Kas minna panema või panna minema? Pärast Peetri jooksu oli enda plaan teha Rakveres mugava tempoga isiklik rekord kuhugi sinna 1:47-1:48 kanti, aga Ahto ässitamisel ja soovitusel head ilma ja rada ära kasutama minna, oli järgmine plaan sihtida 1:45 aega, mis tähendaks poolmaratonis esialgu umbes 5:00 tempost kinni hoidmist.
Rakverre startisime kella 18.00 ajal, korjasime kamba auto peale ja Triinu tehtud Halloweeni šokolaadi prototüüpi maitstes jõudsime Rakverre kohale veidi pärast kella 19. Rakveres parkimiskoha otsimisega oli mõningane segadus, sest kogu sõiduaja ei olnud keegi selle peale mõelnud, aga pärast mõningast ringi tiirutamist leidsime parkimiskoha kohe keskväljaku kõrvale, mis ei olnud staadionist üldse kaugel. Stardimaterjalid ja särgi saime kiiresti kätte ja siis oli aega veidi expol ringi jalutada, Spartakad kokku koguda ja lobiseda. Kuigi suurt soojategemise plaani ei olnud, võtsin oma Enerviti geeli sisse ja läksin siiski lühikesele tiirule koos Tarmo, Silja ja Leonidiga ja 20 minutit enne starti ei olnudki muud teha kui oodata - "võimalikult stardijoone lähedal", nagu Triin ütles, et mitte massi kinni jääda. Rahvast oli staadionil väga palju aga tagantjärele võib öelda, et enamik olid ikkagi 10 km stardis, sest poolmaratoni lõpetajaid oli ainult 1094. Inimesed olid kuidagi viisakad - väga sinna eliitgrupi koha peale ei sättinud, nii et saime Spartakatega seal laiutada. Ööjooksul on selline reegel, et tuleb joosta võistluste ametliku särgiga, mis seekord oli must, aga üks tüüp oli end ikkagi stardikoridori Rae valla musta spordivormiga sättinud. Tempomeistrite valged õhupallid kogunesid ka stardikoridori kõrvale - 1:35, 1:45 ja 2:00 ajale jooksjad said sättida enda sammu tempomeistrite järgi.
Start oli täpselt kell 21.30 ja seda peab ütlema, et Ööjooksu korraldajad showd teha oskavad. Ilutulestik taevas ja tulemöll raja kõrval saatsid jooksjad Rakvere tänavatele. Kiired sammud staadionilt välja ja siis juba proovisin ennast tagasi hoida, et enda kokku lepitud 5:00 tempost kinni hoida. Esimene ring oli veidi pikem kui teine ja tegi kesklinnas lisa "paunakese" koos korraliku tõusuga lossimägede poole, aga jalad olid värsked ja tõusud ja kurvid ei tundunud väga rasked. Kusagil teisel kilomeetril oli ka väga nõme tagasipööre (nagu nõelasilm), mis võttis hoogu maha. Nägin seal Triinu teisel pool teed vastu jooksmas ja jõudsin ergutamiseks hõigata ka. Esimene 5 km kulus suuresti rajaga tutvumisele ja jooksurütmi leidmisele - tempo oli 4:50 lähedal, ehk omajagu alla 5:00 eesmärgi, aga pulss üsna mugav 170 ringis. Natuke kartsin, et äkki läheb sellega lõpuks raskeks, aga enesetunne oli nii hea, et lasin jalgadel tööd teha.
10 minutit pärast poolmaratoni starti lasti peale 10km jooksjad ja nende kiiremad lendasid meist 3-4. kilomeetril mööda. Kuigi selline segamini jooksmine on alati natuke nõme, siis suudeti päris hästi need riskid ära maandada ja 10km jooksjad said paremalt poolt ilusti mööda.
Ööjooks on selles suhtes tore nagu Peetri jooks, et rada on täis meeleolupunkte, kust leiab kõike - alates DJ-dest kuni puhkpilliorkestriteni. Kusagil ei pea väga pikalt tühjal rajal jooksma ja südalinnas kulgeval rajal oli alati palju pealtvaatajaid ja ergutajaid ka. Kõige ägedam oli MyHitsi DJ station, mis oma värvilistest väravatest koridoriga oli pika allamäge sirge lõpus - mõnus oli seal joosta ja klubimuusika tõmbas korralikult käima. Terve ringi jooksul olid korraldajate kilomeetripostid totaalselt vale koha peal ja umbes 300m pärast õiget kohta. Nende järgi polnud mõtet tempot vaadata, usaldasin Garminit selles suhtes rohkem.
Ringi lõpu poole rada mitmes kohas jagunes ja staadionile lähenedes oli 10 km joostud tempoga 48:28. Üks jooksja jõudis just siis mu kõrvale ja uuris, mida kell näitab. Ütlesin talle tempo (umbes 4:50) ja 10 km aja. Tüüp noogutas, pani klapi kõrva tagasi ja ähkis ees minema. Staadioni juures nägin ergutavat Sanderit ja siis tuli joogipunkt, mida olin oodanud, aga kus ei olnud ühtegi jootjat. Lõpuks pidin peaaegu seisma jääma, et laualt spordijook kätte saada ja kuigi see mu tempot väga ei mõjutanud, siis natuke närvi ajas ikka, et korraldajad selle joogipunktiga hakkama ei saanud.
