Selle aasta esimene võistlus ja vormitest toimus Viljandis. Võib-olla jätsin selle natuke hilja peale, sest trennikaaslastest enamik olid oma esimesed tulemused Haapsalus ja Tartus ja Kõrvemaal kirja saanud, aga Viljandi järvejooksu 1:04 oli üks minu selle aastastest purki pandud eesmärkidest ja võtsin seda täiesti tõsiselt.
Eelmisel nädalavahetusel oli selge, et tuleb ilus ilm ja kuna praktiliselt terve aprillikuu ei ole grammigi vihma sadanud, siis tuleb kuiv rada (= võiks tulla natuke kiiremad ajad kui mudas sumpamisega). Ma olin veidi skeptiline, kuidas pärast Orika silda soost lõikamise võimalused on. Proovisin selles osas veidi eelluuret teha ja kohalikelt uurida. Mihkel teatas, et pigem siiski mudane ja sealt minnes saab jalad 100% märjaks. Seega, pigem ei.
Kolmapäeval jõudsin Viljandisse väikese ajavaruga, umbes tund enne starti. Ilm oli soe (ja tuuletu!). Võtsin stardimaterjalid välja ja viisin pika dressi autosse tagasi. Numbrit rinnale kinnitades vaatasin esimest korda stardinumbrit (2138) ja natuke tõmbas seest õõnsaks. 1:04 lõpuaeg tähendaks umbes 5:26/km tempot Viljandi tõusudega ettearvamatul rajal ja pilk stardikoridori tuletas meelde, kui palju aega nõuab sellest kitsast stardikoridorist, staadioniväravast ja järve äärsest alleest läbi pressimine. Osalejaid oli eriti palju (üle 3000) nii et oleks võinud ka halvemini minna. Hiljem kuulsin, et oli mingi võimalus saada korraldajatelt accept ka ettepoole trügimiseks, aga sellest võimalusest ei teadnud ma enne starti muidugi midagi.
Kiire tualetipaus tehtud, tegin väikese tiiru ümber staadioni, aga kedagi tuttavatest ei näinud ja võtsin oma koha stardirivis 20 min. enne starti sisse, et vähemalt selles 2000-3000 rinnanumbriga stardigrupis eesotsas olla. Enne starti sain seega päris pikalt praadida. Õnneks märkasin pilku maha visates lahtist tossupaela ja sidusin need korralikult kinni. Vahetult enne starti said grupid natuke seguneda ja liikusin viimasel minutil võimalikult palju ette (nii nagu ruumi oli ja viisakus lubas).
Stardipauk anti vaikselt (pauk tuli tegelikult alles siis kui juba staadionilt väljas olime). Panin enda kella stardijoonel käima (ametliku ajavõtu järgi oli siis juba minut kulunud), et tempot õigesti hinnata ja järgnes veel kõvasti passimist enne kui staadioniväravast välja saime. Alles siis sain esimesed jooksusammud teha. Alleel oli liiklus veel tihedam kui 4 aasta tagusest ajast mäletan. Möödumisruumi ei olnud üldse ja olin ajakaotuse pärast juba veidi närviline. Esimene kilomeeter tuli tihedas liikluses 5:45-ga. Enne Huntaugu mäele jõudmist lükkasin kellale selle vaate kus jooksevad pulss ja hetketempo, et ennast tõusuga mitte punasesse tõmmata. Teadsin, et Huntaugu tõus on raske ja oskasin seda karta, aga isegi ennast pisut tagasi hoides oli mäele jõudes pulss 180 peal ja kartsin veidi, et teen endale selle algusega liiga. Teine kilomeeter tuli 5:35-ga. Päris OK, arvestades, et see peaks olema kõige raskem kilomeeter ja ei andnud sellega väga palju aega ära, aga algusega olin eesmärgiga võrreldes siiski juba umbes 30-40 sekundiga miinuses.
Majade vahele jõudes oli liiklus endiselt väga tihe, üks mees eespool jooksis paljajalu (üsna kiiresti muide), aga maanteele jõudes läks kergemaks ja kiiremaks. Algas kõige lihtsam lõik - umbes 1,5 kilomeetrit allamäge asfaldil. Pulss taastus ilusti ära ja jalad tegid kiiremaid ja kergemaid samme. Kolmas kilomeeter 5:05 (pole paha), neljas juba 4:40 (!). Enesetunne läks palju paremaks, sest joosta oli üsna kerge (loe: mõõdukalt raske, nagu võistlustel olema peabki) ja olin allamäge lõigul oma kaotuse tasa teinud. Ilus jooksutunne sai läbi siis kui võistlejad enne Orika silda terviserajale suunati - kohe läks jälle kitsaks (maanteel oli ruumi möödumiseks nagu lennuväljal) ja maapind reetlikuks nii et pidi jälle rohkem jala ette vaatama. Jõudsin Janekust mööda ja tervitasin ja läksin seejärel koos massiga kindlamat rada mööda edasi. Tõusud hakkasid jälle - esialgu tasapisi - ja terviserada lookles metsa vahel. Alla 5 minuti kiirust ei jõudnud sellel teel enam hoida. Soost lõikajad jõudsid rajale tagasi ja varsti pidin uuesti Janekust mööda minema - nemad läksid soost ja olid ilmselt vähemalt 30 sekundit sellega võitnud. Igal aastal see nii hästi ei lähe, aga pani mõtlema, et äkki oleks pidanud ka ... Viies kilomeeter 5:05, kuues 5:10 - väga hästi, sellist tempot tuleks hoida.
