Trenninädalat alustasin esmaspäeval Pangodis. Südasuvi jätkus täie hooga ja päike lõõskas 30-kraadist kuuma. Päeval vedelesime rohkem järves kui õues ja mõtlesin, kuidas treeningkavas kirja pandud 16 km kõige lihtsamalt ära teha. Otsustasin, et võiks teha ikkagi KERGE jooksu, nagu plaan ette näeb, aga kerget jooksu Pangodi mäed välja ei mängi, seega läksin õhtul Tartusse. Plaan oli teha Ihaste ring tunde järgi ja siis vaadata, kas/kuidas/kus sellele otsa piisavalt kilomeetreid tuleb. Õhtuks oli õnneks mingid pilved tekkinud ja päikest enam kell 19 ei paistnud, aga auto termomeeter näitas ikkagi 30 kraadi ja õues oli lämbe nagu saunas. Startisin Tiigi tänavalt ja allamäge lõigul sain hea tempo kätte, otsustasin selle peale minnagi 6:07 tempos kuni kannatab ja vaadata, mis saab. Sai päris hästi - Ihaste teel oli tuul natuke vastu, aga see mure kadus tagasi Annelinna poole pöörates ära. Enesetunne oli hea ja pulss mugavalt madal, alla 150. Teadsin, et kõige suurem katsumus sellel ringil on Mõisavahe tänava tõus, kus pidin natuke pingutama, et tempot hoida, aga pärast Annelinna Prismast möödumist allamäge lõigul läks jälle kergemaks ja pulss taastus päris hästi. Tegin selle tagasi jõe äärde jõudes ühe Anne kanali ringi ja kuigi enesetunne oli päris hea, siis natuke andis tunda, et joogipunkti oleks tahtnud, aga kannatasin ära. Lõpus veel ilusti Vanemuise tõus otsa, et pulss üles saada ja lõpetasin Tiigi tänaval. Tempo 6:03 kogu ringi peale ja keskmine pulss 155. Normaalne aeroobne jooks, ühesõnaga. Garmin pakkus selle jooksu reitinguks 4.4, ootuspärane.
Teisipäeval ei viitsinud enam linna sõita ja tegin õhtul ühe Pangodi järve ringi. Päike oli väljas, aga selleks ajaks madalal ja nii on täitsa okei joosta, kui isegi maanteele aeg-ajalt mets varju viskab. Jälle panin hoovi pealt 6:07 tempoga minema ja mõtlesin, et vaatan enesetunde järgi, kuidas Palumäelt üles saan. Kodijärvelt allamäge keerates oli pulss ootamatult madal, vahepeal nägin veel numbreid 132 (kui 3 km oli juba joostud) ja siis hakkas Palumäe tõus. Enne tõusu nägin karjalautade juures midagi, mida poleks elu sees uskunud, et sellel ringil näen - nimelt teist jooksjat vastu tulemas. Sellises kohas sellise ilmaga. Wow. Tütarlaps nägi minust keskendunum välja, klapid peas ja tundus, et on raskem joosta ka. Kaua polnud aega imestada, sest tõus nõudis oma tähelepanu. Jõudsin üles pulsiga alla 170 (piece of cake, ühesõnaga) ja allamäge teekond võis alata. Ketrasin mõnusa tempoga edasi, Otepää maanteele jõudsin jälle pulsiga alla 150. Kalarestorani juures tuli sama tütarlaps uuesti vastu, veel väsinuma näoga. Tee pealt lehvitasid ka möödasõitvad ratturid, kes grupiga trenni tegid. Lõpuks 7,8 km keskmise tempoga 5:59 ja pulsiga 145. Natuke isegi liiga kiiresti, aga see on selle süü, et vaatasin pigem pulssi kui tempot. Eelmise nädala jooksuga võrreldes pole paha. Garminilt sain hindeks 3.1, mis ongi hea lühikese kerge jooksu näitaja ja arvas, et mu Vomaxi võib nüüd 48-ks lugeda. Jään väga rahule.
Neljapäeval Tallinnas pidin tegema 8X intervalle, 6 minutit 5:06 tempoga ei olnud nagu midagi väga erilist, aga ainult 30 sekundit taastumiseks tähenda, et Peetri küngastel jõudis piir kiiresti kätte. Õues oli 27 kraadi sooja ja see 30 sekundiline taastumispaus oli praktiliselt sama hea kui mitte midagi. Pulss keris üle 170 ja neljanda lõigu peal murdusin ja tulin veski juurest sörgiga koju tagasi. Poolik trenn, ühesõnaga. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud 5:20-5:30 tempo valima, aga tagantjärele oleme kõik targad.
Kuna reedel olid suvepäevad, mõtlesin, et jõuan oma sörgi hommikul enne sõitma hakkamist ära teha, aga lõin silmad lahti alles kell 8:45 ja ei hakanud kangutama, lükkasin hoopis pühapäeva peale.
Laupäeva õhtuks oli kavas pikk jooks, half marathon training, mis tähendas 3,2 km soojendust ja siis 12 km kütmist 5:25 tempoga. Ilm oli veel soojem kui neljapäeval ja lisaks oli tõusnud tugev idatuul. Mõtlesin teha kõigepealt Assaku ringi ja siis cooldowni Peetri vahel. Mõtlesin hoida tempo 5:30-5:40 vahel, aga see oli samuti kerge ülehinnang ilmale ja enda võimetele. Kiiremat lõiku alustasin Vana-Tartu maanteel vastutuult raiudes ja Assaku tõusu ülesmäge minnes oli pulss üle 170. Pidasin vastu 8 km, siis läksin sörgile üle ja lugesin trenni lõppenuks. Kuigi Assakult tagasi sain valdavalt allamäe joosta, läks kilomeetri aeg juba üle 5:40 ja jaks sai otsa. Kokku tuli 13.2 km. Tagantjärele mõtlen, et oleks pidanud alguses rahulikumalt vastutuult ja ülesmäge pulsi järgi jooksma ja siis tagasiteel vähe kiirendama, aga 18,4 km selle ilmaga oli nagunii päris palju nõuda. Tuul oli tegelikult isegi hullem vaenlane kui ilm, sest tegelikult õhtul päike enam ei kütnud ja taevas oli pilves.
Täna tegin tagantjärele ära oma reedese sörgi. 7,7 km. Ilm oli sama mis eile, st tuuline ja pilves, lihtsalt veel soojem. Kraadiklaas näitas õues 33 kraadi ja Heleri saatis oma ilma-äpi screenshoti, mis ütles Peetri kohta "feels like 36". Sellest julgustust saanud, läksin tiirule üldse tempot vaatamata ja panin kellale ainult pulsinäidu. Rahulikult aeroobsel lävel sörkides tulid mõned kilomeetrid päris reipalt, aga lõpupoole vajus kiirus ära ja keskmiseks tempoks tuli 6:07. Pulss 147, nii et tip-top. Aeroobsel lävel, nagu Marion ütleks. Aga Marion jookseb aeroobsel lävel tunniga 14 km, niiet...
7-8 km tundubki olevat see vahemaa, mida selle kuumusega kannatab joosta, üle 10 km läheb ikka progressiivselt raskeks.
Kokkuvõttes oli selline nadipoolne trenninädal. Kokku veidi üle 50 km. Kilomeetrites peaks järgmisel nädalal kindlasti tublim olema. Tempo osas peaks veidi targemaid valikuid tegema. Mõned siin teistes blogides on nutikamad ja oskavad juba enne rajale minemist õiged valikud teha ja rahulikumalt võtta. Mina pean võimete piire alati katse-eksituse meetodil kompama.
No comments:
Post a Comment