga 5:36/km. Pulss 158.
Garmin andis pingutusele hindeks 3.8 ja teadustas, et laktaadilävi on 172 @4:55. Ammu ei ole sellist trenni teinud, mis laktaadiläve aitaks mõõta. Viimati vist detsembris? 172 on täiesti ootuspärane, aga mitte kunagi pole laktaadiläve kiirus nii hea olnud, detsembris oli pigem 5:06-5:08 kandis. Nii et siin on ka selge areng näha.
Kuna pühapäevane jooks oli natuke lühem, siis kilomeetreid kogunes selle nädalaga 51,5. Üks intervallventti ka lisaks. Järgmisel nädalal on koguni kaks puhkepäeva, aga jooksu peaks tulema sama palju.
Neljapäevases Sparta jooksugrupi trennis oli hea tunne juba kohe soojendusjooksu tehes. Rainiga jooksime tugeva pundiga koos ja kuidagi märkamatult, aga üldse mitte raskelt, keris kiirus sinna 5:10-5:20 vahele. Pulss ei olnud Järve metsa maastikku arvestades üldse kõrge, aga joosta oli hea ja jalad puhanud. Jooksuharjutuste tegemise ajaks ei suutnud otsustada, kas minna Maile või Toomase gruppi, aga Toomas tegi sel korral jagamise hoopis mehed-naised, nii et mehed läksid Toomasega tagumisele sirgele ja seekord saime meie tugevama trenni - pikemad harjutuste lõigud ja 8-harjutuse blokid, nii et tagasi tuli alati sörgiga joosta. Tagumine sirge on seal Järve metsas selline, et harjutuste alguse tegime praktiliselt siledal maal ja teise poole suhteliselt järsult tõusva kaldega rajal, nii et blokkide viimased raskemad harjutused tõmbasid pulsi korralikult 170 peale. Hiljem kiirendused otsa ja Matiga sörkisime koos Sparta poole tagasi. Kokku tuli täpselt 9.00 km ja keskmine pulss 150.
Reedel, enne pikka jooksu otsustasin, et peaks proovima tihedama sammuga joosta. Üldiselt öeldakse, et hea sammusagedus on 180, pikematel jooksjatel ehk 170 kanti. Sofia rääkis kuidas Eldar oli enda sammusagedust metronoomiga proovinud paika saada ja avastasin, et minu Garminil ka see funktsioon täitsa olemas. Igaks juhuks sellega trikitama Assaku ringil ei hakanud, proovisin lihtsalt tihedama sammuga algusest peale minna ja heale rütmile keskenduda.
Ilm oli selline vilu ja pilvine, õhtul hiljem lubas vihma. Panin ikkagi lühikesed riided. Esimese kilomeetri tegin 5:56, aga järgmised läksid juba päris kiirest ja mitu korda nägin ka aega alla 5:50. Kogu aeg läksin tiheda sammuga ja nn. valsirütmi ise kaasa lugedes. Assakul oli veel pulss täitsa normis ja 10 km vaheaeg 58:17. Distantsi teises pooles küll väga palju juurde panna ei jõudnud (ja 15 km juures oli juba natuke raskem rütmile keskenduda), aga jalad olid siiski suhteliselt värsked ja enesetunne kuni lõpuni hea. Kodu juures pidin 300m veel juurde jooksma, et igal juhul 1,5h trenni kätte saaks. Lõpuks 15,5 km keskmiselt 5:50/km ja pulss 146. Selline tunne nagu oleks uuesti jooksma õppinud. Pärast kontrollisin üle ja sammusagedus täpselt 170.
Pikal maal peaks selline tehnika olema igal juhul ökonoomsem, lisaks ei põruta jalgu ja hoiab liigeseid.
Laupäeval oli ilm
Nende jooksude järgi otsustades peaks küll olema praegu elu parim jooksuvorm. Vaatame, kas see kolmapäeval ka Viljandi järvejooksul realiseerub.
Pühapäevaks oli ilm täielikult muutunud. Aknast välja vaadates küll mitte - õues oli samamoodi päikseline nagu eile, aga temperatuur oli umbes 10 kraadi kukkunud ja külm kirdetuul lõõtsus. Fartlek oli seekord lühemate lõikudega, pidin jooksma 10x1min üle 3 minuti @175. Endalgi oli huvitav teada, mis tempo sellistele lõikudele sobib. Sellist sarnast 200-250m lõigutrenni tegime tegelikult ju talvel sisehallis ka. Tuli nii, et lõigud kuhugi 4:05-4:36 vahele. Väga palju sõltus lühikese lõigu puhul sellest, kuhu see rajal kukkus - ülesmäge ja vastutuult aeglasemalt, allamäge ja taganttuulega kiiremini. Ühtlast sammurütmi on fartlekiga muidugi palju raskem hoida, see sai ka selgeks. Viimase lõigu lustisin Vana-Tartu maanteel allamäge joostes üsna täiskiirusega ja lasin pulsi natuke kõrgemale kui vaja, aga iseenesest ei olnud väga kurnav trenn. Kokku tuli 12,15 km keskmise tempoga 5:36/km. Pulss 158.
Garmin andis pingutusele hindeks 3.8 ja teadustas, et laktaadilävi on 172 @4:55. Ammu ei ole sellist trenni teinud, mis laktaadiläve aitaks mõõta. Viimati vist detsembris? 172 on täiesti ootuspärane, aga mitte kunagi pole laktaadiläve kiirus nii hea olnud, detsembris oli pigem 5:06-5:08 kandis. Nii et siin on ka selge areng näha.
Kuna pühapäevane jooks oli natuke lühem, siis kilomeetreid kogunes selle nädalaga 51,5. Üks intervallventti ka lisaks. Järgmisel nädalal on koguni kaks puhkepäeva, aga jooksu peaks tulema sama palju.
No comments:
Post a Comment