Pärast seda terviserada läks jälle raskemaks. Suuremal tõusul hargnes rada kaheks ja hoidsin vasakule, lühemale rajale, kus tuli küll kraavi ületada. Teadsin seda ette ja see kraaviületus lõhub küll rütmi, aga ei olnud seekord eriti raske, sest kraavipõhi oli peaaegu kuiv ja vett ei olnud üldse. Iga tõusuga põllu peal lisandus langenud jooksjaid, kes kõrvale astusid ja kõndima hakkasid, aga see sipelgarada, mis sisse joostud oli, jäi endiselt kitsaks ja pidevalt tuli möödumiseks raja kõrvalt paremat kohta otsida. Raskemad kilomeetrid seal põllu peal tulid 5:26 ja 5:31 aegadega. Pole hullu, ma teadsin, et siin tuleb ajalist kaotust ja nüüd läheb edasi ainult allamäge.
Joogipunkt ei tahtnud piisavalt kiiresti kohale jõuda. Nägin mingit silti ja eespool toimetamist, aga seal oli ainult muusikapunkt ja ergutavad trummilööjad. Joogipausini tuli veel natuke joosta. Jõudsime tagasi kruusateele, kus oli joosta küll veidike parem ja siledam, aga see-eest veel tolmusem kui põllul. Jõudsin järele paljajalu jooksjale ja läksin mööda (temal oli kas raskeks läinud või siis kruusateel oli lihtsalt paljajalu palju halvem joosta kui põllu peal).
Üheksas kilomeeter 5:07. Siis algas allamäge lõik, aga see oli pigem järsk ja asfalti ikka veel ei olnud ja minu kütus hakkas otsa saama. Tohutut kiirendusvaru ka enam ei olnud ja sellist konkreetset selga-sihtmärki, mida püüda ei paistnud, lihtsalt üks ühtlane jooksev mass.
Kümnes kilomeeter (allamäge) 4:52 - tahaks veel kiiremini, aga jalad olid veidi juba väsinud ja püüdsin mõistatada, kui pikk see järve ring tegelikult GPSi järgi on. Garmini kilomeetrid said veidi varem täis kui raja ääres olevad sildid näitasid (isegi 200-300 meetrit varem) ja lõpukiirenduse jaoks oleks hea teada, kui palju tegelikult veel kiirendada on vaja. Lõpuks tuli asfalt (ja järgmine joogipunkt) ja siis voolas kogu jooksjate jõgi juba linnatänavatele. Täpselt ei osanud hinnata, kui kaugel tänava lõpus see staadioni poole pööramise koht on ja hoidsin ennast natuke tagasi. 1 km to go bänner oli GPSi järgi hinnates samuti väga kummalise koha peal. Üheteistkümnes kilomeeter 5:01 (siia läks vist 5 sekundiline joogipaus sisse). Viimase lõpu kiirendasin, tegin möödumisi, aga samas tulid selja tagant mõned hilised ärkajad ka, kellel oli vist liiga palju varu jäänud. Staadionile pöörates vaatasin finišivärava kella - 1:01. Selge, 1:04 tuleb mugavalt ära, isegi kiiremini kui olin oodanud. Mõned kiiremad sammud veel ja üle finišijoone - kell kinni 1:01.40. Tehtud. Eesmärk täidetud. Achievement unlocked.
Finišikoridoris nägin Merlet, kes oli vist natuke enne mind kohale jõudnud, aga tema särginumber algas 700-ga ja kui ta mu lõpuaega kuulis, siis pakkus et netoaeg oli mul parem. Jäin ise ka mõtlema, et kui stardis nii palju aega ei oleks kulunud, kas oleksin tunniga ära teinud? Võib-olla, aga tegelikult jaotasin oma jõudu distantsi peale väga ühtlaselt ja ei saa öelda, et lõpus oleks väga meeletut varu jäänud.
Merlel oli õigus - ametlikus protokollis võitis ta mind 7 sekundiga, aga minu netoaeg oli 27 sekundit parem. Mulle tundub, et see rivaalitsemine mis eelmise aasta Peetri jooksult alguse sai, läheb veel edasi, sest tundub, et tase on meil praegu väga sarnane ja vähemalt 10 km kandis distantsidel jaksame sama tempoga joosta. Aga ütleme siis nii, et Viljandi järvejooksu eest läheb punkt temale.
Finišikoridoris medal kaela, joogipudel kätte ja jalutasin tasapisi auto juurde tagasi. Tagasisõit Tallinnasse läks täitsa heas tujus, sest tegelikult sain selle emotsiooni ja tunde, mille pärast Viljandisse läksin ja enesekindlust, et mai lõpus võiks Raplas 10 km isiklikku rekordit püüdma minna.
Kokkuvõttes:
- 11,71 km (GPSi järgi)
- ametlik aeg 1:01.40
- netoaeg 1:00.40
- keskmine tempo 5:10/km
- keskmine pulss 176 (max 190)
No comments:
Post a Comment