Otsustasin, et muudan natuke selle blogi postituste formaati, räägin rohkem võistlustest ja vähem trennidest. Või siis rohkem sellest kuidas läinud on, mitte ainult numbritest. Numbrid on excelis nagunii ju.
Igatahes - sel nädalal oli Ülemiste järve jooks ja seega kergemad trennid. Seda oli vaja ka, et eelmise nädalavahetuse väsimus (ja eelkõige kehv enesetunne) kuidagi välja saada. Veel teisipäeval tegime Sparta trennis fartlekit nii, et mul oli null energiat. Õnneks olid lõigud seekord suurel ringil ja ülesmäge, nii et raudtee sirge aegu ei pidanud võrdlema, aga Taavist jäin kolmandal ringil juba selgelt maha ja kuigi pulss palju üle 175 ei läinud, oli selline enesetunne, et kohe kukun ümber.
Õnneks oli see kadunud kolmapäeva ja neljapäeva kergeteks jooksudeks. Tegin need Peetris suhteliselt hilja õhtul (vähem päikest ja jahedam) ja sain päris hea tempoga tiksumise tunde normaalse pulsiga kätte. Eriti neljapäeval, kui tegin 5km sörgiringi ja selle sees Peetri kooli staadionil 10x100m rütmijookse. Garmin arvas selle soorituse peale isegi, et VoMax on 54.
Laupäeval oligi siis Ülemiste järve jooks. Ilmaennustus pööras õnneks viimasel hetkel ära, nii et 24 kraadise palavuse ja lauspäikese asemel oli ainult 20 kraadi sooja ja pilves ilm. Väntasin jalgrattaga Maru ehituse kontori juurde ja avastasin rõõmuga, et Marius ja Co olid ikkagi Sparta telgi ka püsit pannud. Spartakaid kogunes jooksule omajagu ja kui olime kerge soojenduse ära teinud, siis stardikoridoris võtsime gruppi Kerta, Alina ja Taaviga. Plaan oli minna alguses 4:50-ga, mitte kiiremini, et mitte Peetri jooksu kannatamist korrata. Tegin kohe hommikul ühe strateegilise vea ja unustasin oma hõõrutud varbad ära plaasterdada - nüüd polnud palju muud teha kui lihtsalt 14 km niimoodi ära joosta. Nike'id ei ole väga head selles osas, aga ehk paremad kui Turbod.
Ülemiste järve ring oli seekord tehtud teistmoodi - algusega väljastpoolt järve ja veepuhastusjaama territooriumit, nii et raja algus oli mulle tuttav kergliiklustee. Neljapäeval nägin kilomeetriposte tähistavaid numbreid, mis olid Peetri juures kergliiklusteele spray-ga lastud ja teadsin, et 5km saab täis kohe Järveküla tõusul.
Start oli kiire, aga sundisime ennast rahulikumalt jooksma hoolimata sellest, et paljud meist juba enne Ülemiste keskuse ristmikku mööda kihutasid. Esimene kilomeeter tuli meil 4:42-ga - veidi kiiremini, aga tunus okei tempo. Tõehetk hakkas saabuma Lennujaama juures, kui hakkasime juba jooksjate rivis ettepoole liikuma ja paljud liiga kiiresti alustanud jäid järjest aeglasemaks. Peetri juurde pöörates tundus vastutuules eriti, et meil on nagu teine rütm sees ja ees olijad väsivad vastutuules kiiresti ära. Meil oli päris hea punt - lisaks Taavile veel üks Puudel ja paar suvalist meest ka, kelle selja taha tuulevarjus hoida. Et me teisi jooksjaid kinni püüdsime ei tulnud küll sellepärast, et me oleks kiirendanud - tempo oli väga ühtlaselt 4:40 peale ja tundus täitsa hea rütmiga jooks.
5 km sai täis ja kohe tõusul oli esimene joogipunkt - natuke varem kui ma arvasin. Mul on mingi teema joogipunktidega, et ma ei oska juua vist - igatahes ma kaotan seal alati mõned sekundid rohkem kui peaks ja Leerimäe poole pöörates olid Kerta ja Alina juba natuke eespool. Allamäge joostes tundsin kuidas varbad juba tossu sees hõõruvad ja järve äärde jõudes hakkas minu jaoks raske osa - 6-8 km oli veel võrdlemisi vastutuules, kehval kruusateel ja hakkasin grupist maha jääma. Võitlesin iseendaga, et seda tuttavat 4:40-4:45 tempot hoida ja esimest korda jooksuvõistluste ajaloos vist kogesin seda kui raske hetk läks üle, see juhtus kusagil 8 km paiku kui vastutuul kadus ning tee läks vist natuke allamäge ka - tundus et sain pulsi ja rütmi jälle tagasi, teekate oli ka paremaks läinud (vähem auke) ja võtsin selle pundi sappa. Jälle oli hea grupp, kuskil 7-8 jooksjat, Kerta kõige ees tempot tegemas. Nii panime veel 2-3 kilomeetrit ja tundus, et osadel on raskem kui minul - Alina jäi must maha, mõned mehed ka. 10 km sai eneselegi ootamatult täis 46:53-ga. What the hell. Mismoodi ei saa siis 10km siledal asfaldil alla 46 minuti joostud??!
10,5 km peal oli Sparta joogipunkt, kus Ahto, Urmo ja Annely ergutasid ja siis hakkas krossi osa. Nüüd jõudis minu jaoks jooks vaimselt kohale - ei jaksanud üles- ja allamäge nendel küngastel pingutada. Tempo kukkus, varbad hõõrusid. Paar raskemat küngast isegi jalutasin tipuosa üles. Teadsin, et kaotan aega, aga mitte liiga palju. Alina ja Taavi läksid mööda ja kui lõpuks viimane kilomeeter algas, oli sellest jooksust juba kopp ees. Viimane km oli suhteliselt kangutamine, alles finišisirgel tegin asfaldil mõned kiiremad sammud.
Lõpuaeg 1:07.24 - distants isegi veidi üle 14 km. Lõpus kaotasin aega ja olin enda peale isegi natuke pahane, et ei pingutanud seda viimast 2,5 kilomeetrit korralikult lõpuni. Vabanduseks ainult nii palju, et tossude hõõrumine ei ole mingi hea motivaator, mis sunniks maksimumi välja pigistama. Kertast jäin lõpuks maha umbes 1,5 minutiga.
Selles mõttes oli hea jooks, et tempovalik läks täkkesse ja kolmveerand jooksu tegin täpselt enda võimete järgi väga ühtlase tempoga. Esimesed 10km tulid kõik 4:39-4:43 vahele kilomeetri aegadga. Nii täpset jooksu ei suuda tavaliselt isegi trennis teha. Pärast seda kui metsa all palju kohti ära andsin, oli lõpuprotokollis kohaks 181 - täpselt sama mis Pühajärvel.
- Distants 14,04 km
- Aeg 1:07.24
- Koht 181
- Keskmine tempo 4:48/km
- Keskmine pulss 175 (max 187) - umbes selline nagu sellel distantsil olema peab
- Garmin Index 5.0
- VoMax 53 - isegi hea, tavaliselt kukub võistlustel kolinaga
No comments:
Post a Comment