Teine ring oli lühem kui esimene ja ilma selle raske tõusuta. Ees nägin nüüd jälle seda Rae valla särgis jooksjat, kes läks enam-vähem minu tempoga. Võtsin oma rahuliku 5:00 tempo jälle sisse ja imesin teise ringi alguses oma taskus kaasas kantud SiS geeli ära. Kofeiiniga geel kickis korralikult kusagil 13-14. kilomeetri kandis ja samm läks jälle reipamaks. Rae valla särgiga mees oli jätnud endale Laada tänavale auto esiklaasi peale energiashoti ja võttis selle tee pealt kaasa - kaval! Edasi oli juba tuttav ring ja kusagil hakkasin vaikselt selgasid ka võtma. Rae valla särk jäi selja taha, tuttav MyHitsi DJ punkt ja siis hakkas viimane 5 km. Pulsi mõttes jooksin ikkagi enda jaoks õiges tsoonis - kusagil 170-175 vahel, aga 16. kilomeetri kandis hakkasin jalgades väsimust tundma. Säärelihased natuke tuikasid, sest võistlustempo on ikka midagi muud kui trennis sörkimine. Oleks tahtnud veel ühte geeli, aga seda ei olnud ja mõtlesin, et äkki oleks olnud tark panna võistluseks kompressioonsäärised. Ma pole nendega sel aastal eriti trenni teinud ja pole tundnud vajadust ka, aga võistlustempoga pingutuse puhul oleks ehk olnud neist abi. Samm ei olnud enam eriti värske, aga keskendusin sellele, et jooksutehnika ära ei laguneks ja teadsin, et selle 5 km kestan ikkagi ära - vaja vaid joogipunktides juua ja mitte löntsima hakata. 5:00 tempo oli ikka veel jõukohane (aga juba pigem 4:55-5:00, mitte enam 4:50. Õnneks hakkasid teisel ringil korraldajate rajamärgistus Garminiga ühte sammu käima ja sain kilomeetri ajad üsna täpselt seal kus vastav plakat püsti.
16. km tagasipöörde kohas nägin eespool Annikat ja jõudsin temale hõigata. Tagasipöördelt tulles nägin esimest korda vastu jooksmas ka 1:45 tempogruppi, kes olid umbes 300 meetrit tagapool. Olin kogu distantsi oma tempos neist eespool jooksnud, aga olin kindel, et nii halvasti nüüd mu tempo ka ei lange, et nende punti vajuma peaksin. Järgmised kilomeetrid oli ikkagi kangutamine, sest sammu tuli sundida ja väsinud jalad ei tahtnud nii kiiresti minna kui kops oleks võimaldanud. Veidi segasid ka 10 km jalutajad, kes raja parema poole olid hõivanud. Kepikõnd oli seekord korraldajate poolt keelatud, aga see ei takistanud kohalikel rahvasportlastel distantsi lihtsalt läbi jalutamast. Iga väikene tõus (ja neid on Rakveres omajagu) võttis jalgadest jõudu vähemaks ja igal laskumisel pidin sundima sammu kiiremaks, et mitte tempos kaotada.
Kusagil 20. kilomeetri kandis proovisin lõpukiirendust alustada ja lisaks mulle ka mõned teised 21 km jooksjad olid selgelt tulemuse peal väljas ja pingutasid täiega. Õnneks oli raja lõpuosa staadionini täiesti allamäge ja sai hea hoo sisse. Staadionil oli jalutajaid juba nii palju, et keeruline oli konkurente eristada, aga 300 meetrit mööda tartaani sujus selles mõttes hästi, et vähemlt ei jäänud keegi neist jalutajatest jalgu. Lõpusirgele pöörates nägin finšikellal numbreid 1:42-ga ja teadsin, et siit tuleb kindlalt alla 1:43 aeg. Lõpuks ametlik aeg 1:42.51, netoaeg 9 sekundit kiirem. Garmini järgi suutsin raja 100m lühemaks optimeerida. Isikliku rekordi parandust seega üle 11,5 minuti. Eesmärgist üle 2 minuti kiirem.
Finiš! Sain medali kaela ja termokile ümber (kuigi ilm ei olnud üldse jahe) ja siis suunati jooksjad staadioniväravast välja, kus meid distantside järgi koridoridesse jagati ja nännikotid ulatati. Nägin kohe ka Kertut ja Annikat staadioni seina ääres laibalaagrit pidamas ja läksin nende juurde venitama - kõigil läks jooks väga hästi: Kertu tegi aja 1:35 peale, Annika jõudis alla 1:40 ja Triin lammutas nii vägevalt kui 1:32, mis andis naistet 17. aja. Naistest võitis Marion, kes tegi esimest korda poolmaratoni alla 1:20 - see on juba midagi müstilist.
Pärast pakihoidu ja duši all käimist ja nännikoti osalist tühjendamist (üks õun läks kõhtu, pudel vett ja Coca-Colat järele), suundusime tagasi auto juurde ja Tallinnasse. Tallinn-Narva maantee oli autosid täis nagu tipptunnil, sest kõik see 7000 inimest pidi ju kuidagi koju jõudma. Koju sain lõpuks veidi enne kella 2:00 hommikul ja magama veel hiljem, sest väsimusest hoolimata oli adrenaliin võistlustest veel üleval.
Distants 21,1 km (kella järgi 21 km)
Aeg 1:42.51 (netoaeg 1:42.42)
Koht 354.
Koht 354.
Keskmine tempo 4:54/km
Keskmine pulss 173 (max 186)
Garmin Index 5.0 (sain ikkagi pingutuse skoori ka kätte)
VoMax 52
No comments:
Post a Comment